Palun targematelt ja kogenumatelt nõu.
Umbes pool aastat tagasi mees jättis mu maha. Meie suhe oli minu hinnangul ilus ja harmooniline. Olime koos pea 6 aastat ja see jutt, et ta ei taha minuga enam koos olla, tuli ühel päeval ikka täiesti välguna selgest taevast minu jaoks.
Olin täiesti löödud ja katki, veel enam kui sain teada, et üsna pea pärast meie lahkuminekut tal ka uus naine. Neid pisaraid oli ikka lugematul hulgal. Ma tõesti armastasin teda väga.
Sain aru, et ei mingi nutt ega hala ega temal küljes rippumine siin enam ei aita ja tuleb oma eluga kuidagi üksi edasi minna, kui nii valusasti üle sõidetakse minust ja meie ühiselt kogetud mälestused enam mitte midagi ei loe tema jaoks. Paningi mehele täieliku bloki siis peale, kuigi tema suust kostus lahku minnes ka legendaarne lause, et "võiksime sõpradeks ikka jääda". Ma polnud sellega nõus.
Elasin oma elu, kasvasin üksi, sain iseseisvamaks, kuid eks südames ikka kripeldas kogu aeg. Ja mingist uuest suhtest ei tekkinud mõtteidki.
Aga oh näe imet.
Nüüd mitu kuud hiljem on mees mul ukse taga...
Anub, vabandab ja ütleb, et ootab kannatlikult, et talle andestaksin. Ühesõnaga tahab mind nüüd tagasi. Ja et kuidas ta küll võis nii pime ja segi peast olla ja kuidas ta on valmis tegema mida iganes, et kõik heastada ja kuidas mul oli kohe alguses õigus, kui talle enne lahkuminekut ütlesin, et arvasin, et saame koos kõigest jagu. Ütles, et olen tema ainus eluarmastus, kellega tahab elu lõpuni koos olla ning sai alles nüüd sellest tõeliselt aru.

Panin ta praegu ooterežiimile. Ja noh, minusugune naiivitar muidugi täitsa segaduses nüüd.
Ühest küljest saan aru, et räägitakse, kuidas üles soendatud supp ikka pole see ja oleks täielik viga ta tagasi võtta.
Teisalt ma tõesti armastan teda väga. Mul on sügavad tunded tema vastu. Meie suhe oli ilus. Ja olen siiani alati uskunud, et iga inimene väärib teist võimalust (aga kolmandat enam ilmselt mitte) sest kõik võime vahel ikka väga lolle vigu elus teha.

Palun andke oma kogemuste põhjal nõu, kuidas käituda.
Päris niisama ma talle kindlasti sülle ei jookse nagu kõik oleks kohe unustatud ja andestatud. Tahan anda talle võimaluse, aga tahan enne siiski veenduda, et ta mõistaks ka minu kogetud valu ja hingepiinu kogu nende möödunud kuude jooksul. Kui kaugele peaksin minema oma "uhkusega" ja kuidas laskma tal oma kahetsust tõestada, enne kui ta tõepoolest tagasi võtaksin?

Tänades,
Viki

mehe poolt suhte lõpetamisel oli ju mingi põhjus. kui soovid suhet jätkata, siis peaksid oma "uhkuse" väljanäitamise jms asemel hoopis selle teema tõsiselt ning etteheiteid tegemata jutuks võtma. kui te kumbki eelnevast vajalikke järeldusi ei tee, siis on vaid aja küsimus mil kõik sama radapidi läheb

Võib olla nii ja võib olla naa....kõik on võimalik.
Kindlasti peate tõsiselt rääkima...sina sellest, mismoodi sa ennast tundsid ja tema sellest, miks ta su maha jättis.

Kõik on ilus senimaani kuni ta taas uue kiindumise leiab. Kuna ta teab, et sa teda (rohkem) armastad kui tema sind, siis sätib sinu juurde mugava äraolemise kuniks järgmise kiindumuse leiab. Paistab, et abielu kui tõsisem märk mõlemapoolsest soovist teineteisega koos olla, pole 6 aasta jooksul teemaks tulnud, see juba näitab ise midagi.

Sinu valik, kas lased endast uuesti üle sõita ja siis kahetsed kibedasti, et raiskasid 8-10-12 aastat oma noorusest taolise inimese peale. Selline petja muster kipub inimestel kiiremini korduma kui esimene kord "läheb läbi". Ei soovita ennast raisata inimese peale, kes juba viskas sind kõrvale kui kasutu rämpsu. Lapsi ei soovita ka selle inimesega saada. Teine võimalus küll, aga kas see on seda hinda/riski väärt?

No talv ju ukse ees, kuskil peab tema ka selle aja üle elama, kui vahepeal leitud uus naine talle ust näitas. Igasugu elukad tikuvad ju enne suurt külma tuppa varjule.

Las ta olla. Kuskil omaette. Kui enesetunne lubab, siis aluistadki uut suhtlemist, aga mitte kohe uut kooselu. Kui ta soov on siiras, siis ta on nõus. Kui soov on ajendatud peavarju puudusest, siis leiab krabinal uue ja probleem lahendatud.

viki Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Meie suhe oli minu hinnangul ilus ja harmooniline. > pea 6 aastat ja see jutt, et ta ei taha minuga ena
> m koos olla, tuli ühel päeval ikka täiesti välguna
> selgest taevast minu jaoks.
Ma annaks ühe ja ainsama teise võimaluse.
Guugelda "sotsiopaatia" ja "psühhopaatia" ja vaata kas leiad midagi ühist oma eksiga, tsiteeritud lausetes juba sisaldub 2 viidet võimalikust suhtest psühhopaadiga. Kui viimane peaks leidma tõestust siis sel juhul küll uks karmilt ja igaveseks kinni-see inimene EI MUUTU.

See mees, vallatu seksuaalhuligaan, järglasi pole vahepeal kusagile teinud või?
Ära seda küsimusena võta. Lihtsalt. Mõtle. Sind ei näi üleüldse huvitavat, m i k s see mees vahepeal minema kadus.

Sa oled noor, ilus, toimetulev, igati tubli ja pealeselle intelligentne inimene. Mina küll ei mõista, miks Sa nüüd ennast karistama hakkad. Peale sellist rämedat alandust??

Tõesti südamest aitäh kõigile kaasamõtlejatele!
Põhjus, miks ta meie suhte pool aastat tagasi katkestas, oli tema sõnul selline, et ta tundis sel hetkel mingit seletamatut tunnet, et on aeg edasi liikuda eluga, et meie suhe on justkui seisma jäänud. aga nüüd ütleb, et saab ise ka aru, et see oli lauslollus ja mingi totaalne jura ning et need polnud "tema enda mõtted".
Küsisin, et kuidas saan tulevikus siis tema peale kindel olla, kui ta lihtsalt ühel hetkel on nö possessed millestki. Et võib-olla see "hoog" tuleb tal veel kunagi. Ta ei osanud mulle vastust anda. Andis vaid suulise tõotuse, et on selle aja jooksul, mil lahus oleme olnud, väga palju targemaks saanud ning et tema jaoks on armastusel nüüd tõelisem ja sügavam tähendus.
Oehhh ei tea kohe. Süda ju tahaks tema juurde ja talle andestada.
Annan veel aega kõigele...

see ei ole põhjus vaid põhjendus. põhjus peab peituma teievahelises suhtes/suhtlemises

No teine naine jäi rasedaks, tegi aborti, varastas? Valetas? Pidas kahte meest, v6i rohkemat?

Sina oled jälle varnast v6tta! Las praeb! Tunnistagu k6ik üles!

Taolise jama üle elanud ja võin 100% öelda teid kaht tundmata, et kokku te ei jää. Põhjendada ei viitsi, läheks liiga filosoofiliseks ja targutamise jutuks ära.

Kaks korda ühte veelompi ära astu.

Võin öelda et sellisel juhul mehel teise võimaluse andmine on suur viga. Kogenul on õigus. Lahku mineku põhjused ei ole siinkohal olulised.

Võib olla on erandeid aga need ainult kinnitavat seda reeglit.

Kui 90.ndate kommi-tüdrukute ja poiste fantaasia läks pahaks ja siis tehti selline lugu. Iga huvitav uus on tegelikult unustatud vana.

https://www.youtube.com/watch?v=387PiIvJT4s

Kui ta on su saatus, siis lase käia! Saad k6vasti keppi ja lepite ära!

Mis sa ikka üksinda oled! Sinu v6it!

Ütlesid, et armastad meest väga. Kui see on tõeline ja puhas armastus, siis anna teine võimalus, muidu jääd elu aeg teda taga nutma ja mõtlema, et mis kõik oleks olnud kui...
Umbes 10 aastat tagasi olin sarnases olukorras kui sina. Võtsin mõtlemisaega, sõitsin Eestist ära ja mõtlesin elu ja suhte üle järele. Eemal olles sain eriti teravalt aru, et jääksin teda igatsema, tõenäoliselt kogu eluks. Ilmselt ei leiaks ka kedagi teist, kellega oleks sama hea klapp ning sama sügavad ja puhtad tunded. Otsustasin anda teise võimaluse, aga enne rääkisime tõsiselt asjad selgeks. Selle suhtepausi ajal oli mees ka enda sisemaailmaga tõsiselt tegelenud, nii, et kui kokku saime, nägin ta silmadest ja olekust, et ta pole enam see, kes enne. Mulle see lisandunud sügavus ja elutarkus sobis. Oleme olnud nüüd üle 10 aasta koos ja suhe on muutunud aina paremaks, võin öelda, et armastame ja hoiame teineteist kogu südamest. Olen mõelnud, et teist võimalust andmata oleksin teinud oma elu suurima vea ja jäänud seda kahetsema. Õnneliku edasise elu eeldus on muidugi see, et ta on päriselt muutunud, tunned selle kiiresti ära, kas on või ei. Kui pole, saad rahuliku südamega edasi minna, vähemalt ei jää kripeldama.

Samuti kogenu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Olen mõelnud, et teist võimalust
> andmata oleksin teinud oma elu suurima vea ja jään
> ud seda kahetsema. Õnneliku edasise elu eeldus on
> muidugi see, et ta on päriselt muutunud, tunned se
> lle kiiresti ära, kas on või ei. Kui pole, saad ra
> huliku südamega edasi minna, vähemalt ei jää kripe
> ldama.

see on kuidagi valepidi jutt. kellele see teine võimalus siis antaks... kas mitte iseendale hoopis? ja oodata, et teine inimene päriselt muutunud on, kas pole see lihtsalt soovunelm?

MIda küll välja ei mõelda. Näha ju, et teema pole eht.
Pigem mahajäetud naine unistab, et nii oleks - eksmees käiks tal ukse taga ja paluks andeks :)
Mõni Nipernaadi võib tulla ka, kui isu täis saab. Pool aastat või mõni kuu on küll lühike aeg, et tagasi oodata.
Ja üldse, ka päriselus, kui läheb, siis läheb - mees või naine pole ju omand.

Mõned naised on lihtsalt väärtnaised, käivad käestkätte !! Kui ise ei paku ennast, siis ei tahetagi, nagu mina

Ei anna sulle nõu teda tagasi võtta või jätta, kuna ei saa öelda, et ainult üks või teine on õige. Otsustama pead ikka ise. Ka mingit kokkujäämist või mittekokkujäämist ei hakka ennustama. Aga enne otsustamist soovitan läbi mõelda järgmised küsimused.
Kas ja kuidas suudad leppida, et mees tuleb tagasi ainult sellepärast, et teise naisega läks suhe lörri? Kas suudaksid tema kõrval jätkata nii, et tema jooksuskäimist pidevalt ei meenuta? Kas sa ei karda, et sama muster võib jällegi korduda?

Sinu mees kogeb hetkel valu, mida ta ei taha tunda. Soovib sellest vabaneda ja sinu tagasi saamine oleks selle valu vastu hea palsam. Sinu jutt kõlab liiga pealiskaudselt, seal peab olema midagi mehe sees palju sügavamat, miks ta soovis minema minna. Ta peab selleni ise jõudma, aga ta ei taha hetkel sellele ausalt otsa vaadata, sest valu prevaleerib. Paraku inimese tõeline areng toimub tihti läbi valu ja tundmatuse minemist.

Mulle meeldib, et sinus on usku ja lootust. Sa ei tundu olevat uste prõmmija ja paistad eemalt mõtisklev ning arutlev, tasakaalukas. See on tuleviku jaoks väga hea väetis, kas koos või eraldi. Vahet pole;)

Kui ilusa näoga petetakse, võib valus olla küll!

aitäh vastuste eest!