Aidake mul ennast natuke analüüsida! Mul on nimelt probleeme enesekehtestamisega. Seejuures isiklikus elus seda pole, kuigi ma pole mingi iludus ja mehi pole mul kunagi jalaga segada olnud, siis need vähesed, kes on minust tõsiselt huvitatud olnud, olen suutnud paika panna. Ei mõtle siin mitte võimuvõitlust, vaid olen olnud uhke, pole lubanud endaga halvasti käituda, pole kartnud näidata oma pahameelt asjade üle, mis mulle ei meeldi. Ja mehed on minuga arvestanud. Usun, et mehe sõbrad peavad minust lugu, kuigi minu mees nendega igale poole lällama kaasa ei lähe.
Teistmoodi on aga tööl. Olen hea, ei ütle kellelegi halvasti, isegi siis, kui minuga halvasti käitutakse. Kardan konflikte. Ei julge seista oma õiguste eest. Kõige imelikum, et sellest hoolimata mulle tundub, et ega ma töökaaslastele eriti ei meeldi. Harva, kui seal keegi minuga millestki töövälisest rääkima hakkab.
Noorena mõtlesin alati, et ega mu isiklik elu ei saa suurem asi olema mu keskpärase välimuse tõttu. Küll aga tahtsin edu saavutada tööalaselt. Ma ei karda eriti, et mees jätab mu maha ja jään üksi - see ei hirmuta mind. Küll aga kardan kohutavalt tööd kaotada. Kas selles võibki olla probleem, et kuna kardan, ei juge olla mina ise?

väägade huvitav teema. kust sina tead mis mina tunnen? ah? mul on täpipealt sama jama!!!! vahe selles, et ma lobisen kolleegidega küll maast ja ilmast. aga kompleksid on täpselt samad! tänan väga et teemaga algust tegid, saan ehk ka vastuse kui mõni kommida viitsib.

ja kui ei viitsigi siis teeme ise asja selgeks! seniks jõudu

No ühe vastustest ütlesid ju ise ära. kardad tööd kaotada. Ei ole nii kindel endas, et oled hea töötaja, arvad, et keegi teine sind tööle ei võta või vähemalt sama heale kohale

aga vastasidki ise: hirmust töö kaotada püüad kõigile meeldida, aga tulemuseks on selgrootu millimallikas. tee endale ka tööl selgeks, mida tahad ja millega nõus ei saa olla, kujunda oma arvamus ka nende asjade kohta, mida sinult otse ei küsita - nii õpid ennast tööalaselt tundma. võta ennast kätte ja mine ütle välja mõni asi, mis sulle ei meeldi ilma konflikti kartmata. mõtle enne hoolega läbi oma põhjendus, ära süüdista teist(teisi), vaid kirjelda olukorda, paku ise lahendusi. näita teistele, et sul on mõndagi asjalikku öelda, praegu oled jätnud endast mulje: " ah, mis nüüd mina, mul pole nagunii oma arvamust ja ma olen kõigega nõus"

loe lisaks:
http://www.epsy.org.ee/artiklid/Konfliktist_ja_selle_lahendamise_viisidest.html

Targad tädid ja onud on öelnud, et enesekindluse (ja ühtlasi heade suhete loomise) eelduseks on väljakujunenud eneseidentiteet, tähendab oma roll peab enam-vähem selge olema. Ma arvan, et sellest peakski alustama.

Kui enese eest ei seisa, siis enesehinnang ju kohe langeb -- "näe, ma olen nõrk ja käitun oma huvide vastu..."

Kirjutad, et võib-olla sa töökaaslastele eriti ei meeldi. Sellega on vast nii, et millisena inime ise end välja pakub, sellisena teistel ongi kõige lihtsam teda näha. (Mõtle, kas on keegi, keda sa ise kuigi kõrgelt ei hinda ja analüüsi, mis on selle põhjused.) Niisiis, ei maksa väga oodata, et teised sind palju kõrgemalt hindaks kui sa ise. Kui millegiga hästi hakkama saad, kiida end kohe ka teistele :-) Ja töövälistest asjadest võta ise jutt üles.

Kui kardad tööd kaotada, proovi lihtsalt kogemuste saamiseks, ilma, et tegelikult plaaniksid uut töökohta leida, vastata tööpakkumistele, saata mitmele poole oma cv-d, käia tööintervjuudel.


Veel hulk lugemist: www.tnk.tartu.ee/artiklid.html

Lihtsalt niisama tööpakkumistele vastamised on kahe otsaga asi. Võib võita. Aga tänapäeval kiputakse eelmisele tööandjale helistama, et teada saada su omadusi. Ja kui siis helistatakse, saab tööandja teada, et sa pole täie hingega temaga vaid otsid uut kohta. Sellega võib suhteliselt tõenäoliselt praeguse töökoha minevikuks arvestada.

tunnen ka, et ma töö juures paljudele eriti ei meeldi. samas ei lähe see mulle korda ka, ja seda just viimasel ajal, sest minu jaoks on see töökoht ennast ammendanud. ja ausalt öeldes on mul väga hea meel, et ma ei pea kuulama kellegi mõttetut patramist kehakaalust, toidust, siga-meestest, teistest töökaaslastest vms. kui tööd parajasti ei tee, siis teen oma kooliasju. meil kipub veel nii olema, et mõnele inimesele pannakse mingid sõnad suhu, mida ta kunagi öelnud pole ja siis on kohe torm veeklaasis. aga mina tahan intriigidest hoiduda!
soovitan sul ka prioriteedid paika panna. ega see koht, kus sa töötad pole maailmas ainus ja kui töövälised suhted on korras, siis pole ju vaja töökaaslaste heakskiidu pärast muretseda. viisakat vestlust võib muidugi arendada, aga südant pole küll mõtet kellelegi puistama hakata, sest mõnel on seda väga huvitav teistele edasi rääkida.
jõudu!

Minul enamvähem sama mure.
Elan ühikas, oman kahte toanaabrit. Oi kuis nad mind oma teravate naljade ja mõnitamistega nüpeldavad. Mul on väga rõve tunne küll, aga midagi vastu ka ei ütle. Ei ole lihtsalt seda tüüpi, kellele meeldiks teiste kallal hüpata.
Endal on ka jube hale end kõrvalt vaadata, nutt tuleb kurku. Iga hommikul mõtlen, et täna läheb teisiti ja päeva jooksul tundubki, et kõik saame normaalselt läbi, aga õhtul läheb see minu mõnitamine jälle lahti ja mina ainult naeratan selle peale.

Jama lugu.

Mina olen selle eest liigselt ennast kehtestav. Ütlen alati, kui mulle miski ei meeldi või kui minu meelest saaks asju teha paremini. töö juures on see OK, kuna minu tööandja hindab ettevõtlikkust ja enda eest seismist ja arenemist ja ka teiste arendamist, kuid kodu teen ma tihti sellise käitumisega oma lähedastele haiget.

to käbi: mul sama lugu, selle eest , et olen liiga hea ja tahan kõigiga hästi läbi saada, on olukord sama ,inimesed ei pea lugu su headusest, kui oled kurjem ja käitud nagu nemad, siis nad tõmbuvad tagasi. Ütle oma arvamus julgelt välja ja käitu nendega sama moodi- neile see ka ei meeldi. Tegin samu vigu, nüüd on nii, et kui keegi on minuga siga, siis mina olen veel suurem siga... Mul on veel niimoodi, et olen oma toas kõige noorem ja teised on kolm naist, kes parajaks emaks. Siis nad ilguvad minuga, kuna olen noorim ja heatahtlik ning ei taha neiele vastu öelda. Mina püüan olla taktitundeline aga nemad ilguvad. Mu heatahtlikusel on piirid ja nüüd püüan olla siga. Tegelikult kõigiga ei saagi hästi läbi saada, ole enesekindlam ja sa ei peagi tahtma nendega suhelda. Tegelikult ongi parem kui tööl kodustest asjadest ei räägita, sest kui palju teatakse sinu elust, siis on intriigid kergem tulema.
Naljakas sama lugu, et peikadega oskan ennast kehtestada aga töö on raske sellega....

Hea vana teema. Vähemalt väga aktuaalne praegu ka minu elus. Kodus ja isiklikes suhetes ei ole enesekehtestamisega mingit muret, aga tööl viimasel ajal küll. Olen üle 30 ja õppinud just lõpuks ometi ära selle, et ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Paraku olen üsna uue töötajana endast noorema naise alluvuses, kes alles selles staadiumis (milles minagi kunagi olin), kus heasüdamlikkust peetakse nõrkuseks. Firmas muidu kõigil omavahel sõbralikud suhted ja hea koostöövaim, aga vahel kipub tema normaalse ütlemise asemel kamandama ja pisiasju suureks puhuma, vahel käitub nagu tõeline kontrollfriik, mind selline kohtlemine aga solvab, mõne ebaõiglase hinnangu vaidlustan, viisakas ja inimlikus vormis. Kuna ta on korra arvamust avaldanud, et vaidlen liiga palju vastu, olen tihti jätnud oma arvamuse ütlemata, aga alati ei saa ju seda teha. Ühesõnaga, ühekorraga nõutakse minult, et oleksin initsiatiivikam, aga kõik minu iseseisvalt lahendatud ülesanded tahab ta alati üle kontrollida ja vahel otsib välja kõik, mida vähegi kritiseerida annaks (no alati annab ju mõnd asja natuke teisiti teha, kindlasti ka tema enda töös, aga viisakas oleks inimestele siiski hingamis- ja arenemisruumi jätta ning võimaluse oma otsuste eest ise vastutada). Kuidas viisakalt, ent mõjuvalt öelda, et tahan rohkem vastutusvabadust ja vähem kontrolli, sest nii oleks minust rohkem kasu ka firmas. Viimati, kui püüdsin sellest juttu teha, ütles ta lihtsalt, et teen palju vigu (demagoogia, sest ma ei tee neid rohkem kui tema...) ja et ta peab edasi kontrollima. Aga mulle on hakanud tunduma, et ta lihtsalt naudib seda, et tal lõpuks ometi on alluv. Ja mina iseseisva inimesena ei naudi seda kohe mitte üks raas, olen valmis isegi töökohta vahetama, kui see tulevikus ka nii jääb. Ei tundu just ohutu rääkida sellest ka kõige suurema ülemusega, kui minu otsene ülemus on tema hea sõbranna ja info minu tööst jõuab temani just minu otsese ülemuse kaudu? Miskipärast kahtlen vahel selle info objektiivsuses.

väga raske on leida kuldset keskteed- kui kehtestasin end kodus, öeldi lõpuks, et ei oska naine olla; ei saanudki päriselt aru, mis see tähendab? kas lõuad pidada ja edasi teenida? Pigem on mul ikka olnud asjadest ka oma arusaam ja seisukoht, mida ei karda välja öelda. Tööl samamoodi- kui olin noor ja esimesel töökohal, ütlesin ehk liiga paljugi. Ei ole alati vaja kohe välja öelda, mida mõtled, ajastus peab õige olema:)Käbi, arvan, et Sinu töökartus ongi põhjuseks, et Sa oma seisukohti välja öelda ei julge -olen ise mingil hetkel sama tundnud, tegelikult pärsib see tunne kohutavalt tööalast arengut, mul oleks nagu mõte kinni kiilunud. Ära lase endale tööl liiga teha, kui Sul on mingis asjas oma arvamus, kaitse seda, enda eest peab seisma, aga ära allu provokatsioonidele, see ei tasu vaeva. PS: ussi soovitusega käia lihtsalt niisama tööintervjuudel ma nõus ei ole- miks peab tööandja töötajat otsides sellistele CV-dele aega raiskama? Tean, et on selliseid niisama teiste aega ja energiat raiskajaid, ise uhkedki veel oma teo üle:(

Kui mees kodus ütleb, et ma ei ole piisavalt naine, siis ütleb ta seda viimast korda. Siis ta näebki seda tugevat naist kes ta maha jätab. Mind ei huvita suhe kus mina pean olema vaikne ja alandlik, otsigu teine ori endale. Töö juures jälgin ka, et mehed ei hakkaks mind kui naist ära kasutama. Näiteks tegin kohe alguses selgeks, et kuigi olen kontori ainuke naine ei hakka ma neile kohvi tegema ja tasse pesema. Naistega püüan tunduvalt leebemalt käitud, sest ei soovi naissoost vaenlasi ega õelutsemist töökohal. Ega keegi eriti ei julge õelutseda ka, võib-olla susistavad selja taga aga see mind ei huvita.

kui sotsiaalseid oskusi on vähe siis kipub olema nii, et lähed enesekehtestamise asemel tülli ehk teised tajuvad sinu "enesekehtestamist" rünnaku või paikapanemisena.

Suhtlemisoskusi on sul vähe ja sisepinget palju. Enesekehtestamiseks on vaja kõigepealt enese jaoks olukurd läbi mõelda (poolt, vastu, meeldib ei meeldi; siis arvestada olukorda - töine suhe või isklik, isklik lähedane, isklik mitte nii lähedane jms.; seejärel sobiv põhjendus miks selline asi vastuvõetav pole, teha sõnavalik, valida hääletoon, aeg, koht jms. ning anda oma seisukoht teisele poolele teada:). On ju kerge! Lihtsalt tarkus tuleb varnast rippumast ära võtta ja seda kasutama hakata.

Lause : "need mehed, kes minust on olnud tõsiselt huvitatud, olen suutnud paika panna" näitab sinu arusaama enesekehtestamisest.

Hea teema, seetõttu ei hakanud ka uut sarnast tegema.
Kuidas näiteks lahendada kehtestamise probleemi laiemas mõttes, kui tegemist on ülemuste-alluva vahelise suure ja põhimõttelise erimeelsusega? Ütleme, et üks ülemus mõtles välja ja "juurutas" mingi süsteemi millega mitte ükski alluv rahul pole. Alguses olid vastu ka osad ülemused. On inimesi kes on seetõttu töölt lahkunud ja eks neid lahkujaid tuleb juurdegi lähiajal, aga on ka neid, kes tahaksid jääda, sest usuvad sellesse mida nad teevad.
Töötatakse meeskonnana, seistakse ühe asja eest ja ollakse üksmeelel, et uus süsteem on läbinisti mäda. Seda just oma ülisuure eksimisvõimaluse tõttu.
Alluvatest keegi ei ole asjaga rahul, aga mitte sugugi kõik ei julge seda välja öelda ja näidata. Arvan, et selle saaks lahendada kui KÕIK alluvad oma arvamuse ausalt ja otsekohe ülemustele välja ütleksid. Siis võtaks tööandja midagi ette ja muudaks olukorda, aga ma ei tea, kas siis hirmust töökaotuse ees, või mingil muul põhjusel osad kolleegid pigem pistavad pea liivaalla, kui et ausalt oma arvamuse välja ütlevad. Ja siis kannatavad ka kõik teised. Kuidas panna tervet meeskonda ennast kehtestama, et ülemused meid lõpuks ometi tõsiselt võtaksid ja meie arvamust arvestaksid? On inimesi kes on ennast korduvalt teiste eest "tanki" pannud ja ülemustega rääkinud, aga asjad ei muutu, sest kui nt. koosolekul ka ülejäänud inimeste arvamust küsitakse, siis on nad vait või kiidavad ülemuse jutule lausa takka. Kuigi sama kolleeg on siis kui ülemusi kohal pole oma negatiivse arvamuse selgelt välja öelnud.
Huvitav, kas ametühingu loomine aitaks siinkohal midagi muuta?

kaadrit tuleb hoolikalt valida ja see on tööandja rida et vaimselt haiget psühhopaati kollektiivis ei oleks.
selline muud ju ei tee kui hüsteeritseb, lärmab ja märatseb.
kasutegur töötajast kes ilmub poolest päevast tööle ja tööpäeva alustab naabrite klatsimisega, klaarib oma peresuhteid, varastab kontoriruumidest kirjatarbeid, nuhib tööandja järel ( nii pereelu, vanemate, varandusliku seisu üle ), ahistab seksuaalselt ja kasutab komandeeringuaega oma intiimelu vajakajäämiste rahuldamiseks.
selline töötaja on nuhtluseks oma kurjuse, kiuslikuse, ahnuse ja psühhopaatilise olemusega