Feministi nurgake
Soovitage midagi .
Jansa 04. oktoober 2014, kl 16.16 |
Nägin jälle häirivat unenägu : minu isapoolne vanaema (kes on surnud) , oli minu juures ja ma aina süüdistasin teda .
Vanaema, miks sa mind enda juurde ei jätnud, miks mina teie perekonda iial ei kuulnud jne ?
Unenäos jäi mulje, et vanaema tundis end süüdi ja vaikis.
Üks mõte jäi unenäost püsima : võib-olla ma kunagi suudan vanaemale andestada, aga praegu veel mitte.
Reaalsus on see, et ma olen ilma vanemateta kasvanud laps.
Isa loobus minust ja emalt võeti mind ära , kasvatas mind emapoolne vanaema, kes mõned korrad ikka pidi ütlema, et kui tema mind poleks võtnud omale, siis oleks ma lastekodus olnud.
Ikka ja jälle küsin endalt, miks ometi väiksena mind keegi ei armastanud, miks minust ei hoolitud, millega ma teenisin ära hüljatuse ? Minu lapsepõlve piltidelt vaatab vastu imearmas tüdruk, ma annaksin mida iganes, et sellist last kaitsta, hoida, kasvatada.Aga mind jäeti, polnud mul ei ema ega isa, hiljem juba täiskasvanuna olen püüdnud kontakti leida isa ja ka emaga, aga kahjuks olen saanud tunda tõrjutust ja ükskõiksust.Olen isegi mõelnud, et ehk kusagil on mul päris isa, kes minust hoolib, aga ma ei saa iial teada, kas mu unistustel võiks tõepõhi olla.
Täna ärkasin mõttega, et kas oleks võimalik täiskasvanud mehele DNA testi teha, et välistada võimalus, et seni arvatud inimene polegi minu bioloogiline isa.
Kas ma mõtlen rumalusi ? Kas on ehk kedagi, kes sooviks olla hobi korras detektiiv ja veidi arhiivimaterjalides tuhnida, või siis vähemalt annaks nõu, kuidas ma saaksin ise oma minevikku uurida.
Pole mõtet soovitada, et otsi isa või ema üles ja küsi, eks ole küsitud ka, aga see vaid külvab segadust juurde.
Vanaema, miks sa mind enda juurde ei jätnud, miks mina teie perekonda iial ei kuulnud jne ?
Unenäos jäi mulje, et vanaema tundis end süüdi ja vaikis.
Üks mõte jäi unenäost püsima : võib-olla ma kunagi suudan vanaemale andestada, aga praegu veel mitte.
Reaalsus on see, et ma olen ilma vanemateta kasvanud laps.
Isa loobus minust ja emalt võeti mind ära , kasvatas mind emapoolne vanaema, kes mõned korrad ikka pidi ütlema, et kui tema mind poleks võtnud omale, siis oleks ma lastekodus olnud.
Ikka ja jälle küsin endalt, miks ometi väiksena mind keegi ei armastanud, miks minust ei hoolitud, millega ma teenisin ära hüljatuse ? Minu lapsepõlve piltidelt vaatab vastu imearmas tüdruk, ma annaksin mida iganes, et sellist last kaitsta, hoida, kasvatada.Aga mind jäeti, polnud mul ei ema ega isa, hiljem juba täiskasvanuna olen püüdnud kontakti leida isa ja ka emaga, aga kahjuks olen saanud tunda tõrjutust ja ükskõiksust.Olen isegi mõelnud, et ehk kusagil on mul päris isa, kes minust hoolib, aga ma ei saa iial teada, kas mu unistustel võiks tõepõhi olla.
Täna ärkasin mõttega, et kas oleks võimalik täiskasvanud mehele DNA testi teha, et välistada võimalus, et seni arvatud inimene polegi minu bioloogiline isa.
Kas ma mõtlen rumalusi ? Kas on ehk kedagi, kes sooviks olla hobi korras detektiiv ja veidi arhiivimaterjalides tuhnida, või siis vähemalt annaks nõu, kuidas ma saaksin ise oma minevikku uurida.
Pole mõtet soovitada, et otsi isa või ema üles ja küsi, eks ole küsitud ka, aga see vaid külvab segadust juurde.
njahh 04. oktoober 2014, kl 17.01 |
Jansa 04. oktoober 2014, kl 17.14 |
Lisa postitus