Tere. Ma tahaks lihtsalt südamelt ära rääkida. Olen oma ämmaga alati hästi läbi saanud, kuigi mind ka enne häiris veidi tema ülehoolitsemine. Kõik muutus hullemaks pärast mu esimese lapse sündi. (Laps hetkel poole aastane) Alguses mõtlesin, et mul lihtsalt hormoonid möllavad ja see on ajutine, et nii tunnen. Mind hakkas väga häirima tema pidev külas käia tahtmine. Juba sünnitusmajas käis ta 4× kindlasti. Ja siis kodus. Ma ei saanud 1 nädalatki oma lapsega rahulikult harjuda.. JÄLLE astus ta uksest sisse, ettekäändega, et tõi süüa. Tegelikult tahtis ta ainult last näppida, äiutada , kussutada jne. Tegelikult tahtsin vaid rahu ja lapsega ise harjuda. Vastsündinu peaks ikka eelkõige emaga olema. Esimesed korrad ei öelnudki talle midagi, kuna ta oli ju nii "kena" ja "aitas" söögiga. Aga kui iga nädal juba mitu korda lihtsalt uksest sisse marsiti ja 2 tundi 1-toalises korteris külas passiti, et last sossutada, siis viskas küll üle. Seda enam. Ta istus meie voodil, ootas, kuni laps ära sööb, siis kakkus ta endale sülle jne. Lõpuks mees ütles talle viisakalt, et palun lahku, soovime omaette olla. Siis solvuti. Mitu korda jooksis ta nuttes minema, kui oli supipurgiga ukse taha tulnud, aga ma tõesti ei jõudnud külalisi vastu võtta. See tekitas meeletult pingeid minu ja mehe vahel. Tülitsesime, kuna mina soovisin rahu, aga tema ema tekitas süümekaid oma haleda käitumisega nii mulle kui mehele. Ma ei lubanud teda enam külla. Siis pidime hakkama IGA nädal vähemalt korra seal käima. Seal niisamuti, esimene asi, laps võeti oma sülle, mul kästi süüa ja puhata. Kuidas ta krt aru ei saa, ainus, kellest puhata tahtsin, oli ämm ise!!! Alles sünnitasin ja juba kästi beebist puhata?! Korduvalt pakkus ta, et võib PAARINÄDALASE imiku enda juurde NÄDALAVAHETUSEKS! hoida võtta jne. Seal olles tundsin, kuidas keen seest. Tal on siiani nõme komme hirmsasti last nö väntsutada ja hüpitada. Mina arvan , et nii pisikest ei ole vaja meeleheitlikult raputada pidevalt. Kogu aeg pidin jälgima, et ta pisile liiga ei teeks. Mees ütles talle mitu korda. Selle peale tehti nägusid ainult. Seal käisingi ainult mehe pärast ja et kodus tülisid vältida. Laps ju kannatab, kui vanemad karjuvad. Nägin, kuidas nuttev ämm temas süümepiinu tekitas. Ämm ju oli nii "hea", tahtis ainult aidata. Pidevalt ütlesin, et ei vaja abi. Seda ei tehtud kuulmagi. Siis organiseeris ämm ujumistrennid lapsele, kuigi oleks seda ise tahtnud teha. Ok selle koha pealt pigistasin silma kinni. Siiani ostab beebile mõttetult träni kokku. Iga kord uus mänguasi. Kogu aeg tahab teda üksinda hoida, saadab mind küll poodi küll välja. Korra läksin siis poodi. Tagasi tulles juba söödeti imikut porgandipüreega, ilma minult küsimata.( ta polnud kordagi enne lisatoitu saanudki).See KOHUTAVALT ajab mind närvi. Olen niiii väsinud sellest. Kui 1 nädal 6 kuu jooksul jäi vahele, kuna olin HAIGE, tekkis sellest ilge paanika. Terve talv käisin isegi tõbisena tema pool, et ta maha rahuneks... teda isegi ei huvitanud, et kurnatud olen. Peaasi, et saaks last väntsutada. Mees ütels talle korduvalt, et tõmba tagasi, aga see ei mõjunud. Isegi lasteaed on juba tema järgi välja valitud...Olin nii õnnelik, kui rasedaks jäin, aga kõik see on asendunud nüüd masendusega. Olen enda peale vihane, et selline pehmo olen, kes iga hinna eest konflikte väldib. Juba peaaegu vihkan ämma. Suhtlemist ju päris ära lõpetada ka ei saa, kuigi väldin teda igal võimalusel. Tahaks lihtsalt oma lapsega rahulikult lapsepuhkust veeta ja teha neid asju, mida ise valin, ilma, et mingid sugulased kogu aeg sekkuksid!!! Siiani nagu peame seal käima iga nädal, kuna muidu nt. söök läheb tal halvaks, mis ta meie heaks kõik tegi või muidu ta peab ikka ise tulema jne jne... Selline tunne, et koli teise riiki elama, et rahu saada. Mehega ka pidevad pinged ja kõige rohkem kahetsen seda, et laps neid tülisid pealt on näinud. Kui peangi kurat edaspidi ka nendel sunnitud nõmedatel ninnunännu kokkusaamistel käima, saan küll varsti närvivapustuse! Ma saan aru, et ta armastab oma lapselast, aga see pidev peale sunnitud nö aitamine ja lapse väntsutamine on ÕUDNE! Lapsesaamine peaks ju rõõm olema. Aga kui sellega kaasnevad SELLISED kohustused, siis küll ei soovita kellelegi...

Sa ei räägi sõnagi teisest vanaemast ehk oma emast. Elab ta kaugel?
Vaata, varsti läheb see esmasünnitanu eufooria üle, mil sa ainult oma maimukest imetled. Tuleb rutiin ja väsimus, vajad puhkust ja vaheldust titemähkmetele.
Tahad minna kinno, teatrisse, kontserdile, spaasse, sõpradega kohtuda, tunda end naisena.
Kes su last siis hoiab? See nunnutav ja vihkamisttekitav ämm või oled nii jõukas, et maksad lapsehoidjale?

Kui sa vajad vanaema abi, siis on parem, kui ta kiindub lapsesse juba õige varases eas, vastasel juhul tekib nende vahele võõrdumus ja kohustus üksnes.

Ja veel. Selles ühises katlas ei ole ainult sinul tunded, need on ka su mehel ja vanaemal e ämmal. Parima tulemuse nimel tuleb leida kompromiss ja olla lihtsalt kannatlik.

kui ämma ei taha, siis oleksid pidanud vallaslapse sünnitama, mis ronisid siis mehega kokku elama, kas varem ei teadnud, et tal ema on

sul on täielik õigus oma enda elu privaatsusele ja kellega sa seda jagada tahad. Nii ütledki mehele, ei pangu piirid paika.
samas ämm võiks noortele ju maja kinkida, jaguks tegemist kõigile...vähemalt oleks mingigi kasu ämmast.

piiride seadmine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> sul on täielik õigus oma enda elu privaatsusele ja
> kellega sa seda jagada tahad. Nii ütledki mehele,
> ei pangu piirid paika.
> samas ämm võiks noortel
> e ju maja kinkida, jaguks tegemist kõigile...vähem
> alt oleks mingigi kasu ämmast.

ämm sünnitas pirisevale teema autorile mehe, võiks sellegi eest tänulik olla ja ämmale maja kinkida.

Piiride seadmine kirjutas: "sul on täielik õigus oma enda elu privaatsusele ja kellega sa seda jagada tahad."

Õige. Aga kõigepealt tuleks piirid seada iseendale ja mitte himustada võõrast vara. Ämm ei võlgne sulle midagi. Kui sa oma mehega rahul oled, siis oledki juba "kasu" ämmalt kätte saanud.
Iga lind, kes pesitseda tahab, ehitab pesa endale ise.

eks see ämmast lind ole endale juba pesa ehitanud, nüüd püsigu seal.

Mina olengi see ämm, kes elab oma ilusas pesas.
Kui on vaja lapselapsi hoida, siis tuuakse nad minu juurde, mitte ei lähe mina nende juurde.
Nii ongi lastelastel justkui kaks kodu.

Meil on 3 abielus last, kel kõigil on 2 last.
Pühapäeviti on suurem lõuna, tulevad need, kes saavad ja tahavad, mingit kokkulepet ei ole.
Ometi on enamik neist kohal, sest nii saavad õed- vennad omavahel suhelda, milleks argipäevas muidu aega ei jääks.
Ja mina näen lapsi rohkem kui teismelisena :)