Kui sul lapsi pole, siis kunagi kahetsed, öeldakse sageli. Kuid kas on võimalik kahetseda ka emaks saamist? Lapsi küll armastada, kuid minevikule tagasi vaadates mõelda, et kui oleks teine võimalus, siis lapsevanemaks saamist enam ei valiks? Olen ajakirjanik ja kirjutamas lugu naistest, kes nii tunnevad. Mõistagi tagan rääkijaile soovi korral täieliku anonüümsuse. Kui tunned end siin ära, palun võta ühendust meiliaadressil sinulugu@gmail.com

jah, kahetsesin juba siis kui alles rase olin ja enam midagi pöörata ei saanud. Oleks teadnud, mis mind ees ootab, poleks ma ka sellest rasedusest sõnagi lausud ja hoopis arstile läinud.
Ma polnud ehk halb ema, aga ma ei tahtnud üldse ema olla.
Ja nüüd 27 aastat hiljem olen ma seda väga sageli endale ette heitnud, et ma olin noor ja rumal ja lasin ennast rasedaks teha.

Hea vastaja kell 15:35, kas oleksid nõus endaga ühendust võtma? Tahaks väga rääkida Sinuga ja Su lugu kuulata. Olgu öeldud, et näed lugu enne ilmumist, ja soovi korral saad olla täiesti anonüümne. Üks osa loost on ka intervjuu ühe teadlasega, kes on uurinud enam kui 20 naist, kes tunnevad sama, mis Sina, aga ta tegi oma uurimuse välismaal, mitte Eestis. Oleksin väga tänulik, kui meil oleks võimalik rääkida. Või ehk saadaksid aadressile sinulugu@gmail.com enda telefoninumbri, et saaksime rääkida?
Külli-Riin

jep, see on mingi vägistamiselaadne kogemus, et lasin ennast ära rääkida ja rasedust ei katkestanud. Järgnenud depressoon on teinud puhta töö.
Intekat anda ei soovi.

See ei peagi olema intekas. Lihtsalt tahaks mõtteid vahetada, et mida see kogemus tähendada võiks.... Ma annan Sulle enda telefoni: 56 675 114. Oleksin väga tänulik, kui helistaksid. Kõik võib olla täiesti anonüümne.
Külli-Riin

no nüüd siis järgmine projekt tööle pandud ja materjali kogumine algab massiivselt. kas ka 4 aastat lükatakse käima?

Probleemsete laste emadel võib muidugi vahel jõud otsa saada ja tulla mõte, et oli seda nüüd vaja... Aga lapsed kasvavad suureks rutem kui me arvame ning siis oled ju jälle vaba.

kuna loo kirjutaja saab raha ka, palju siis mterjali andja ka nagu teenib?

4 aastat koguda klikke, jälle?

P pahandas just alles, et miks siit mingine teema ära kustutati, et oli nii äge koht, kus kõik rappisid.
nüüd kiusuka pärast näe, tegid nad uue teema. peaasi, et naised end avaksid, räägiksid...ja et kusagil hiljem, ehk nii astakese pärast öelda, et mitte mehed pole pahad, aga n-a-i-s-e-d ise on ühed lipakad ja emaks ka ei kõlba.

kas veel vähe on seda emade mõnitamist, eriti üksikemade, veel vä?

oleks nüüd ometigi inimestel rohkem arukest ja nad ei kukuks siin jahuma 4 aastat jutti, et kellegi napakat projekti toetada.

Oma lastele julgete otse näkku vaadata ja öelda,"Nii kahju, et ma su sünnitasin ja aborti ei teinud."

nii on.selliseid emasid on. minu ema ka ütles mulle enne oma surma, et ta oleks pidanud aborti tegema.
samas ta elas oma elulõpu meil nagu kuninga kass. meie lapsed hoolisid, meie hoolisime. ja ma armastasin oma ema üle kõige siin maailmas.
nüüd teda enam ei ole ja pole isegi vaielda enam kellegagi sel teemal. nii valus on ja nii palju lahtisi küsimusi. mõtlen, kellega ta mu siiski valmis tegi, et oleks pidanud aborti tegema, aga ei teinud.
ju see vaevas teda ennastki, see vale, mida ta terve elu varjas. lõpuks siis mulle ütles hoopis nii nagu mina hoopis oleksin süüdi selles, et tema ei teinud aborti.., ainult selgitusi polnud ja nüüd vaevab mind terve edasise elu see tema öeldu.

parem siis lapsed toota üldse katseklaasis ilma otseste vanemateta. vähemalt oleksid nad võrdsed ja teadlikult saadud.

Küsimus pole küll mulle, aga mina küll ei kahetse, et mul lapsi pole.

Mina kahetsen, et rasedusest lapse isale teatasin.
See on in perverse ja värdjalik, mille need lastekaitsjad tänapäeval on kokku soperdanud: isa ei vastuta lapse kasvatamise eest üldse, kohtub lapsega nagu lits armukesega ja lastekaitsjad seisavad täägiga ema selja taga, et need hädised isad saaksid oma last lihtsalt TARBIDA.

Ma ei vihka last, see on tästi valel ajal ja vale mehega lapse saamise teema, see oli ikkagi minu otsustamatus, mis põhines väga suurel hirmul abordi ees ja tugeval välisel survel, et laps sünniks.

Elinale - kui vana Sa olid, kui see juhtus? Ja kas last käes hoides ei juhtunud see, mida paljud ütlevad -- et kui ta sündinud on, siis armastad teda? Ja veel -- kas lapse isaga jäite kokku või jäi kõik Sinu õlule?...

pole midagi, et kohe sündiva lapse suhtes suurt armastust tuntakse. kui see on su esimene laps, siis sa võid küll tunda, et laps on osake sinust, sinu elust, aga seda õiget emaarmastust ei teki kohe, tekib hiljem, ja vahel ei tekigi.
kasvatad lapse suureks, mitte armastuses, vaid teadmises, et pead teda hoidma, hoolitsema ta eest ja ellu saatma, aga ei teki seda üksolemise tunnet.
võib nii olla, ainult, kui paljudel, seda pole teada..

teinekord tekib see armastus, see õige ema-lapse armastus, alles järgmise lapse sünniga.

ja võib ka olla, et seda ei teki mõnel emal üldse.
mõtlen, et neil, kes oma lapsed südamerahus lastekodudesse panevad, neil polegi seda tunnet, ei teki ka.
meie praeguse elu pere ja lapse mõistes, ei peaks sellised naised saama üldsegi võimalust lapse saamiseks, nad tuleks steriliseerida.
või,
kui tähtis ei ole armastus, vaid toodetud mass, siis ju puhta ükskõik, kas see mass tuleb elusa naise läbi või tuleb läbi lapsla(nagu kanalast) inkubaatori abil.

mina kasvatasin selle lapse üles puhtast kohusetundest ja teadmisega- see oli minu viga ja nüüd pean selle eest maksma.
Mingit õnnetunnet see olend minus küll ei tekitanud ja ega ma teda ka ei vihanud, vaid oli iseendas hoopis see sügav pettumus, et olin üks kord elus nõrk ja otsustusvõimetu ja lasin sellel minna liiga kaugele. Minu elurõõm oli surnud ja ma ei suutnud enam suhelda nende inimestega, keda ma tundsin enne "suurt pauku" ja hoidsin ennast igasugustest tuttavatest , eriti sugulastest eemal.

sina, kes sa pole kedagi sünnitanud võiksid moka maas hoida selles teemas! Sa unustd, et nende juhtumite taga on ka vastutustundetud mehed, kes ei kanna üldse mingit vastutust oma sigitatud laste eest. Emadega mölisema on kõik kõvad ja lapsi ründama, keda ema üksi kasvatab.

minu ema ilmselt ei kahetsenud, sest tegi ka teise lapse selle alkassist mehega, kellega elasime.
kogu oma lapsepõlve kuulsin oma nn isa suust, et pole tema tehtud, et olen värdjas, tihti sain raskeid lakse vastu nägu ja pead selle kinnituseks, ka rihma ja rusikaga vastu selga, kord (olin vast6a) viskas mind nii seljaga vastu radikat, et mul oli hing kinni oma 5 mintsi, arvasin, et suren.
elasime isaemaga koos, st oma vanaemaga, kes mu ema jutu järgi oli alati tahtnud, et ema teeks aborti ja mind poleks olemas. nad olid nagu kass ja koer, mu ema ja isaema, st ämm. vihkasid teineteist kogu elu südamest. lapsed olid nende omavaheline mängumaa, kus end maandada ja välja elada. minu ema maandas end veel ka meie pisikese kutsa peal, peksis teda ja viskas ta lõpuks aknast alla surnuks, kassi uputas ära.

Õige jah, see on ju feminatside forum. Olen edaspidi vait ja vastutan kōigi meeste eest.

hea nali küll, mees siin õpetamas. sa küsi oma tuttavate käest, neid ka rikaste ja ilusate hulgas palju (nu kui väidad, et alkassidega läbi ei käi), et kuda ise julgevad otsa vaadata lastele, kelle loppis ema on mõne tibi pärast maha jätnud ja kellega nüüd kord kuus kohtuvad?

seda vaja teada on?
kas on vaja juba ette teada kui palju lapsi siit erihuvidega norrakad ja inglased oma riitusteks mittesoovitud lapsi võivad saada
või on lihtsalt üks - võtke eeskuju meid on liiga palju - teema