Mu abielu on ilmselt otsa saamas. Olen seda mõelnud juba mõne aasta, nüüd juba üsna kindel. Oleme sellest ka rääkinud, mees ei taha kuuldagi ja arvab, et küll korda saab. Mina enam ei usu.
Nüüd tundub mulle, et käitun üsna jaburalt, nimelt otsin uusi tutvusi, kuid oma käitumisega peletan kõik vähegi sobivad eemale. Ega see õige tegu vist pole endale kedagi sellises olukorras otsida.
Ma ei käitu päris nagu mina ise. Kas keegi veel on tundnud, et seoses lahku minekuga pisut ära keeras?

Lahutusega võib vabalt ära keerata. Palju sõltub muidugi põhjustest.

Ise elasin ka lahutust väga raskelt üle, ehkki faktiline lahutuse nõudja ise olingi. Aga ma ei osanud enam ka mehega midagi peale hakata, see oli üks jupp, millest vabanemine andis kõige kiirema tulemuse - suur hulk üle jõu käivateks muutunud kohustusi langes sellega ära. Abi ei olnud temast nagunii.
Samas lahutus ise oli mulle raskesti aktsepteeritav, sealt ka see pinge.

vahel keerab ära ja kuidas veel! vist sellepärast, et môte lahutusest tekitab mingi vabanemise tunde. aga ikka tasub ennem järele môelda ja siis teha, ükskôik mis see ka siis pole. oma eaka ema tegusid ja môtteid vaatan pead vangutades pealt. kahju teisest, aga midagi pole teha.

mismoodi te siis ära pöörate?

olen ära keeranud selle lahutamisemõtte pärast.

jaa armastusel on suur jõud seni on ta magus kui teda on.

eks see armastus teeb segaseks jah sellepärast ta ongi, magus-mõru asi.

ma ei hakanud uusi otsima. ei suutnud. hakkasin mehele ekstra närvidele käima ja muutusin supermõrraks. mees ka arvas, et pole vaja lahutada, kõik on dändi..

mis sa neis uutest tutvustest enne otsid, kui oma abieluga ühele poole pole saanud. Kuni oled abielus ja mees lahutada ei taha, keskenduge abielu päästmisele ja kui tõesti pole see enam kuidagi võimalik, no lahutage ära ja otsige siis endale uued kaaslased.

Praegu otsides ja ka leides võib mitu jama tekkida - esiteks see, et uus on alati huvitav, mitte nii nagu oma vana ja tuntud abikaasa. Kas ka tegelikult oma mehest parem on, selgub ju hiljem ja siis võib lootusetult hilja olla. Uus suhe võib sind liiga ennatlikke otsuseid sundida tegema, mida hiljem võid kahetseda. Uus suhe pole ka mehe suhtes aus ja teeb talle topelt haiget, lisaks lahutuse valule. palju valusam on, teades, et armastatud mehel/naisel on keegi teine, seega siis parem. Palju valusam, kui lahutada sellepärast, et lihtsalt ei sobi. No ja lisaks saad litsis nime külge ja abikaasale legaalse võimaluse sind ringiaelemises ja abielu lõhkumises süüdistada ja kõigile tuttavatele-sugulastele seda teada anda. Kui sulle muidugi see korda peaks minema.
Nii et soe soovitus, kui ikka ei sobi ja kindel oled, et midagi päästa ei anna, minge sõpradena lahku ja säilitage lugupidamine teineteise vastu

Mul on ka lahutus üsna värske veel. Tunnen, et hakkan vist vaikselt varjusurmast jälle üles ärkama. Muudatus, mida mina teinud olen (alateadlikult) on see, et vot mitte ei taha enam musti-halle-pruune riideid kanda! Käisin aastaid niiviisi. Sõbrants ütles otse välja, et olin nagu hall hunnik. Nüüd olen 12 kg kaalust alla võtnud ja kannan helerohelist, valget, oranzhi ja vaarikapunast. Ka punast, mis oli mulle mõned aastad tagasi täiesti vastuvõetamatu värv. Elagu värvid!

Väga asjalik kommentaar sul.

naisele
kas sa aru ei saa, et mees EI taha lahutada. ilmselt seepärast hakkabki teemaalgataja end meelega vastuvõetamatuks tegema mehe jaoks.
pole olemas ilmselt sada prossa viisakat ja emotsioonivaba lahutamist. see on ikka valulik ja raske aeg. hiljem võib jälle sõbraks saada ja kergemalt suhtuda, kuid see aeg on väga närviline ning keeruline.

ma pole küll abielus olnud, aga kallimatest lahku minnes olen alati hakanud vastikult käituma. nii sellega, kellega lahku lähen kui teistega.
esiteks selleks, et siis jään ise ka uskuma, et ma vihkan teda ja teiseks selle pärast, et siis on ta kergemini nõus lahku minekuga.
vastikult käitun ka nendega, kes võiks olla sobilikud uue kallima-kandidaadid. seda teen selle pärast, et ma ei taha ju kedagi teist. ja ei taha jälle haiget saada. sest alguses on alati kõik ilus ja kui suhe läbi hakkab saama, tuleb kõik meelde kui ilus alguses oli ja mis sellest lõpuks on saanud..
jne.
käitun nagu tõeline kaabakas.

hmm, ma sinuga ühes klubis.

hmm, mul vist ongi selline asi käes, käitun eneselegi suureks imestuseks nii nagu siin kirjutad.ohh õudust ma ei taha tast ilma jääda, pean ennast kontrollima hakkama.

to lahutatud

ja mis see teemaalgatajale annab, et end mehele vastikuks teeb. Ega kedagi pane vägisi teineteisega elama, kui ikka üks pool, naine siis praegu, ei taha. Selleks ei pea ju hakkama teistega ringi aelema lihtsalt selleks, et mehele haiget teha ja teda lahutama panna. Ja ma sain aru, et ega teemaalgataja katsed kedagi uut leida ka pole vilja kandnud tema käitumise tõttu. Ju ta ikka ise ka veel täpselt ei tea, mida tahab - kas lahutada või mitte, kas otsida ikka kedagi teist või mitte. Seepäras soovitasingi katsuda ikka oma abielu päästa ja kui kõik abinõud on ära proovitud ja ikkagi mingit tulemust pole, siis laiali minna. Valus on lahutus igatepidi, ei väidagi vastupidist, endal kogemus olemas. Aga võiks säilitada lugupidamise nii enda kui oma abikaasa suhtes, kunagi ju sai teda armastatud ja kõige kallimaks peetud.

naisele
räägi kuidas su enda lahutus välja nägi.

olen ka lahutatud. nüüdseks teist korda abielus ja õnnelik. minu soovitus: kui oled kindlalt otsustanud et tahad lahutada ja teie elust midagi välja ei tule siis tee see samm ära. kerge see pole isegi siis kui teistele see pealtnäha kerge tundub(ilma kohtu ja tüli ja varajagamiseta). emotsionaalselt on see alati mingil määral raske. võta enda jaoks aega ja ära otsi mingeid uusi suhteid praegu. sellises olukorras ei pruugi sa alati kõige õigemaid otsuseid teha. ja kui oled vaba siis võta asja kainelt ja rahulikult ja realistlikult. sa ei taha ju teist korda õnnetuse otsa sattuda.

aga teisel poolel on ju ka lihtsam lahku minna kui üks vastikult käitub.

a, miks sa seda teada tahad? ütlesin ju, et lahutus on valus igatepidi, oli minulgi, aga me suutsime siiski väärikuse ja teineteisest lugupidamise säilitada.

hmm, kindlasti on lihtsam, aga ka valusam, kui mitte lahku minnes, siis sellele eelneval ajal.

naisele
kas sina tahtsid lahutada või mees?
tundub, et mees tahtis sinust lahutada jA SINA säilitasid väärikuse ja lugupidamise ;)
sa ei suuda end samastada teemaalgatajaga. sa ei saa aru kui võimatu ja pea perversne on lahutada end kellestki, kes teeb näo, et kõik on parimas korras.

lahutatud naine, kas on nii uskumatu, et inimesed suudavad ka pärast lahutust teineteisest lugu pidada? kas selistest paaridest oled kuulnud, kes peale lahutust on uuesti kokku saanud? Ilma lugupidamise säilimiseta poleks ka armastuse taaspuhkemine võimalik olnud.
Nagu mina ei suuda end samastada teemaalgatajaga, ei suuda sina ilmselt samastada end nendega, kes on suutnud lahku minna teineteist alandamata ja nii rängalt solvamata, et ka hiljem on võimalik rahumeelne ja sõbralik suhtlus. Mina tean mitut sellist paari tutvusringkonnas.
Nüüd tagantjärele tean sedagi, et alati pole lahutamise otsus mitte kõige õigem, tihtipeale on see lihtsam kui kooselu nimel pingutamine ja oma ego mahasurumine. Meie saime oma veast aru ja saime ka peale lahutust uuesti kokku. Ringilitutamisega teineteisele haiget tehes oleks see palju raskem olnud. Sellest ka minu soovitus pidada lugu endast ja oma kaaslasest ja mitte laskuda kõrvalsuhetesse enne, kui tõesti on lõplikult selge, et koos jätkamine pole enam võimalik. Aga see eeldab vähemalt väljakolimist. Teemaalgataja, nagu aru sain, elab mehega koos. Milleks siis see kunstlik suhete halvendamine ja mehe provotseerimine.

Killu, ära hakka nüüd oma valitud mehele liialt valu tegema! Ära otsi võlts armastust,et näidata enda kõrval uut meest. Selline tegu on lapsik. Tegele probleemi lahendamisega, mis teil abikaasaga on tekkinud, ja kui enam miskit muuta ei saa, ei jaksa või ei suuda, siis minge "väärikalt" lahku. Ise sa ta kord valisid, omale abikaasaks, kui ta "Väärtused" olid sinu jaoks suuremad!

naisele
sa ei vastanud küsimusele.
ma ei räägi kuidas hiljem hakkama saadakse. ma räägin sellest kuidas lahutada. kuidas jõuda selleni, et ka teine lõpuks aru saaks, et naine ei tee nalja, tal on tõsi taga ja ta tõesti tahab lahutust.
teinekord ei saa heaga. sa mängi ema tereesat edasi ja andesta oma mehele tema sigadused ;) aga püüa aru saada, et on ka naisi, kellele ei meeldi enam elada koos mehega armastuseta suhtes. isegi kui mehel justkui oleks armastus alles. isegi kui mees on korralik, ei peta, ei joo jne. lihtsalt pole enam armastust. püüa aru saada.

lahutatud naine, sa ei loe eriti tähelepanelikult, mida ma kirjutasin. Kirjutasingi, et kui ikka koos kuidagi ei saa, mindagu siis lahku. Milleks enne lahku minekut hakata meelega ringi tõmbama ja sellega teisele haiget tegema? No kui ei ole enam armastust ja koos elada ei taha, mine siis ära, miks vaja hakata ringi hoorama, seda enam, et mees korralik, ei peta, ei joo jne. nagu kirjutad. Kui mees oleks krooniline ringitõmbaja, jooks, laaberdaks ja koju tulles alandaks naist, no siis saaks veel aru, et naine otsustab enne lahkuminekut mehele kätte maksta samal moel (kuigi ka seda ma heaks ei kiidaks, parem lahkuda ennast madaldamata).

no mis krdi moodi sa lähed lahku, kui teine sulle otsa vaatab imestunult ja ütleb, et rumal oled või, ära räägi lollusi, meil on kõik kenasti.
ja kuhu see naine omaenda kodust peab kolima, nagu sa siin soovitasid? kodu peab maha müüma ja rahad pooleks tegema jne.
mees peab saama mingi tõuke selleks, et ärkaks reaalsusesse. kui heaga ei saa, siis tuleb halvaga talle selgeks teha.
aga sa ei saa niikuinii aru, sest pole olnud sellises olukorras. sinuga pole mõtet vaielda. see oleks nagu lihasööjale selgeks teha, et saab ka taimetoiduga elatud.
imesta edasi.

aga kuhu siis mees omaenda kodust peab kolima, kui naise litsilöömise pärast lahutuseks ikkagi läheb? või arvad, et mees alandliku lambana peaks oma kodu ringitõmbavale naisele jätma? lapsed peale selle ja ise kõrvad lidus kuuse alla kolima?
Sa ise selline naine siis?

Sa teemaalgataja juttu ikka mäletad? Ta polnud ise sugugi kindel, et ta õigesti teeb, kui enne lahutamist kõrvalsuhteid otsib. Seda püüdsin minagi öelda.
Kõrvalsuhteid juba abielu ajal otsides veeretab Killu lahutamise otsuse tegemise mehe kaela, ise ta ju kõhkleb, mängib lahutamise mõttega, aga ei söanda otsustavat sammu astuda. Ju siis pole ikka kooselu nii ilmvõimatuks muutunud.

naine, ta ju saadab kõik pikalt, kellega ta tutvub. mis vahet seal on, kui ta tutvub ära ja saadab pikalt??

Killu, iseenesest see on ju hirmus tore, et su mees arvab, et küll kõik korda saab. Ta on ikka üks väärt mees sul. (üksikud, silmad lahti, kohe vabaneb üks tore ja suhteid parandada suutev mees)
Selliseid ei ole palju, kallis Killu.
Aga muidugi, kui sa oled otsustanud ja oled tegelikult temaga õnnetu, siis ma võin siin su meest küll taevani kiita, kuid sa ei muutu sellest õnnelikuks. (hmmm....kuigi võiksid ju :)
Ma olen ka lahutuse äärel, praegugi vist. See ajab hirmsasti hulluks, hullult kohe, ma poleks seda kunagi uskunud. Seepärast ära põe, ju see on inimlik.
Tee, seda mida su süda soovib, niisugune üdini banaalne soovitus minu poolt. Seda mida süda soovib, saad aru selle järgi, et sul hakkab siis hea.
Praegu näikse sa just vastupidisel teel olevat.
Otsi!

mis seal hirmus toredat, kui mees arvab, et kõik on korras või saab korda? see võib samahästi tähendada, et mehe arvates läheb naise tuju lahutada varsti üle ning siis nad elavad rahulikult vanaviisi edasi. nii on ju mugav - ei pea midagi muutma. see ütlus ei pruugi sugugi seda tähendada, et mees nüüd midagi suhte osas ette võtaks või püüaks võtta või kavatseks võtta.