Olen alkoholi viimasel neljal aastal keskmisest rohkem tarvitama hakanud. Viimased 3-4 kuud lausa igapäevaselt (loe: pudel, mõnikord ka rohkem, päevas). Ma jõuan alati tööle, rahaprobleeme (ptui, ptui, ptui) veel ei ole, käed ei värise, jõudu on jne. Olgugi et mõnikord on tervis küll natuke kehva. Kuid mida ma siis ootan, kui iga päev joon? Keha ei saa ju puhkust. Miks ma joon? Ilmselt igavusest. Ning ei, ma ei näe välja nagu ülejoonud parm. Arvan, et peale vaadates ei saa keegi arugi, kui palju ma tegelikult tarbin. Suitsu ma ei tee (igaks juhuks mainin).
Ma tean, et see on vale, aga lahti ka sellest justkui ei saa. Kes olnud (või kes teab. kedagi, kes on olnud) samas olukorras, mida olete teie teinud, mis on aidanud? Te võite soovitada trenni, jalutama minemist jne, kuid pärast seda on ka võimalik juua. Seega on see soovitus kasutu. AA. Mkm, ei usu sellesse. Viinaravi? Ei pean tööl käima. Ning ei, mu tööandja ei kuule sellest.
Olen 33 (varsti 34) aastane ükskik naisterahvas. Jah, mees ilmselt aitaks kaasa küll :) :) Seni, kuni teda mu kõrval pole, tuleb muu lahendus leida.

sul juba see joomine. Mida see mees muuta saaks, seksiks su oimetuks, et enam juua ei jaksa?:) Pigem vist oleneb sellest, milline on su iseloom, tahad midagi püsivamat ette võtta või mugavustsoonis edasi hulpida.

mul sama asi-mingi pool aastat vist juba-nii hea on joobes olla ja ei suuda vastu panna,et ei lähe jooki ostma

Ärge naised jamage! Ärge oodake, et kui tervis üles ütleb, et siis lõpetate ära. Sinna on veel pikk aeg.
Ma olen küll mees, aga siiski jõudsin paarkümmend aastat juua enne kui haiglasse viidi kiirabiga. Väljakirjutamisel arst ainult ütles, et kui jätkan, siis pool aastat maksimum eluaega järele jäänud.
Lõin pudelile punni peale ja nüüd juba 14 aastat absoluutselt kaine. Elu läheb taas ülesmäge.
Ütlen ainult üht: ükskord võib tulla seoses joomisega töökoha kaotus. Otsid uue töö. Ka see läheb käest ära ja siis hooga allamäge ja enne ei peatu, kui oled kodutuks jäänud. Asjad on müüdud ja enam teenistust ei paista, millest elada. Ja ongi kõik.

Harjumuse asi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> sul juba see joomine. Mida see mees muuta saaks, s
> eksiks su oimetuks, et enam juua ei jaksa?:) Pigem
> vist oleneb sellest, milline on su iseloom, tahad
> midagi püsivamat ette võtta või mugavustsoonis ed
> asi hulpida.

Just nii :) Seksiks oimetuks on üks asi, teine, et ilmselt on siis targematki teha kui juua. Kuigi alguses on deitimist ja sinna juurde kuuluvat alkoholi ilmselt ka omajagu. Kuid mu mõte oli pigem selles, et tuleb uus ja huvitavam, on muud huvid esmatähtsad ning samasugusega ma koos olema ei hakkaks ja siis oleks imelik ja ebaviisakas juua. Lootus, et siis ununeb ka minul iga päev punn pealt keerata.

joodik Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ärge naised jamage! Ärge oodake, et kui tervis üle
> s ütleb, et siis lõpetate ära. Sinna on veel pikk
> aeg.
> Ma olen küll mees, aga siiski jõudsin paar
> kümmend aastat juua enne kui haiglasse viidi kiira
> biga. Väljakirjutamisel arst ainult ütles, et kui
> jätkan, siis pool aastat maksimum eluaega järele j
> äänud.
> Lõin pudelile punni peale ja nüüd juba
> 14 aastat absoluutselt kaine. Elu läheb taas ülesm
> äge.
> Ütlen ainult üht: ükskord võib tulla seose
> s joomisega töökoha kaotus. Otsid uue töö. Ka see
> läheb käest ära ja siis hooga allamäge ja enne ei
> peatu, kui oled kodutuks jäänud. Asjad on müüdud j
> a enam teenistust ei paista, millest elada. Ja ong
> i kõik.

Mul on hea meel, et sul hästi läks, kuid ilmselt oli sinu joomine veidi erinevat laadi ka. Kuid tõsi see on, et algul pudel, pärast juba kaks ja nii edasi.

Alko tutvumisel on kindlasti abiks. Eestlane üldiselt juba kord on selline liiga ensekriitiline ja pabistaja teiste arvamuse ees, väike lõõgastus avab meeled ja keeled, toob sõbraliku naeratuse. Mis siis meeldivusel võib võtta igasugu huvitavaid ilminguid koos järgnevate tegudega, milles juba arginägu on raske ära tunda.
Niiet see alko pole tegelt ju üldse out, kuivaid seda üksi ei tarbi kütuse pähe, mis olla või üle olla aitab. Koos, samas, miksmitte tõesti vahel ka teha eimittemidagi vaid nautida hetke, jooki ja teineteist, mõelda samal lainel, lubada endile õhtulend koos tulevikku, selle asemel, et hambad ristis rabada naabrist paremaks jälgides teise saavutusi nagu treener tuleva meistersportlase saavutusi olympiale saamiseks. Vb meil sellepärast suhted ei püsigi koos, et liiga palju on kainet ja orjameelset rabamist ükskõik kas siis tööl või nägeledes kodukorra üle.
Oled sa muidu unistaja tüüpi, kas see aitab sul olla hea ja oodata parimat mida loodad;)?

Kogu selle jama peale olen tänulik, et mõistust ei suutnud maha juua, sest kõik läks joogiks, mis põles. Kõva katsumus, kuid ega muudmoodi targaks saagi, kui et läbi katsumuste. Kui see ongi üldse tarkus.

Läheb asi sedaviisi, et algul pudel siis mitu-siis on mõistus joogiks läinud ju. Alles oleks ta siis, kui jook teatud maal vastu hakkab ja lihtsalt edasi joomata jääb, olgu teda alles või seltskonda juures palju tahes.
Teema autoril seda probleemi ei paista olevat, kui ilusti tööle jõuab ja tööd ka teeb. Ju ongi mingi ootepausi elutäide, kuni elu parema lehekülje ette keerab:)

Mõistus on siis joogiks läinud, kui jook kontrollib olukorda, mitte inimene. Pealegi pole mulle alkohol kunagi vastumeelne olnud. Teine asi on see, et ma jõin siis, kui ma tahtsin, mitte siis, kui oli võimalus. Võimalust oli kogu aeg. See oli nagu palava ilmaga jäätist süüa.
Mul on palju töökohti olnud, kuid mitte ühestki pole mind alkoholi tõttu vallandatud. Aina on imestatud, miks ma ära lähen, kuna tööga tulen suurepäraselt toime. Mul nimelt on piinlik alla oma võimete tööd teha. Ma tunnen, et ma petan tööandjat, kui ma päeva õhtusse lohistan. Ma tunnen siis ennast justkui poolikuna.
Praegugi, kui tööandjal pole kogu päevaks tööd anda, siis teen selle ära, mis on, ja lähen koju. Ma ei pea vajalikuks lihtsalt midagi tegemata istuda töökohas. Küll teinekord tuleb ka kauem olla ja tunnid täis teha.Varem mul süda tihti kripeldas teadmatuses, et kuidas eelmine päev lõppes ja ega ma mingit pahandust teinud, aga nüüd pole ammu juba sellist tunnet olnud.

Mõistus on siis joogiks läinud, kui jook kontrollib olukorda, mitte inimene. Pealegi pole mulle alkohol kunagi vastumeelne olnud. Teine asi on see, et ma jõin siis, kui ma tahtsin, mitte siis, kui oli võimalus. Võimalust oli kogu aeg. See oli nagu palava ilmaga jäätist süüa.

Kirjutab joodik. Minu arust sellisel juhul kontrollibki olukorda jook aga mitte inimene. Pealegi on keeruline sättida samale pulgale joomist ja jäätise söömist:)

Harjumuse asjal on mõneti õigus. Ma väljendasin ennast ebatäpselt.
Jäätisega on nii, et kui tuleb tahtmine seda süüa, siis ostad ja sööd. Linnas käies ei ole võimalik ette osta, et ostad valmis ja sööd, kui tahad. Jäätis juhib siis.
Kärakaga on võimalus kogu päeva ringi käia ja omi asju ajada, ilma et tibagi võtaks. Inimene juhib siis.

Harjumuse asi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Alko tutvumisel on kindlasti abiks. Eestlane üldis
> elt juba kord on selline liiga ensekriitiline ja p
> abistaja teiste arvamuse ees, väike lõõgastus avab
> meeled ja keeled, toob sõbraliku naeratuse. Mis s
> iis meeldivusel võib võtta igasugu huvitavaid ilmi
> nguid koos järgnevate tegudega, milles juba arginä
> gu on raske ära tunda.
> Niiet see alko pole tege
> lt ju üldse out, kuivaid seda üksi ei tarbi kütuse
> pähe, mis olla või üle olla aitab. Koos, samas, m
> iksmitte tõesti vahel ka teha eimittemidagi vaid n
> autida hetke, jooki ja teineteist, mõelda samal la
> inel, lubada endile õhtulend koos tulevikku, selle
> asemel, et hambad ristis rabada naabrist paremaks
> jälgides teise saavutusi nagu treener tuleva meis
> tersportlase saavutusi olympiale saamiseks. Vb mei
> l sellepärast suhted ei püsigi koos, et liiga palj
> u on kainet ja orjameelset rabamist ükskõik kas si
> is tööl või nägeledes kodukorra üle.
> Oled sa mu
> idu unistaja tüüpi, kas see aitab sul olla hea ja
> oodata parimat mida loodad;)?
Eks me kõik unistame mingil määral :) Aga ei, pigem ikka realist.

Joodik, mis sinu tervisega täpsemalt juhtus ja kui kaua tervenemine aega võttis? Kas sul oli ka igapäevaseid tervisehädasid enne lõplikku pauku? Erinevad valud nt? Käte värin? Jne.

Juhtus see, mis enamasti kõigil joodikutel. Kõhunäärme põletik. See on nii valus, et ei saanud enam napsigi võtta. See ründas küllalt äkki, kuid kannatasin seda kogu päev. Olin sel ajal sõbra juures ja umbes 10 tundi kannatust. Siis kutsuti kiirabi. Kiirabihaiglas kaaluti mind igasuguste ravimite doseerimise tarvis. 48 kg! Tavaliselt olen 75-79. Pidev joomine ja mittesöömine olid oma tööd hästi teinud. Haiglas olin 7 päeva. Sõpru ma keelasin tulla mind vaatama. Asi oli aprillis. Pärast haiglat otsis üks semu mu üles. Ta andis mulle tööd oma korteris. Tegin remonti. Keegi ei teadnud, kus ma olen ja sõber oskas ka suu pidada. Neli kuud võttis aega taastumine. Siis astusin esimest korda uksest tänavale. Sõber andis nelja kuu palga. Praegu olen jälle 78 kg. Eks kogu see värk mingi jälje jättis ja sellist jama ma ei soovi isegi vaenlasele, aga kõike ei pea katsemeetodil teada saama. Las mõni õpib ka teiste kogemustest.

Näed siis. Jäätise söömine nii fataalseid tagajärgi siiski ei tekita:) ja koos alkoga tarbides vb isegi leevendab viimase mõjusid. Kui nii võtta, et kummal saab olema juhtiv roll, siis ilmselt mitte pole jäätis see. ka inimene mitte, sest nii mõnigi annab otsad aga alko on ikka ahvatlev ja vist et liidripositsioonil.
Teatud mõttes on ta ju nagu naised-tarbi mõistlikult ja parem karda. Naiatel endil aga paistab et kangem jääb peale. Kuna üldiselt naised joodikud pole, siis on nad alkost järelikult kangemad:)

Minul on alati olnud hea söögiisu ja on siiani. Kaaluprobleeme ei ole kunagi olnud, olgugi et alkohol tekitab tohutut söögiisu. Hea, kui on sõpru, kes hädast välja aitavad. Mis vigadest õppimisse puutub, siis õpitakse ikka enda omadest. Üks minu sõbrannadest näiteks ei riski kodulaenu võtta, sest keegi kuskil jäi maksmisega jätta. No jeerum, nii ei saa ju eldada.
Joodik, aga perekonda sul ilmselt ei ole?

Pole ju aega olnud. Aina tegevuses.

Peab ikka raha olema, et Eestis, kus alkohol on ulmekallis, iga päev juua. Teemaalgataja näol ei ole ilmselgelt tegemist mõttetu lihttöölisega (kirjapilt reedab), vaid ilmselge spetsialistiga. Jutuks hea, et igavus ajab jooma, kuid ehk teeb seda siiski töö? Mõtlemiskoht. Sama diagnoosi saab härra joodik.

Ma ei ole ennast hindadega kursis hoidnud. Ma tõesti ei tea isegi palju viin maksab. Õlut pole ma kunagi armastanud. Saunaskäigudki läksid viina või viskiga. Mind igavus jooma ei ajanud, kuna mul pole kunagi igav olnud. Mul oli aina nina raamatus, kui vahel vaba aega oli. Muidu väljaspool tööd oli kõik üks suur seiklus. Mul on selline hea omadus, et oma muresid ma ei uputanud pudelisse. Selle sain ma kohe alguses peale paari katset teada, et see pole lahendus. Ikka lahendasin enne oma probleemid.

Oleneb mida juuakse. Naised tavaliselt suurt midagi üldse ei söö ja asi see kuni kümme euri siis veini peale kulutada päevas on. Tavaline teenindaja seda omale lubada ilmselt ei saa, aga paari tuhandese kuupalga juures, mis pole mingi haruldus, saab vabalt. Ainuke viga, et see eluviis on näide sellest, et ollakse omadega tupikus. Hea loota, et mõni mees tuleb ja aitab sealt välja. Kuni ei tule, käib punn pealt maha ja elu ongi lill:)

Jooge keefiri, seal ka natuke alkoholi!

Kas sellest "pudel päevas" saab siis mingi arvestatava joobe või? Kui ei saa (kahtlustan, et ei saa, kui just jutti ära ei joo), siis milleks üldse importööre nuumata - joo mahla (alkohol ei paranda ühegi joogi maitset), ja kui üksi jood, siis keegi niikuinii ei näe mida jood :-)
Tõstamaa (iidne) ütelus vist oli, et joome naised ja ilma ilusaks, aga nad ei lähe ju ilusamaks (vaata hommikul peeglisse, kui ei usu) :-)
Üksi olemisel on suur eelis - keegi ei käi mitte kunagi närvidele, õpi seda hindama.
Võib olla pakub alljärgnev arvutus sulle väikese vihje: viisakas vein ~8..9€ pudel x31päeva=~300€ kuus. Arvan, et sama raha eest saaks viisaka murdmaasuusa varustuse - talve ja lund veel jagub. Kui ära sulab, siis järgmiseks osta jalgratas, rulluisud :-)
Aga ära nüüd mingiks padukarsklaseks hakka - näiteks 1 õlu kodus pärast suusapäeva on nii hea asi, et selle nimel tasub see pingutus ette võtta :-)

Tihtipeale sellest ühest õllest kõik algabki. Ma olen neid pingemaandajaid piisavalt näinud. Ikka üks ja seesama jutt ühest õllest. Päev lõpeb ikkagi viinaga. Nõme jutt ja raharaiskamine. Tahad juua, siis alusta kohe viina või viskiga. Selline õllejoomine ja jutt, et rohkem täna ei võta, on jama.
Keegi kuskil küsis, et oli mul ka varem mingeid tervisehäired? Ei olnud. Isegi pohmelli ei olnud, sest ma olen aina töö kõrvalt ka võimaluse korras sporti teinud. Muidugi lõpp laks lahjaks, sest olid siginenud uued sõbrad, kes ei viitsinud üldse midagi teha.
Praegune seis pärast neljateist kainet aastat on selline, et tööjures keegi tõi liköörikompvekke sünnipäeva puhul. Ma arvasin, et tööjuures selliseid asju ei pakuta, vähemalt siiani ei olnud pakutud, ja kommipaberit uurimata pistsin kommi põske. Kui likööri maitse ajudeni jõudis, oli see nagu pikselöök otse pähe. Ihukarvad tõusid turri ja selline imlik värin käis kehast läbi. Läksin ruttu välja ja sülitasin kommi prügikasti. Kulus paar minutit enne, kui seisund normaliseerus. Ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleksi kommi alla neelanud.

Võib-olla hamba verele tõmmanud.

Loe ja naera neid sõltlaste lugusid. Võib vaid ette kujutada, mismoodi see jook nii maitseb, et vastu panna ja piiri panna ei tahagi. Kõik käiks justkui äärmusest teise, et kui juuakse siis sydamest ja kui enam mitte, siis on alkoga komm ka üle mõistuse.
Sama on vist seksisõltlastel, et kui ta saaks, paneks ükskõik millist naist, peaasi, et panna saaks. Korra sest üle saab, oleks vist paljas mõtegi seksist juba ööks. Vb avastaks too siis, et panemine on tegelikult mõeldud inimsoo jätkamiseks ja muus osas nagu eriti pointi pole, onada on kuidagi individuaalsem, moodsam ja puhtam ka. Rääkimata kokkuhoiust:D

Aga jah, miksmlus üldse määratleda, mis milleks õige on. Parem lasta minna nagu läheb ja halvemast ära hoida. Siis peaks enamvähem hea olema. Elu on lühike.

Ega muust olegi suurt õppida kui elust enesest. Muidugi pole vaja äärmusesse langeda. Aga ega enne ikka aru saada, kui mõni trastiline juhtum läbi elatud ja ellu jäädud.

Mulle meeldib õlut, viina, viskit ja brändit juua, aga kui ennast purju võtan, siis järgmisel päeval ei taha alkot nähagi - vastik on. Pohmakat ka pole kuigi kallan õlut ja viina vaheldumisi sisse. Niipalju kui ma olen teiste joojate pealt näinud, siis paljud ei saa järgmisel päeval pidama ning siis tuleb aina uus ja uus päev ning kujunevad lausa kuuajalised tsüklid, mille tulemused on kõrvalt vaadates kohutavad.

See on tore, aga ära ole nii kindel.
Kui aga tahad saada, siis tuleb nii palju juua, et hommikul alles meeldivalt täis oled ja sätid end laua taha, nagu oleks vetsus käinud ja jätkad.
Kui sa oled sinnamaani jõudnud, et otsustad lõpetada, siis AA rividesse ära poe. Mul üks kadunud sõber üritas sedakaudu pääseda, aga viiendal korral saadeti ta tulema, kuna hakkas otse kokkukäimise ruumis taskulapikust võtma. Sedavõrd igav oli olnud. Muudkui seletavad oma kogemusi, mis enamasti kõigil sarnane.
Kui iseloomu on, saab asjast ise jagu.

lapsed on läinud, mees on läinud, vanemad on läinud - nagu elu ikka läheb; sõbrannasid pole kunagi olnudki; lähen õhtul töölt koju, võtan ka veini või siidrit vms- üksindusest, kurbusest, pimedast ilmast- ei, see pole see 'loll, kes põhjust ei leia'; hingerahu ei ole, sihti, mille suunas liikuda, ei ole... kunagi ammu vaatasin aknast välja- alumised naabrid, vanemas eas mees ja naine, läksid alati kuhugi koos, sõbralikult, käe alt kinni- ma tahtsin niiväga, et mu elu läheks samamoodi. Aga ei, mees lasi jalga nagu tavaliselt, poole nooremaga. Ja kui siis lohutati, et pole hullu, leiad uue- möödunud on üle 10 aasta ja ma ei ole mitte kedagi leidnud; noh, ausalt tunnistan, et pole ummisjalu otsinud ka, sest olen arvamusel, et saatus aitab õige kaaslase leidmisel:) nüüd olen 53 ja peeglisse vaadates mõtlen, et kes kurat peakski enam mind tahtma; ei, ma ei ole paks ja kole, käin kinos ja teatris ja spaas - aga eneseusku ei ole. Võin kihla vedada, et mitte keegi mu ümber ei tea, mis minuga tegelikult toimub. Nii et teemaalgataja, kui Sa leiad väljapääsu, siis jaga seda teistelegi:)