Tere!
Olen mees, 32. Tekkis suvel suhe endast 3 a noorema neiuga, kellel 6a laps. ELab teises linnas, niiet koos me ei elanud. Tema varasemad suhted on purunenud, lapse isa pettis ja järgmine mees läks närviliseks ja hakkas sõimama. Lisaks on tal olnud raske kasvamine, ema oli kõva joodik ja läks mingi hetk vabasurma. Niiet isa oli talle pigem kasvatajaks.
Minuga suhtlemisel oli ise hästi aktiivne ja otsis tähelepanu. Samas kõiges, mis puudutas sügavamat lähedust, võimalikku tulevikku oli ta kuidagi mulle väga harjumatult ettevaatlik. Kartis käest kinni käia, ei soovinud et ma talle lilli kingiks, selle peale kui ütlesin, et olen armunud..tõmbus ka natuke krampi ja ei oodanud seda. Mul ei ole varasemalt sellist kogemust olnud, alati on naised end ise enam avanud ja lähedaseks teinud. Sel korral olin aga mina just see, kes oli väga avatud ja valmis ka igasuguseks tulevikuks. Ei seganud mind lapse mõte, ega ka see, et ta oli selline sisemiselt tunnete suhtes pelglik. Suutsin jääda kannatlikuks ja mõistvaks, püüdsin teda selles kartlikkuses ka toetada, ega tõrjunud eemale. Olin hooliv, et tal oleks minuga hea aega veeta ja et ta oleks rõõmus (jalutamised, mõned kingitused, toidu tegemised jne.). Meil olid mõned asjad väga ideaalselt paigas: eluvaated, suhtlemine, koos oli hea mugav olla, ta oli usaldav.
Samas jäi mulle silma, et ta tekitab ajapikku minus sellise imeliku pinge...nagu paneks mind kuidagi proovile, kuidas ma tema teatud tingimustele vastan. Meil oli paar sellist möödarääkimist või arusaamatust ja see pani teda kohe ütlema, et ma pean nüüd paar sammu tagasi võtma ja asjad lähevad kontrolli alt ära (ala ma ei tea, kas ma sind ma lähedastele üldse tuttavaks teen. Ka sellise lause ütles - ja mida peaks üks mees selle peale tundma). Minus hakkas see ajapikku tekitama ebakindlust, selline tunne, et see kõik on tegelikult õhukesel jääl ja ta nagu ei tuleks üldse suhtesse kaasa. Pigem otsib võimalikke takistusi, miks ei võiks sobida. Nagu inimene ei laseks end millestki vabaks ja tohutult kardaks koos elule vabalt vastu kulgeda. Kuigi ta kiitis ka oma sõbrantsidele, kui väga hea ja lihtne/mugav minuga on - ja tegelikult ka oli.
Ja viimaks, kui olime olnud sügavalt armunud 3-4 kuud, ma ütlesin, et temaga koos oldud aeg on mulle väga tähendusrikas ja ta on mulle näidanud palju uusi asju ning et armastan teda. Nii ka temasse suhtusin, armastavalt, hoolivalt. Läksime peale seda ühele istumisele sõpradega ja ta hakkas minust eemale hoidma ning viimaks tellis omale takso järgi ja sõitis koju. Ilma, et oleks minuga midagi eelnevalt läbi rääkinud, et mis toimub? Märkasin ja püüdsin uurida, et mis temaga on - vastuseks sain vaid, et ta ei taha sellest rääkida, ei ole vaja!, peab minema mõtlema jne. Sel hetkel olin ma juba natuke survetas, et miks ta ei taha rääkida ja mida ta siis ise üldse südames tunneb.
Mind pani see tema käitumine hämmastama - me oleme suhtes, ma olen hooliv, valmis elus temaga kõigeks, aga tema käitumine tekitas tugeva hülgamise tunde ja et ma ei jaksa enam nii. Et me ei ole nagu üks tiim, kes omavahel sellistel olulistel/rasketel hetkedel räägib...nagu kaks täiskasvanud arenenud inimest. Mida veel tulevik oleks toonud - selliseid vaimselt/hingeliselt raskeid hetki tuleb kindlasti veel, nii meie vahel lastega, elu suurtes otsustes jne. Aga see hetk oli mulle mingi suurem vihje, et vbl. see ongi tema viis suhtes olla, hingeliselt distantseerunud ja vaevab tohutu hirm end täielikult jagada.

Järgmisel päeval andsin mõista, et minu vastus on kõigele Ei. Eks me mõlemad kannatasime, suhe ikkagi sai läbi ja alati see mõjutab. Ka minul jättis see kõik midagi sees närima, sest osad asjad olid suhtes väga head ja sellised, mida elult ootaks. Aga see tema sisemine vaimne/hingeline küpsus....

Mida oleks teie teinud sellisel hetkel? Ja kas teil on kogemusi, kuidas selline tõelist lähedust sedavõrd pelgav inimene, ajas oleks muutunud?

Mul kogemus olemas sellise eelmises suhtes haiget saanud inimesega ja kahjuks ta igatpidi distantsi hoidma jäigi, kuigi olin igatpidi toetav ja hooliv. Jube kerge on sellises suhtes olles tulema see enese ohverdamine armastuse nimel (teed kõik nii, et teisel poolel hea oleks), kuid vastu sulle sellel teel ei tulda ja ilusate hetkede kõrvale saad palju mõrudaid hetki. Sul veel vedas ja said kiirelt asjaga ühelepoole. Ma sitsisin sellises soe-külm suhtes ikka väga pikalt, kuna tõesti armastasin teist poolt. Tagantjärele vaadates olin ikka loll küll, aga no eks elu õpetab.
Üsna kiirelt leidsin uue naise enda ellu, kellega tuli alguseks konflikte ette, kuna ma olin eelmises suhtes mingil määral ära harjunud sellise distantsi hoidmisega ja käitusin samamoodi edasi, mis aga uue suhte jaoks ei olnud ok. Igaljuhul uus naine on ülimalt tore ja ei ole mingeid distantsi hoidmise elemente.
Aga mis seal salata, eelmise naisega oli see omavaheline särt hoopis teine, kuid edasine koosolemine oli siiski võimatu, kuna inimene ei saanud oma läheduse kartusest üle. Ilmselt oleks lausa psühholoogi abi tarvis olnud. Väidetavalt ta seda otsima läks, aga kas ka tegelikult, seda ei tea. Igaljuhul distantsi ta hoidma jäigi ja ma ei suutnud rohkem oma aega tema peale raisata, olgugi, et tunded olid olemas ja vägagi tugevad, vähemalt minu poolt, kuigi ka tema väitis, et ta armastab, aga ei julge siduda ennast.
Väga raske oli see, mõtlen siiani sellele, et mis siis kui oleksin veel oodanud, aga summutan need mõtted, sest omaltpoolt tegin ju kõik mis sain.

Kuule, päris hästi kirjeldab minu olukorda. Tõesti, seda särtsu ja aktiivset suhtlemist oli palju. Mulle väga sobib see, tõmbab mind ka hästi käima.

Peale nö. lahkuminekut valas FB igasuguste igatsevate lugudega üle - ala sa olid ainus, keda ma soovin jne. Küsimuse peale, kuidas läheb, sain vastuseks, et kõik on väga hästi ja ei soovi minult midagi enam. Ullult keeruline:)

3-4 kuud, nii armunud ja armastad ja siis oled võimeline ühe õhtuga kõik ära nullima? Ma ei usu, et sul see tunne nüüd päris armastuseks oli kujunenud, sest muidu oleksid sa olnud nõus pisutki ootama ja teise poole mõtted ära oodanud.

Loomulikult naine, kes on lapsega, valib hoolikalt, keda oma ellu lasta (samuti mõjutab see ju ka lapse elu väga oluliselt), keda mitte. Teie suhtes võisid olla asjad, mida naine pidas ebastabiilseteks. Näiteks see, kuivõrd teie kooselu võimalik oleks olnud, üks teist oleks pidanud kolima. Või oli sinu juures iseloomujoon või käitumine, mida naine pidas ohumärgiks, et ei soovinud sind vanematelegi tutvustada.

Võimalik ka, et naisel polnud ehtsaid tundeid sinu vastu, ta armastas, et teda armastatakse :) Aga kui asi tõsisemaks kippus minema, ta tõmbas suhtele kriipsu peale.

Võimalik, et naine pole oma varasemaid haigetsaamisi läbi analüüsinud ja pole tegelikult valmis uueks suhteks.

Igal juhul on see nüüd läbi ja suhte lõpetajaks pean ikkagi sind. Ma oleks siiski andnud võimaluse suhtel natuke edasi areneda ja küll sa oleksid ka oma vastuseid saanud, mida sa nüüd enam ei saa.

Olete koos olnud 3-4 kuud ja räägid mingist tiimiks olemisest....sellise tiimitunde tekkimiseks on ikka aastaid vaja:D See vbl tänapäeva suhted ummikusse ajabki, et tahetakse kõike ja kohe....kohe peab olema ja jääma mingi superklapp ja suur lähedus jms. ja kui ei ole, siis kohe joostakse minema.

Mulle näiteks meeldib tagaajaja roll rohkem. Kui mees hakkab näitama väga hoolivust, lööb mulle tõkke kohe ette. Niipea, kui selja pöörab, tahaks hullult teda tagasi. Oh neid naisi, ega me täpselt ise ka ei tea, mida tahame. Aga tahame ja palju :)

Kogu loo peale kulus siis pool aastat....
Isegi aasta-paariga ei pruugi inimeses nii palju selgusele saada, et teada, kas ennast temaga siduda. Need, kes kohe algul ennast verbaalselt alasti koorivad ja teiselt sama ootavad, tekitavad pigem võõristust.

Mõne inimese elu on nagu kiirmood. Pikaajaline suhe tähendab siis tavaliselt aastakest ja "eluarmastust" juba kolme talve ühe katuse all.
Ei pea ootama, kui ei taha, alati leiab uue ju. Mõneks ajaks kindlasti

Kõlad nagu ehtne manipulaator. Tegelikult aga pole õigeteks tunneteks ja läheduseks suuteline või ei tahagi hetkel kedagi oma ellu.

Selles osas on sul õigus, et mõned tahavad tutvudes hullult kiirelt külje alla pugeda. Internetis piisab juba 10-st lausest kui soovitakse kohvikusse ja telefoninumbreid ja tekib illusoorne klapp. See oleks nagu augustikuine öö, tähesadu. Silmanurgast näed, oih, täht välgatas. Nii on ka mõnel inimesel suhtega, arvatakse 3 kuu järgi, et on hull armastus peal ja liigutaks mägesid, tegelikult aga ollakse alles teinetese kompamise faasis.

õige suhe ongi kohe ja preagu. kõik muud venivad kummipaelad annavad lahti lastes valusa laksu ja tagasilöögi.
sellele autorile ütleks, et valusad naised sul. hea et minema said, kui ta eelmised mehed vastu ei pidanud. paari aastaga oleksid ise samasugune närvipundar nagu ta eksid. alati tasub vaadata minevikku ja eelnevate suhete tausta, siis saab parema pildi inimesest. tegu ilmselt kergelt traumeeritud inimesega, kes vajab abi. mida varem ta abi saab, seda tervemad on ta järgnevad suhted.
sina loobusid, tegid õige otsuse. katkised inimesed suhteks ei sobigi. lõpuks hävitavad ja lõhuvad nad kõik enda ümber.

Lugesin gregro pikka postitust ja mida edasi, seda valjemini kumises peas väljend - paar parajaid. Naine lahkus ürituselt ilma sinuta ja sina kohe järgmisel päeval, et kõigele EI. Kes siin nüüd vaimselt/hingeliselt küpsem on :) Ilmselgelt on temagi praegu segaduses ja solvunud, aga ta ei tunnista seda sulle. Su (eelmine) partner tundub olevat väga palju haiget saanud introvert ja nendega ongi raske, on vaja palju kannatust ja armastust, et nad avaneksid, aga kui sul mõõt täis sai, siis pole midagi parata, aga tõeline armastus nii lihtsalt küll otsa ei saa...

No, ma ise sama meelt. Kõik kellel on head pikad suhted, mida vbl. heal juhul 10-15% suhetest, saavad alguse lihtsalt ja loomulikult. Minu elus ei ole sellist naist veel olnud nagu tema.
Eks ma kerge ettevaatlikkusega vaatasin ka tema eelnevate suhete mustreid, kus esimene mees pettis peale lapse sündi ja selle peale viskas mehe välja. Hiljem küll jäid uuesti suhtlema, kolisid taas kokku, aga mees nagu ei hoolinud üldse sellest lapse kasvatamisest ega pühendunud naisele. Ja äkki sai naisel mõõt täis ja ajas minema. Kas nad mingeid probleeme üldse arutasid, et miks nii, kes kuidas tunneb, mida võiks muuta või käis kõik lambist?

Järgmine oli väga erinev esimesest, sest naine arvas, et tal on nüüd vaha täiesti teisttüüpi meest. Terve FB oli suurt armastust täis, mis näis nii võlts ja puhas näitamine. Midagi sügavat ja hingelt lähedat seal ei märganud. Ka sellest suhtest rääkis mulle omajagu. Väga võimalik, et naine ei lasknud meest endale tegelikult lähedale, ega pannud meest mehena tundma ja mees läks ajapikku aina enam närviliseks, armukadedaks. Hakkas sõimama, ei võtnud last omaks kuni viimaks peale 3a läksid hullu tülinaga laiali.

Minu hoolivus ja hea suhtumine on alles ja need ei kao kusagile. Ma lihtsalt üks hetk sisemiselt tundsin, et see kõik on liiga keeruline ja aina enam lihtsalt röövib vaimuenergiat ega too rahu ja sügavat rõõmu.
Selles osas bimbo ma olen suga 100% sama meelt, et tema hing on väga traumeeritud, otsib tohutult lähedust, kannab endas väga suuri hirme, aga ta ei otsi veel lahendusi ega palu abi. Midagi peab elus veel juhtuma, et sellest aru saada - ehk on midagi minus millega ma pean tõsiselt hakkama tegelema?!
Miks ma üldse pikalt kirjutan - kõik lähedased lähevad mulle korda ja annavad alati mulle elus häid õppetunde. Tema nt. äratas oma olekuga minu hinge uuesti ellu. Olin vist juba 4a ilma sellise läheduseta ja mõtlesin, et ehk polegi enam suurt lootust midagi sügavat kellegagi kogeda.

Kummaline, et teil sellised kogemused naistega. Mul vastupidi, oli sarnane asi, aga mehega. Ühelt poolt oli kõik super ja samal ajal hoidis pidevalt distantsi, ei tahtnud tutvuda mu vanemate ega sõpradega... Tulevikust rääkides - ahh, me lähme nagunii tülli! Mina muidugi andsin samuti endast kõik, olin väga kannatlik ja hooliv. Lõpuks tegi selline käitumine väga haiget ja solvas ning kevadel tegin asjale lõpu. Ise arvan, et tegemist on teatava käitumishäirega. Kas inimesed sellest paranevad - ei tea ja ei jaksanud ka enam ootama jääda. Väga valus oli ka lahkuminek. Nagu näha, siis ongi seda tüüpi inimesi rohkemgi. Ja paljud kannatavad...
Gregor - jõudu uue suhte leidmisel. Sul on õigus - pikad ja head suhted peavad algama loomulikult ja mõnusalt. Tegid õieti - paari aastaga oleks sul olnud närvid täitsa läbi. Küll leiad uue ja parema naise.

Kõigi nende tarkuste ja suhete paikapanekute peale jääb vaid nentida, et kuidas siis yldse jõuda millegi pikaajalisemini või kestvamani, kui juba alguses hypatakse alt ära või tõmbutakse kapslisse? Jutu järgi on mehed endast kõik andnud, et tekiks. Naine pole isegi lilli suutnud loomulikult vastu võtta...ilmselt polegi loota muule, kui et ei kohta edaspidi taolisi katkisi inimesi. Neid, kes ei usugi terveks saamisse ja on harjunud olema katkised. Või siis on see lihtsalt mingi noorte naiste poos, et tõmmelege mehed, kui tahate, meil aega kyll. Seda selgitaks poolesajaste muttide yliagar kampaania, et meil enam pole aega, me oleme nyyd suhteks valmis nagu aastakymned nooremad. Pööbel.

Mina oma soliidses eas pole üldse suhteks valmis, kaugel sellest. Suhteid ja abielusid on olnud piisavalt, lapsed suured, nüüd aeg vabadust nautida. Mehed, eriti need nooremad, käivad peale oma suhtejutuga. Läheks koos välja, teeks midagi jne. Neil raske uskuda, et mingil eluperioodil piisab naisele ainult heast seksist ja ajutisest meeldivast seltskonnast.
Arvestades naiste keskmist eluiga, on poolesajastel muttidel veel kõvasti rohkem aega kui samavanadel ättidel. Võib rahulikult võtta.

Ei tea jah, mis meile sisse on läinud. Ainus mõte peas on emavanused naised, seks ja suhe nendega. Endavanused naised tunduvad nooremate õdede või tyytyte, igavate ja näotute koolikaaslastena ainult, ei mingit huvi. Aga kypsed naised on vaatamisväärsus ise. Nad kõnnivad ja suur tagumik liigub tähendusrikkalt. Nende kehad teevad võimsaid pöördeid, mehe poole vaadates silmaks pilk justkui terve ihuga. Neil on teenistus ja tavaliselt midagi tagavaraks, saab julgelt laenu kysida. Nad hoolitsevad mehe eest nagu emad, tunnvad muret kõhu pärast ja on valmis alati muna ja praekartulit tegema. Suitsuraha annavad. Nendega koos unustad noored naised nagu neid polekski.

näe Alu juba varahommikul suurte tagumike hifmus siin klahve klõbistamas, väike viiner reipalt longus. noored ja vanad naised kättesaamatus kauguses nagu alati. mega irw.

pane kott pähe ja ole vait, makaak

olen taolise "käitumishäirega".olen olnud suhtes inimesega, kes on tore,armas ja yliaktiivne.olin tema jaoks nagu illusioon kellestki vói millestki. ta tahtis näha ja nägigi mind sellisena, kes ma tegelikult ei ole ja see oli nukker. see peale sunnitud mina kurnab, sest teine pool elab täiega oma tunnete lummuses ega märka, mis seis tegelikult on. vaistlikult hakkasin eemale hoidma, et anda talle vóimalus ise suhe lópetada.

Jah, eks poolesajaste ohutu või kättesaadamatu kaugus ole omakorda vaatlusruumi jätnud. Vooruste nimekirja võiks kuuluda veel teretus, mis on nagu kuummiivilin asfaldil, rinnapartiid nagu toompea nõlv ja läbitungiv pilk nagu shnelli tiigi nälgas partidel. Teemaalgataja võiks tõesti kaaluda suhet mõne taolisega-reeglina on nad juba nii vanaks ja paksuks läinud, et kuhugi enam minna õieti polegi.

Alukene! kõik on juba ammu aru saanud sinu meeletust kibestumisest, sa ei pea seda kogu aeg tõestama:) ma juba nii vana, et pole mõtet sõimata ei paksuks ega koledaks. Peetrus võtab kõik vastu.