Palun targematelt ja kogenumatelt nõu.
Umbes pool aastat tagasi mees jättis mu maha. Meie suhe oli minu hinnangul ilus ja harmooniline. Olime koos pea 6 aastat ja see jutt, et ta ei taha minuga enam koos olla, tuli ühel päeval ikka täiesti välguna selgest taevast minu jaoks.
Olin täiesti löödud ja katki, veel enam kui sain teada, et üsna pea pärast meie lahkuminekut tal ka uus naine. Neid pisaraid oli ikka lugematul hulgal. Ma tõesti armastasin teda väga.
Sain aru, et ei mingi nutt ega hala ega temal küljes rippumine siin enam ei aita ja tuleb oma eluga kuidagi üksi edasi minna, kui nii valusasti üle sõidetakse minust ja meie ühiselt kogetud mälestused enam mitte midagi ei loe tema jaoks. Paningi mehele täieliku bloki siis peale, kuigi tema suust kostus lahku minnes ka legendaarne lause, et "võiksime sõpradeks ikka jääda". Ma polnud sellega nõus.
Elasin oma elu, kasvasin üksi, sain iseseisvamaks, kuid eks südames ikka kripeldas kogu aeg. Ja mingist uuest suhtest ei tekkinud mõtteidki.
Aga oh näe imet.
Nüüd mitu kuud hiljem on mees mul ukse taga...
Anub, vabandab ja ütleb, et ootab kannatlikult, et talle andestaksin. Ühesõnaga tahab mind nüüd tagasi. Ja et kuidas ta küll võis nii pime ja segi peast olla ja kuidas ta on valmis tegema mida iganes, et kõik heastada ja kuidas mul oli kohe alguses õigus, kui talle enne lahkuminekut ütlesin, et arvasin, et saame koos kõigest jagu. Ütles, et olen tema ainus eluarmastus, kellega tahab elu lõpuni koos olla ning sai alles nüüd sellest tõeliselt aru.
Panin ta praegu ooterežiimile. Ja noh, minusugune naiivitar muidugi täitsa segaduses nüüd.
Ühest küljest saan aru, et räägitakse, kuidas üles soendatud supp ikka pole see ja oleks täielik viga ta tagasi võtta.
Teisalt ma tõesti armastan teda väga. Mul on sügavad tunded tema vastu. Meie suhe oli ilus. Ja olen siiani alati uskunud, et iga inimene väärib teist võimalust (aga kolmandat enam ilmselt mitte) sest kõik võime vahel ikka väga lolle vigu elus teha.
Palun andke oma kogemuste põhjal nõu, kuidas käituda.
Päris niisama ma talle kindlasti sülle ei jookse nagu kõik oleks kohe unustatud ja andestatud. Tahan anda talle võimaluse, aga tahan enne siiski veenduda, et ta mõistaks ka minu kogetud valu ja hingepiinu kogu nende möödunud kuude jooksul. Kui kaugele peaksin minema oma "uhkusega" ja kuidas laskma tal oma kahetsust tõestada, enne kui ta tõepoolest tagasi võtaksin?
Tänades,
Viki