pole see tõde kedagi õnnelikuks teinud, ei kiirustaks sellega. Tegutse nii nagu sulle sobivam.
Aga vägagi huvitav oleks kuulda nende arvamust, kes on ise kasvanud teadmata kes on nende isa,
ja kui teada said, mis tunded siis olid ja kuidas te oleksite tahtnud, et see teadmine teieni oleks jõudnud.

Kui on selline paindlik südametunnistus, mis eluaegset varjamist võimaldab, siis palun väga.
Õnneks ei satu ise iialgi sellisesse olukorda, sest minul sellist paindlikku südametunnistust ei ole, ja parem mitte teha kui pärast põdeda.
Aga kui oletada, et juhtuks, siis teeksin ilmselt nii, et räägiks mehele ära, vaataks, mida tema arvab - noh, ikkagi tema laps ju ka. Ja kui isa pole lapsest huvitatud ja tema süda ka pigem oma naise poole hoiab, siis hajuks küll esimesel võimalusel seitsme tuule poole. Muidu võib pärast tekkida selline jabur olukord, et enda korraldatud jama unustatakse ära ja lõpuks on hoopis petetud naise peale pahane, et too muudkui viha peab ja andestada ei suuda :) See andestamise-teema on ikka igaühe eralõbu, aga selle lõbu peaks kannatanutele siiski jätma.

Mind see moraalne külg eriti ei heiduta. Pole ilus inimeste üle kohut mõista, ise ka igasuguseid asju teinud. Ma ei ütle, et täis peaga sõbranna mehega voodisse ronimine tingimata hea mõte on, aga samas ei pruugi see antud olukorras ka kehv mõte olla olnud.

Üks asi, millest ma aru ei saa, on rasestumine. Kuidas saab 21. sajandil, tablettide ja rõngaste ja plaastrite ja ma ei tea mille ajastul naine tahtmatult rasestuda? Minu meelest on kogu käitumise idu teadlikult fertiilsena käia nö vene ruletti mängimas, lootuses, et äkki näkkab. Kui sulle meeldib keppida aga sa tegelt last ei oleks tahtnud, siis poleks sa seda ka saanud. Ühesõnaga - ise tehtud, hästi tehtud.

Algsele küsimusele vastates - kuna tegemist tundub olevat personaalse hobiprojektiga, siis võiks seda nii ka hoida. Iga laps on tegelikult tore, kasvatad üles ja elad õnnelikult ever after. Mees, minu meelest, selles pildis väga asjasse ei puutu. Ma ütleks isegi, et mees ree pealt võimalikult varajases ehk lapse sünnile eelnevas järgus maha visata on ilmselt parim lahendus üldse. Hiljem oleks tulemus täpselt sama, aga aega, pisaraid ja närve kuluks rohkem.

Nastikul selliseid mürgihambaid pole. Pigem oled ikka rästik.

Tegelikult on selle üllitise autoril kaks valikut.
1.) Sünnitada see purjus peaga tehtud ja alkoholiuimas kantud laps. Kui laps kunagi küsib, et kes mu isa on ja varem või hiljem ta seda küsib niikuinii, siis vastadki et, ups, ma olen lits ja ei tea täpselt ja üleüldse olin ma silmini täis siis.
2.) Tegelikult oleks mõistlik ikka aborti teha. Ja sellele mehele ja oma sõbrannale siis kõik ära rääkida. See oleks antud olukorras parim lahendus üldse, siis oleks kõigil kolmel osapoolel lõppkokkuvõttes võrdselt shitt tuju.

Kõik oleneb sellest mida sa ISE tahad.
Teistest ära hooli, mõtle vaid sellele mida sina tahad.
Aga mõtle ausalt ja põhjalikult.
Tahad sõbrannaga suhteid hoida? Siis vaiki.
Tahad sõbranna meest endale? Siis ära kohe talle midagi ütle, vaid katsu temega võimalikult sageli kohtuda ja tutvuda ja armuda ja panna teda armuma....enne kui räägid lapsest.
Tahad lihtsalt last? Vaiki ja tunne lapseootusest rõõmu.

Parim on alati see, kui tead mida sa tahad.

Tihti inimesed käituvad järgmiselt, et natuke ikka tahaks head seksi ja natuke nagu tahaks last ja natuke nagu kardan ka ja natuke nagu meeldib sõbranna mees ja natuke nagu ei meeldi ka. ja natuke nagu tahaks juua veini...ja natuke nagu tahaks kõik ära rääkida ja natuke nagu imelik ka ja....

Arvan, et mees peaks teadma, et saab isaks. Ja igasugune veinitamine ja muu vastutustundetu käitumine unusta ära, kui seda last tahad.

aga sellele vaatamata arutamist väärt. mina ei suuda ära imestada, et kõik soovitavad vait olla ja mitte rääkida. oot kui te nüüd ise oleksite see sõbranna, kes elab selle mehega ja usaldab nii meest kui sõbrannat? tegelikkuses aga mõlemad valetavad ja petavad teda? olete kindlad, et ise siis teada ei tahaks? no mina tahaksin, ma saadaks nad mõlemad kuu peale. milleks mulle selline jube sõbranna ja veel jubedam mees?

kuidas sel li-bul endal on edasi teeselda sõbranna ees, et midagi pole juhtunud? alatu lurjus, mitte sõbranna. mehest ei hakka üldse rääkima, petismehed on haledad.

LIBA

Loomulikult räägi sõbrannale ja lapse isale kõik ära. Esiteks, lapsel ja isal on ÕIGUS seda teada. Mõtle näiteks sellepärast, mis lapsest siis saab, kui sinuga midagi juhtub? Isa on lapsele kõige lähedasem inimene! Peale selle on ka "sõbrannal" õigus tõtt teada. Sõbranna saab ka oma eluga edasi minna: kas siis koos mehega või üksinda või hoopis uue mehega. Võibolla soovib naine selle peale mehe maha jätta ja saab omale uue mehega pere luua. Kui sa ei räägi sellest, siis rikud sa 3 inimese elu ära.

Kui sa ei räägi sellest, siis rikud sa 3 inimese elu ära.
...........
Täitsa vastupidi. Kui räägid, rikud sa ilmselt kohe kõigi elud ära. Kui oled vait, ei juhtu mitte midagi.
Oma otsus, oma laps, oma elu, eks näis, mis saab.
Ma ei näe ära, mis paganama rääkimistung teid tabanud on - liiga palju seebikaid vahtinud?
Tuhanded emad on üksikvanematena oma lapsed üles kasvatanud (või siis hiljem kellegi leidnud ja pere loonud), kelle lapsed oma bioloogilist isa ei tea ega tunne. Ja pole neil lastel mitte midagi viga.
Kui laps kunagi küsima hakkab, kes ta isa on, eks siis tuleb mõelda.
Kui praegu rääkida, võib tulemus väga vabalt ju samaks kujuneda - ei tea ega tunne:)
Jutt sellest, et lapsel on õigus oma tegelikku eostajat tunda, on muidugi õige, aga seda eostajat ei pea talle ometi peale pressima.
Mu esimene tütar sündis abielust, mille peatselt lahutasime. Tüdruk ei mäletanud oma isast mitte midagi.
Esimest korda tundis huvi puberteetikuna - seebikad, seebikad, põnevus ja telekast nähtud intriigid.
Loomulikult andsin talle isa aadressi ja telefoninumbri. Et kui tahab ühendust võtta, aitan. Kui tahab kohtuda, viin kohale ja toon ära. Otsustagu ise.
Kirjutasid omavahel kumbki ühe kirja. Laps algatas, isa vastas. Väga südamlikult vastas. Siis isa helistas, kui mind kodus polnud. Oli samuti ülisõbralik ja soovis suhteid arendada. Tüdruk tõmbus kohe tagasi, ilmselt miski talle ei meeldinud - kohtumiseni asi ei jõudnud ja juba 14 järgnevat aastat pole ta rohkem soovi avaldanud oma bioloogilisest isast midagi teada saada.

...oot kui te nüüd ise oleksite see sõbranna,...
oot, kui paljud tegelikult on analoogses olukorras
ja kui see müstiline õigus või tõde lagedale ilmuks,
oleks elu ikka päris kohutav.
Üllatavalt palju lapsi ei ole oma issi tehtud,
seega naised, olge tagasihoidlikumad oma tõe kuulutamisega,
teie sookaaslased sattuksid siis väga sit-a olukorda.

Aga MIKS on see nii, et paljud lapsed pole oma isa tehtud? Miks inimesed nii palju abielust või püsisuhtest kõrvale panevad? Mis neil viga on? Miks on nii raske ühele truu olla?

Mida sa, viimane tont, elu ise tegelikust elust üldse tead?!

"Üllatavalt palju lapsi ei ole oma issi tehtud"

Millistele allikatele tuginedes see väide põhineb? Kas oled käinud ise neid lapsi naistele tegemas või? Kui nii, siis kas nüüd mingi f*cking ringik*ppiv mees-hoor tuleb inimestele õpetama et kuidas elada või?! Et tema teab mis on õige ja mis vale?! Naerukoht!!!

Autor, räägi oma sõbranna mehele millega ta hakkama on saanud. Kui jobu ei taha teo eest vastutada, siis palka selline mees kes sellele suurele kepimehele lihtsalt kannaga näkku tõmbaks. Peale seda õpib mehike kondoomi kasutama ja vastutama nii et vähe ei ole! Garanteerin.

elu ise on truu. ja kõik need armetud meheräbalad, kel püksikumm nii lodev.

Miks, kindlasti ei ole sellele ühest vastust.

Millistele allikatele – kindlasti mitte isiklikele, ikka erinevate uuringute tulemustele.

...kõik need armetud meheräbalad,
kel püksikumm nii lodev

Millised armetud ajuräbalad on selle „tarkuse“ autoril?