Elus esimest korda olen sellises suhtes, et ei oskagi enam midagi arvata. Mõlemad oleme 30+ ja enne ka suhetes olnud. Koos me ei ela ja ma vist ei tahagi hakata selle mehega koos elama. Telefonis ja netis on meil alati millestki rääkida, aga kui kokku saame, siis on meie vahel nagu sein. Äkitselt nagu pole millestki rääkida. Pingutame, et kuidagi olla. Vale suhe siis kahjuks ilmselt. Elame üksteisest kaugel ja kohtume kuus paar korda. Naljakas, et ta samal ajal räägib, et armastab mind ja tahab minuga koos elada jne. Ma ju tunnen, et see ei ole tegelikult nii. Kahju.

liiga vähe kohtute, sellepärast ei oska olla

kord kuus on vaja keppida
mida sa ikka räägid ja räägid ning räägid

anna kätte 03. mai 2014, kl 14.02
kord kuus on vaja keppida
mida sa ikka räägid ja räägid ning räägid




word up

Mul on hetkel midagi taolist, kuid erinevus on selles, et meie otseselt suhtes pole.

Nimelt oleme kaua aega sõbrad olnud ning nüüd on meist saamas midagi enamat kui sõbrad. Kuna me aga sellest omavahel rääkinud ei ole, kuigi teame mõlemad, et see nii on, siis on kokkusaades alati selline kummaline tunne, et justkui ei oska olla. Oleme vist liiga häbelikud, et edasi liikuda... Samas ei taha ju ka olemasolevat sõprust kuidagimoodi rikkuda....

Mõnel inimesel on end kirjalikult kergem väljendada kui suuliselt. Nii lihtne see ongi.

"Kuna me aga sellest omavahel rääkinud ei ole, kuigi teame mõlemad, et see nii on..."

Tõsine küsimus - kui omavahel rääkinud pole, siis kuidas sa tead, mida teine teab?

Kui telefonis on mida rääkida ja kokkusaades ei ole, siis on mõtetu üritus, kuna ei ole päriselt klappi. On vaid selline tahe rääkida ja olla see, kes sa tegelikult ei ole. Ehk siis olla see, kes sa tahaks olla. Reaalis see välja ei tule. Tegelikult raske on seda seletada...

on see, et selline "suhe" ei vii kuhugile välja. te ei sobi omavahel.

JJ Kirjutas:
----------------------------------------------------

> Kuna me aga sellest omavahel rääkinud ei ole,
> kuigi teame mõlemad, etsee nii on, siis on
> kokkusaades alati selline kummaline tunne, et
> justkui ei oska olla. Oleme vist liiga häbelikud,
> et edasi liikuda... Samas ei tahaju ka
> olemasolevat sõprust kuidagimoodi rikkuda..


Kahjuks elad fantaasiamaailmades ja oled midagi hakanud enda jaoks välja mõtlema, mida ei pruugi olemas olla. Soovitan sul see asi selgeks teha, kas teie vahel ikka on midagi enamat, enne kui väga haiget saad.

Oluline on ikka see, kuidas kulgeb reaalne suhtlus päriselt koos olles. Nagu siin keegi mainis, võib kirjateel või telefonis tekkida lihtsalt tahe oma mõtteid kellegagi jagada. Paraku lives jhakkab midagi häirima, olgu selleks siis teise reaktsioon, emotsioonid, miimika jne., mis bloki ette lööb. Mõne inimesega on lihtsam suhelda kui teisega ja alati ei oskagi seletada põhjust.

mõne inimesega jookseb jutt ainult telefonis...

sellised suhted kipuvadki tekkima kui kohtutakse netis, jutt jookseb, kõik tundub vahva, aga kui kokku saadakse - keemiat netu! Peale kokkusaamist püütakse uuesti erkasalt juttu veeretada nagu kõik oleks ok. Aga pole ju! Tegeliku on selline suhtelmine ajaraisk. Juhul kui otsid partnerit. Niisama võib sõpru kellega lobiseda olla muidugi hulgim.

Mul ka selline suhe hetkel. Helistame, saadame sõnumeid, vahel harva kohtume. Olen armuke. Tundub, et mees elab mingites unistustes ja ilmselt mina ka.Kui kokku saame, tahaks kiiresti lahkuda ja siis jälle helistada. See vist miski haigus....