Tere rahvas!

Asun nüüd sügisest psühholoogiat õppima. Olen 22- aastane ja olen eelnevalt juba ühe bakalaureuse omandanud ning kuna psühholoogia on huvitanud juba gümnaasiumist alates,siis mõtlesin,et mis seal ikka, annan minna.Aega on, pere loomise jaoks olen ka veel noor ja mitte nii küps( ehk siis tahan endale veel elada) ning üleüldse meeldib õppida.

Olin väga õnnelik, kui sissesaamisest teada sain aga samalajal tekkisid ka väiksed hirmud ning nüüd ootaks kellegi kogemustel põhinevaid selgitusi.

Nimelt on mul hirm,et kõik see, mida ma siiamaani tean ja milline inimene ma olen, muutub õpingute ajal nii kardinaalselt,et inimesed minu ümber hakkavad tunduma teistmoodi ja ma ise võõrandun nendest. Ma ei tea miks ma mõtlen seda negatiivses võtmes,sest iseenesest arusaamad muutuvadki arenedes ja kasvades ja asju võib ka positiivselt näha aga millegipärast ma kardan,et võibolla see muudab mu maailmapilti kuidagi nii,et näiteks suhe poiss sõbraga muutub.( nö ei tunen üksteist ära enam) :(

Eluilmaski ei tahaks lahku minna,sest tunnen,et tema on see õige ning olgu ta vahest nii tolgus, mölakas tahes,ta on lihtsalt inimene ,kellele ma suudan andestada ükskõik mille, kuna me lihtsalt suudame asjadest üle olla ja hinnata seda ilusat sidet me vahel.

Samuti kardan ka läbipõlemist. Selles mõttes, et õpingud muutuvad koormavaks ning kui veel peale 5 aastat õpet tööle minna,siis mul polegi nagu aega olnud lihtsalt vedeleda ning see hakkab ajudele vms. See on minuarust selline pseudoprobleem rohkem, kuna läbi põlemist võib juhtuda igas valdkonnas, igasuguste inimestega aga lihtsalt teades end kui väga kaastundlikku ja empaatiavõimelist inimest,et mingi hetk lähen ise nö "hulluks" :D

Ilmselgelt kõrvalseisjana ma tajuksin,et muretsen üle ning see on normaalne aga hetkel oleks mul vaja nõustamist :D:D

Kas on kellelgi olnud samasuguseid hirme/mõtteid ning mis on saanud tegelikkuses ?

uuri inimeste kogemusi psühholoogidega. kas psühholoogi külastus on neid aidanud elus edasi viia?

Kas ise viitsiksid teiste inimeste proleemidega tegeleda ja kas usud et suudad neid päriselt kaa aidata?
Mõtle ära ka kas õpid seda end jaoks või plaanid sellel erialal tööle minna. Minu meelest kui sul ainult enda hingele on psühholoogiat vaja siis leiab internetist ja rmtkogust piisavalt materiale.

psühholoogias pole empaatia ja kaastundega midagi peale hakata, seal on selget pilku ja kainet mõistust hoopiski vaja. Ja muide, sul ei ole psühholoogiast kui teadusest õrna aimugi. Tegemist on raske alaga, kus tuleb läbida kursused loogikast ja geneetikast ja muust. Psühholoogiat trügivad inimesed õppima eeldusel, et tegemist lihtsa ja nn tilu-lilu alaga, mille kursuseid saab mängeldes läbida. Tegelikkus paneb asjad paika ja tean nii mõndki, kes oma õpingud pooleli jätnud, sest mõistus lihtsalt ei võta.

To njahh....loomulikult ma tean,et see ei ole kerge ala. Ming samuti on vaja loogikat jne aga ikkagi pead olema empaatiline,et üldse huvituda sellest töòst. EGA ma eile syndinud pole,loen ja õpin juba iseseisvalt psyhholoogiat.pole vaja targutada ,et kas ma yldse sobin seda tegema voi ei.see on läbimõeldud otsus. Pigem on mul paar kartust,mis on normaalne ja seega palun inimestel ,kes seda sama kogenud,vastata. Mitte mingitel suvakatel,kes arvavad teadvat,mis minule õige/vale.sellepärast lähengi nyyd õppima,sest tunnen end valmis ole at.enamus sinisilmseid tuleb otse keskkoolist seega neile võib moraali lugeda. Ning minus on suur missioonitunne inimesi aidata,sest perekonnas on olnud situatsioone,mis minu otsust mojutanud.tahan aidata Ming isegi ei tea ja pole uurinud,kui palju nõudlust ja palka psyhholoogidel on,sest see pole esmatähtis ning kui teen asja hingega,siis saadab mind ka edu.(vabandan veidra stiili pärast.kirjutan telefonist ja lollakas autocorrect paneb OMA teemat)

leilale! Ja sina räägid empaatiast ning inimeste aitamisest??? Samal ajal puudub sul elementaarne viisakus ja suhtlemisoskus. Mine parem kusagile, kus sinust tulevikus ka reaalset mingitki kasu oleks

Minuarust ma jäin viisakaks ning panin lihtsalt paika ja ütlesin nii, nagu asi on. njahh ei tea ise asjast midagi,sest ilmselgelt pole ta seda ala õppinud ning käib lihtsalt siin foorumis inimesi maha tegema,et mingisugustki rahuldust ja egopaitust saada. Viisakas inimene vastab normaalselt ning abipakkuvalt ning vastutulelikult, mitte nii ,et " sa ei tea asjast midagi, arvad et see õppimine on tilu-lilu/ oled sa üldse kindel,et sobib."

Selliseid asjast mitte teadvaid niisama lärtsujaid on väga palju ja seega on selliste inimeste arvamus tühi koht.
Ja tulevikus ma ravin sinusuguseid lahmijaid! Näeme peagi ;)

oled kuulnud sellist ütlust, et psühholoogia tõmbab eelkõige neid, kes ise probleemidega hädas. Nüüd ma saan aru, miks selline väljend on tekkinud. Nii et, unista aga edasi!

eriala, nagu iga teinegi - kui rääkida õppimisest.
muidugi kõige suuremamahulisem ja tohutult tempokam on arstiõpe, olen mõlemaga tegelenud ja võrrelda ei anna. mahu poolest on psühholoogia kordades õhem, puhtalt õppimise seisukohast.
su hirmud on fantaasia vili, sest OTSUSED, mida inimene teeb oma elus on ikkagi tema enda valik ja vastutus, mingi teaduse õppimine ei saa tõugata tegema asju, mis on vastuolus su enda soovidega. kuid inimene saab õppimise käigus targemaks, teadlikumaks ning ka tulevased võimalikud valikud on seega teadlikumad ja kindlamd. loomulikumad.

aga kui sa tunned, et jutti õppimine läheb raskeks, pea veel vahet. mis sa ikka tormad, kui nii kardad!

Nende ülikooli õpingutega on mõnikord kummalised lood. Inimese aju ega ka sõbrad/perekond/elukaaslane jne ei pruugi valikut aktsepteerida aga sisetunne ütleb et tahaks seda ala ikkagi õppida. Põhjus võib seisneda selles et inimesel on elus olnud mingid negatiivsed sündmused. Neid sündmusi ei pruugita igapäevaselt endale teadvustada aga sellegi poolest on nad inimesele koormaks ja inimene soovib neist alateadlikult vabaneda. Nüüd üheks vabanemise vormiks ongi trauma nii öelda läbi töödelda. Näiteks inimene kellele on elus palju valetatud soovib mingi hetk enda jaoks tõde teada saada ja sellest tulenevalt läheb ülikooli ajalugu õppima. Selle õppimise käigus hindab ta niiöelda minevikku ümber ja töötleb seeläbi ka enda traumat. Tean ka sellist juhtumit kus keerulise elulooga inimene on tõepoolest psühholoogiat õppima läinud.
Nüüd kindlasti ei maksa halvustada neid inimesi kes on oma valikud sellistel esmapilgul segastel eesmärkidel teinud. Kui inimene on sellised sammud astunud, siis on see ikkagi märk sellest et ta soovib ise oma saatust kujundada ja oma elukvaliteeti negatiivsete sündmuste ümberhindamise abil tõsta. Seega alati tuleks kõigepealt kuulata seda mida su enda süda ütleb, mõistuse ja teiste inimeste hääl pole niivõrd oluline. Süda teab mida inimesele on tegelikult vaja ja südant kuulates astume ka samme enda õnnelikuks saamise suunas edasi.

Ei unista,vaid lähen õppima:)

Nõustun.ma tunnen sydames ,et soovin seda. Ykski sober EGA pere pole sundinud mind voi halvustanud. Pigem hoitakse pöialt. On tõesti soov teisi ja iseennast tundma õppida ning seeläbi kasvada ja õiged väärtused elus leida. Tänan arvamuse west:)

Nõustun.ma tunnen sydames ,et soovin seda. Ykski sober EGA pere pole sundinud mind voi halvustanud. Pigem hoitakse pöialt. On tõesti soov teisi ja iseennast tundma õppida ning seeläbi kasvada ja õiged väärtused elus leida. Tänan arvamuse west:)

no esialgu pole sul psühholoogiast küll aimugi või üritasid siin end kehtestada?
Minu kogemused on empiirilised mõne aasta tagusest ajast, kui pidin koos avatud ülikooli psühholoogidega tegema geneetika eksamit. See oli hämmastav kogemus. Valdavalt tädidest koosnev seltskond ei osanud vastata kõige lihtsamatele küsimustele, nii mõnigi neist viis õppejõule tagasi tühja! lehe, aga kõik nad olid tulevased kõrgharitud psühholoogid :)
Loodan väga, et sina taoliste "psühholoogide" ridu ei täienda. Mõni aeg tagasi oli psühholoogia ala, mida arvas heaks õppida igaüks, kes arvas, et oleks ilus omada mingil alal kõrgemat haridust. Et muidu nagu pole piisavalt soliidne või nii.

Kui sul on juba otsus tehtud, siis mida imet sa tuled siia teiste käest kinnitust otsima??

usu psühholoogidesse ega ka psühholoogiasse. Inimese aju on niivõrd keeruline mehhanism, millest teatakse heal juhul 25% tema funktsioonide talitlusest. Kuidas saab õppida midagi, millest peaaegu mitte midagi ei teata? Mõtlemis- ja analüüsivõimet omav inimene saab enesega ja teiste inimestega ka ise edukalt hakkama. Ja nagu keegi psühholoogidest, ei mäleta kahjuks kes, on ütelnud: " kui sa ise ennast ei aita, ei aita sind mitte keegi. Tablette oskab iga perearst välja kirjutada". Huvitav on ta mingil määral tõesti, aga samas on seal nii palju lollust ( olen ka ise tegemist teinud psühholoogia õpingutega ), mida vähemalt minu maamehe mõistus keeldus vastu võtmast. Lihtsatest asjadest on tehtud pehmelt üteldes tsirkus. Nii, et ei ole mul usku ega respecti sellesse posimisse.

psühholoogiat lähevadki kahjuks enamasti õppima tädikesed, keda "huvitavad väga inimsuhted" ja kes pole üldse valmis tegelema biokeemiaga, neurofüsioloogiaga jms, mida tegelikult vaja läheb. keda lihtsalt inimsuhted huvitavad, see lugegu parem kirjandusklassikat.

Miks küll iga postituse all peab olema mingi vaidlemine? Huvitav kas maailmarahu ei saa õppida kuskil ? :D

Igatahes, kas läksid õppima, kuidas tundub?
Võid nüüd ise kogemusi jagada, sest tegelikult on palju
neid kellel on sama hirm mis sinul ja otsivad googeldades vastuseid. (:

Mul on mulje, et osad inimesed pettuvad psühholoogiaõpingutes. Oodatakse ei tea mis sügavat elutarkust ja inimestetundmist, aga koolis tegeletakse hoopis reaktsiooniaja mõõtmise ja muu "tühja-tähjaga";)

ükski asi pole õppimiseks liiga raske. Pigem oli neil "tädikestel" puudu motivatsioonist või mindigi seepärast, et on naiselik ala ja ei pea reaalteaduseid õppima. Tegelikult halvendab tulemusi isegi õppejõu suhtumine, kui ta ütleb, et teile, humanitaaridele, on teema keeruline ja juba eeldab, et pooled kukuvad läbi, siis see nii ka juhtub, sest keegi ei pinguta. Näiteks tüdrukud saavad matemaatikatestis madalamad tulemused, kui neile on eelnevalt räägitud, et poistel läheb selles katses tavaliselt paremini. Ma ise olen olnud ka nii hea ja halb (ok, rohkem keskmine) õpilane, kõik oleneb eneseusust, viitsimisest ja motivatsioonist.

50% arstiteadust ja 50% filosoofiat, psühholoogiat jms.

mõni siin jälle arvab, et psühholoog on arst, ega ikka ei ole küll

ja see on ikka päris ränk koorem kuulata inimeste lugusid ja reeglina tuleb aitamisest alati välja midagi negatiivset

Neid mõtteid ja hirme mida autor kirjeldab pole kogenud. Ilmselt kui innukalt õppida siis mõttemall ja inimesed muutuvad küll, see aga on positiivne nähtus minu arust.
Aga suhete koha pealt niipalju et kui ikka on see õige inimene siis elu jooksul arenemine ei tohiks ju takistuseks olla. Õpitu jääb koguks eluks aga paarilistega nii kindlad lood pole.

Ega erakooli paari aastane õpe veel kellestki psühholoogi ei tee. Aastatepikkune praktika ja töökogemus on see, mis teeb ühest psühholoogist tõelise tegija. Siin foorumis selliseid ei liigu.

Kas ühel hobikorras (teise töö kõrvalt) tegutseval psühholoogil on õigus kedagi "ravida" ilma, et patsient ise midagi sellest teaks teaks. Kas see mitte ei ole manipuleerimine teise inimesega? Minu arvamus on et kui inimene abi vajab, siis otsib ta ju ise endale sellise psühholoogi, kes talle kui isiksusele kõige paremini sobib?

kuidas saab kedagi ravida nii, et ravitav midagi ei tea? Ära hinda massiülikooli bakakraadiga psühholooge üle. Neil on olemas mingid algteadmised, aga oskused puuduvad täielikult. Enamasti aga kiidavad nad end taevani ja seletavad kõigile, kui tegijad psühholoogid nad on.

Teraapiategemise õigus on psühholoogil, kel on ette näidata vastav litsents. See nõuab eksamite tegemist ja täiendavat koolitust, milleks enamik lihtsatest jututädidest võimelised pole.
Õppida seda ju võib, kuid kasu õpitavast - elukutse mõttes - on vähestel.

Ilmselgelt mõned ei tea, mis on psühholoogi töö. Psühholoogi töö ei ole inimesi ravida vaid inimest ära kuulata ja inimest suunata ennast aitama, suunata inimest oma probleemidele lahendust leidma ning anda oma hinnang ja arvamus inimese olukorrale. Psühholoogil peab olema empaatiat, et ta oskaks end teise inimese olukorda panna, teda mõista ja õige hinnang anda ning seejärel teda õigesti suunata. Ja loomulikult peab siia lisama, et see, kes ravib on patsient ise, kuid ravi määrab psühhiaater, psühholoog vaid analüüsib inimest, paneb asjad kirja, ning annab info psühhiaatrile.
Selle info võiks omale meelde jätta, lisada oma olemasolevatesse teadmistesse infot juurde.

Leila vä? Kas seesama Leila? Appi!!! Appi!!!