Samas ma usun, kuigi ei ole kindel siis vist võib rahus hingata, kuna beebimõistusega inimest valmis ei ehita, võibolla küll midagi vähem keerulist. inim mõistuseks on ikka vaja kõrgemat ajufunktsiooni kui analüütiline mõtlemine ma arvan.

Samas ega kunagi ei tea, äkki kellegil teisel õnnestub. Ega last ei saa vastutusele võtta ju :D

Samas mõelge ise sellise silmakirjalikkuse peale, kui sulle valetatakse et maakera on ümmargune, jah on küll ümmargune aga sinu peas on ta lapik kui sa oled analüütilise mõtlemisega. Juba see on päris silmakirjalik.

Tavaliselt peavad just naised end imeloomadeks, kelle puhul kehtivad teised normid.

48a mees siis vana ja halli habemega. Miskipärast 48a naised peavad end küll ihaldusväärseteks, kel sörgivad mehed sabas. Pole juttugi naiste hallidest juustest.

ülim silmakirjalikkus- alu, eriti suudab ta ennast sellega petta

Maria postitus meeldis mulle väga. Sellega saab nõustuda ja sellele saab vastu vaielda, ehk siis ühesõnaga - arutleda.
Viisakat käitumist üldiselt tunnustatakse, silmakirjalikkust taunitakse. Kus on piir, mil üks läheb teiseks üle? Kas viisakas käitumine on väline poos või omandatud tunnetuslik vajadus? On ta ehk mõlemat ja samas eristatav? Kui kedagi kiita olulise põhjuseta selleks, et kiidetavale head teha, seda siiralt, midagi vastu saamata, on see silmakirjalikkus või viisakus, vb veel midagi muud? Kas sama situatsioon, selle vahega, et kiidetavalt tahetakse midagi saada, on rohkem silmakirjalik ja vähem viisakas?
Silmakirjalikkust aetakse vahel segi silmaklappidega nägemisega, ka siin teemas mu meelest. Silmaklappidega elav inimene ei taha tegelikkus tunnistada, silmakirjalikul inimesel on tegelikkus teada, kuid ta manipuleerib sellega kasusaamise eesmärgil. Küsimus on, millist kasu ta saada soovib. Kas tahab ta inimestele meeldida, nendega hästi läbi saada või tahab ta neilt mingit teenet, materiaalset kasu saada. Kas üdini aus inimene, kes oma arvamuse, ka negatiivse, kõigile näkku paiskab, on parem, kui silmakirjalikult oma arvamust varjav inimene?
Teema oli küll ülimast silmakirjalikkusest, kuid märksa huvitavam on niiöelda piirialade üle mõtiskleda.

suurim silmakirjalikkus on alu ise, kes naisi paksudeks vaaladeks kutsub, olles ise samaaegselt rasvane ja haisev äraostetav põrsas. Mis siin keerulist oli?

Ma mõtlen, et ülim silmakirjalikkus on see, kui lapsevanem karistab last ülima rangusega a la mingi näruse kommi sissevehkimese eest, loeb kõvasti moraali ja häbistab kasvõi kõigi teiste ees... Ja siis läheb ja virutab öö varjus ära naabri muruniiduki, nii et silm ka ei pilgu.
Teine asi muidugi see, kui üks kõrge usumees jutlustab sallivust ja andestamist ja hetk hiljem sedasama suurt sallivust näiteks homode suhtes tal kohe mitte kuidagi ei jagu. See on huvitav, sest näiteks minu jaoks, kes ma pole kristlane, on homod niisamasugused inimesed kui ma ise, vaid erineva orientatsiooniga.
Kolmas asi ka seoses usu ärakasutamisega: usumehest pedofiil on eriti võimas silmakirjalikkuse kehastus, ajades laste hinges ja peas mingi õilsa hämaga kõik totaalselt segi, ja käitudes siis ise täiesti vastupidiselt räägitule.

Tagasi algusesse:
ei tea nüüd kas ülim, aga see su teema alustus on küll silmakirjalik. Haiseb nii mingi tagamõtte järele see sinu poolteist rida texti.
Ja üldse, mis õigusega inimesed annavad endale loa teisele mingeid märkusi esitada. Suhteliselt minakeskne ellusuhtumine ju, labane.