Tere. Ma tahaks lihtsalt südamelt ära rääkida. Olen oma ämmaga alati hästi läbi saanud, kuigi mind ka enne häiris veidi tema ülehoolitsemine. Kõik muutus hullemaks pärast mu esimese lapse sündi. (Laps hetkel poole aastane) Alguses mõtlesin, et mul lihtsalt hormoonid möllavad ja see on ajutine, et nii tunnen. Mind hakkas väga häirima tema pidev külas käia tahtmine. Juba sünnitusmajas käis ta 4× kindlasti. Ja siis kodus. Ma ei saanud 1 nädalatki oma lapsega rahulikult harjuda.. JÄLLE astus ta uksest sisse, ettekäändega, et tõi süüa. Tegelikult tahtis ta ainult last näppida, äiutada , kussutada jne. Tegelikult tahtsin vaid rahu ja lapsega ise harjuda. Vastsündinu peaks ikka eelkõige emaga olema. Esimesed korrad ei öelnudki talle midagi, kuna ta oli ju nii "kena" ja "aitas" söögiga. Aga kui iga nädal juba mitu korda lihtsalt uksest sisse marsiti ja 2 tundi 1-toalises korteris külas passiti, et last sossutada, siis viskas küll üle. Seda enam. Ta istus meie voodil, ootas, kuni laps ära sööb, siis kakkus ta endale sülle jne. Lõpuks mees ütles talle viisakalt, et palun lahku, soovime omaette olla. Siis solvuti. Mitu korda jooksis ta nuttes minema, kui oli supipurgiga ukse taha tulnud, aga ma tõesti ei jõudnud külalisi vastu võtta. See tekitas meeletult pingeid minu ja mehe vahel. Tülitsesime, kuna mina soovisin rahu, aga tema ema tekitas süümekaid oma haleda käitumisega nii mulle kui mehele. Ma ei lubanud teda enam külla. Siis pidime hakkama IGA nädal vähemalt korra seal käima. Seal niisamuti, esimene asi, laps võeti oma sülle, mul kästi süüa ja puhata. Kuidas ta krt aru ei saa, ainus, kellest puhata tahtsin, oli ämm ise!!! Alles sünnitasin ja juba kästi beebist puhata?! Korduvalt pakkus ta, et võib PAARINÄDALASE imiku enda juurde NÄDALAVAHETUSEKS! hoida võtta jne. Seal olles tundsin, kuidas keen seest. Tal on siiani nõme komme hirmsasti last nö väntsutada ja hüpitada. Mina arvan , et nii pisikest ei ole vaja meeleheitlikult raputada pidevalt. Kogu aeg pidin jälgima, et ta pisile liiga ei teeks. Mees ütles talle mitu korda. Selle peale tehti nägusid ainult. Seal käisingi ainult mehe pärast ja et kodus tülisid vältida. Laps ju kannatab, kui vanemad karjuvad. Nägin, kuidas nuttev ämm temas süümepiinu tekitas. Ämm ju oli nii "hea", tahtis ainult aidata. Pidevalt ütlesin, et ei vaja abi. Seda ei tehtud kuulmagi. Siis organiseeris ämm ujumistrennid lapsele, kuigi oleks seda ise tahtnud teha. Ok selle koha pealt pigistasin silma kinni. Siiani ostab beebile mõttetult träni kokku. Iga kord uus mänguasi. Kogu aeg tahab teda üksinda hoida, saadab mind küll poodi küll välja. Korra läksin siis poodi. Tagasi tulles juba söödeti imikut porgandipüreega, ilma minult küsimata.( ta polnud kordagi enne lisatoitu saanudki).See KOHUTAVALT ajab mind närvi. Olen niiii väsinud sellest. Kui 1 nädal 6 kuu jooksul jäi vahele, kuna olin HAIGE, tekkis sellest ilge paanika. Terve talv käisin isegi tõbisena tema pool, et ta maha rahuneks... teda isegi ei huvitanud, et kurnatud olen. Peaasi, et saaks last väntsutada. Mees ütels talle korduvalt, et tõmba tagasi, aga see ei mõjunud. Isegi lasteaed on juba tema järgi välja valitud...Olin nii õnnelik, kui rasedaks jäin, aga kõik see on asendunud nüüd masendusega. Olen enda peale vihane, et selline pehmo olen, kes iga hinna eest konflikte väldib. Juba peaaegu vihkan ämma. Suhtlemist ju päris ära lõpetada ka ei saa, kuigi väldin teda igal võimalusel. Tahaks lihtsalt oma lapsega rahulikult lapsepuhkust veeta ja teha neid asju, mida ise valin, ilma, et mingid sugulased kogu aeg sekkuksid!!! Siiani nagu peame seal käima iga nädal, kuna muidu nt. söök läheb tal halvaks, mis ta meie heaks kõik tegi või muidu ta peab ikka ise tulema jne jne... Selline tunne, et koli teise riiki elama, et rahu saada. Mehega ka pidevad pinged ja kõige rohkem kahetsen seda, et laps neid tülisid pealt on näinud. Kui peangi kurat edaspidi ka nendel sunnitud nõmedatel ninnunännu kokkusaamistel käima, saan küll varsti närvivapustuse! Ma saan aru, et ta armastab oma lapselast, aga see pidev peale sunnitud nö aitamine ja lapse väntsutamine on ÕUDNE! Lapsesaamine peaks ju rõõm olema. Aga kui sellega kaasnevad SELLISED kohustused, siis küll ei soovita kellelegi...