kui palju sõltub depressioon teistest inimestest? depressiooni puhul soovitatakse alati endaga tööd teha pluss ravimeid tarvitada. seega - kas depressioon on täiesti sõltumatu suhetest teiste inimestega? ravi mõttes saabki ju ainult soovitada enese muutmist (kas psühholoogia või ravimite abil), aga sageli kujuneb inimese depressioon välja ka seoses suhetega, mis tal teiste inimestega on. ja need ei muutu ravimi võtmisega.

kõntsinimesed on üks depressiooni tekkimise põhjustest.

Põhimõtteliselt sõltub ikka iseendast. Suhted võivad olla ju halvad, aga see on nö inimese enda teha, et kuidas need talle mõjuvad. Näiteks keegi ütleb sulle halvasti, siis on see sinu valik solvuda, sest tegelikult ei pea ju solvuma, aga millalgi me oleme otsustanud, et vot see asi meid solvab, samas teist inimest sama asi ei pruugi solvata. Ma ei mõtle siin päris raskeid juhtumeid, nt vägivaldne kaaslane, sellise asja puhul loomulikult ei piisa teisiti mõtlemisest, vaid siiski inimesest tuleks lahti öelda. Kui on keegi, kes oma olemusega meid pidevalt mürgitab ja kui me ei oska ennast tema juuresolekul hästi tunda, siis tuleb loomulikult sellest inimesest eemale hoida. Olgu tegemist lähisugulase, sõbra või mehe/naisega.

Ma pole küll spetsialist, aga mäletan, et kui mu lapsed olid väikesed ja põdesid, siis arst ütles ikka, et kõige tähtsam on välja uurida, miks nad üldse haigeks jäid, et seda viga hiljem enam mitte korrata.
Ka depr. on haigus ja kui selle põhjuseks on teine inimene, siis loogiliselt võttes peaks ta oma elust ikka välja juurima.

Teine inimene on meile emotsionaalne päästik ehk nö kutsub esile meis juba olemasolevad (ja valdavalt) allasurutud tunded. Negatiivsete tunnetega aitab ainult nö läbielamine ehk endale nende olemasolu tunnistamine ja tunnetamine. Läbielamine ei ole väljaelamine - viimane ainult suurendab nende doosi. Samas on meil õigus valida, kellega me koos oleme ja inimesega, kes meis jätkuvalt negatiivset esile kakub, ei peaks küll väga kaua koos olema just enda vaimse tervise huvides. see on juba puhtakujuline vaimne terror. Elus kehtib "kahe jala seadus" ehk meil on õigus suhtest välja jalutada. Antidepressandid tuimestavad meie tundeid ja suruvad uuesti alla ehk teki all on surnud ja haisev rott ikka edasi ning kui selle teki pealt ära võtame ehk lõpetame rohtude manustamise, siis hais jääb ikka.

olen v-ga täiesti nõus, kuid arvan et alati ei saa kohe minema jalutada (töö, suhe, sugulased...), tekib olukordi kus pead selles jamas olema. hästi oluline on, kui palju sa lased negatiivsel ennast mõjutada. õppida negatiivset ignoreerima on tõeline kunst.
oleneb inimesest, aga arvan, et aeg ajalt peab auru välja laskma. tuleb leida oma, mediteerid, jooksed, ... mida iganes :)
tabletid tuimestavad, kuid probleemi ei lahenda.

Eks teised inimesed ikka mõjutavad meie emotsioone, aga tõlgendus ja reaktsioon tuleb siiski meie enda seest ja seetõttu öeldaksegi, et tööd tuleb teha iseendaga. Kui mõtlemine paigas, siis ei suuda ka suurim hüsteerik sind rööpast välja lüüa, vaid muigad lihtsalt selle kõige peale, sest oled sisemiselt niivõrd rahulik. Taoliste negatiivsete inimeste oma elust välja lõikamine on muidugi kõige lihtsam lahendus, aga alati ei ole see erinevatel põhjustel võimalik. Töökohta saab ju hädapärast vahetada, aga paljud meist näiteks oma emaga suhtlemise igaveseks ära lõpetama nõus oleksid? Ka lapsepõlvesõbrannast on raske loobuda, eriti, kui tegu on inimesega, kes häda korral siiski alati olemas on ja kellega palju-palju häid mälestusi loodud on, lihtsalt vahepealsel ajal natukene hulluks ajab. Kui ennast aga vaimselt piisavalt tugevaks kasvatad, saad kõige selle teiste poolt väljapaisatava negatiivsuse peale lihtsalt õlgu kehitada ja rahulikult oma elu edasi elada, halb lihtsalt ei mõjuta sind enam niiväga, ja see peakski olema lõplik eesmärk, kuna kõike negatiivset oma elust elimineerida pole niikuinii võimalik.

Ahjaa, mis puudutab antidepressantide niiöelda tuimestavat mõju, siis sellele vaidleksin küll vastu. Eks kõikide kogemused ole erinevad, aga minul on peale ravi alustamist tunnetespektrum palju laiem, kui sügavas depressioonis olles oli. Nüüd tunnen rõõmu, viha, kurbust, solvumist, hirmu, elevust, kõike. Varem oli aga peas ainult enesevihkamine, ja enesetapusoov. Olin täiesti tuim, ei hoolinud mitte millestki, inimesed võisid mind nagu s*tta kohelda ja ma ei hoolinud, aga see polnud mitte mingisugune positiivne kõigest üle olemine, vaid vastupidi, enesevihkamine oli nii sügav, et mitte miski, mida teised tegid, ei saanud ligilähedalegi sellele, mida ma ise endale tegin ja endast arvasin. Nüüd ma nutan ja naeran, kui selleks põhjust on, varem käisin ringi justkui hallis udus, ükskõik mis minu ümber ka ei toimunud.

to .. täitsa nõus Sinuga

siinjuures ei oskagi pakkuda mis neil viga ja millises staadiumis enesvihkamine käsil ( sügavas alaväärsuskompleksis vaevlevad ja olematu enesehinnang on nagunii) kui vabatahtlikult kuulavad mida nende kohta öeldakse.
paistab et meeldib. tuleb jätkata.

sul on väga eluterve suhtumine kõigesse meid ümbritsevasse.Olen seda ka varem sinu postitustes märganud.Võtad harva sõna,aga ütled alati eksistentsialistlikult s.o indiviidist endast lähtuvalt.Tõepoolest inimese energia on ülivõimas,aga seda ei osata kasutada.

Näiteks kui depressiooni põhjustajaks on kodus vedelev alkohoolikust mees, kes seal vedeleb ka pärast sinu ravikuuri lõppu, siis tõenäoliselt tervenemist nii pea ei toimu.

selleks, et depressiooni jääda ei pea alkohoolikut kodus olema, alkohooliku välja viskamine ei garanteeri ka tervenemist. Depressioon ei ole alati ravitav, sellega tuleb elama õppida ja vajaduse järgi ravimeid kasutada.
Tuimestavad ADd ei täida oma ülesannet, praeguseks on päris palju erinevaid ADsid mille hulgast sobivat valida. AD peaks ikkagi enesetunde nii palju tasakaalustama, et inimene saaks normaalselt või vähemalt talutavalt edasi elada.