Mure on...
Oleme abielus olnud 8a ja peres kasvab kolm last. Kõik oli kena ja tore, kuni 2a tagasi ütles mees mulle, et ta ei armasta mind enam, kuna olen suureks ja paksuks läinud ja ei eruta teda enam seksuaalselt. See oli minu jaoks täielik shokk, et inimest võib armastada ainult välimuse järgi.See ei ole veel kõik - paar kuud hiljem teatas ta, et tal on nö sõbranna! Aina hullemaks läks - langesin depressiooni.Laste ees olid jubedad süümekad a´la mina olen süüdi, et issi kodust ära läks, et ma ei hoolitsenud enda keha eest jne.See oli kohutav aeg!Läbisin kõik etapid, mida üks noor naine ja ema võib mehe tagasi saamiseks teha - palusin,ähvardasin,püüdsin ennast haledaks teha,viskasin välja jne. Ja üllatus ,üllatus - minu konkurent oli samuti kobe tükk, pealegi veel minu mehest 6 a vanem.No aga see vanus ei ole tegelikult oluline! Mees jäi kodust ära päevadeks,nädalateks -uut aastat võtsime lastega isekeskis vastu,tema pidutses oma südamedaamiga.
...nüüd on ta tasapisi tagasi imbunud,riided on jälle kodus...ja ta teeb nägu nagu ei oleks midagi juhtunud. Ja mina teen ka - ei julge seda teemat puudutada.Magab ta teises toas diivanil...Minu välimuses muutusi ei ole toimunud, nii et tema arvamus minust ei ole ka arvatavasti muutunud. Tema teeb aga tulevikuplaane, et mida osta jne.Mitte kordagi ei ole ta vabandust palunud mulle ja lastele põhjustatud kannatuste eest. Samas on mul tunne, et see kõik on jälle ajutine...Ja ma olen segaduses - nüüd ei taha mina enam teda, ta on mulle liiga palju haiget teinud - aga lastele on ju isa vaja, nemad on õnnelikud! Kui ma temaga edasi elama hakkan - ei ole ma rahul, kui ta välja viskan,tapab mind süütunne laste ees(noorim neist on 5 aastane).

ju siis ei ole ikka veel nii @!#$ olla ja süütunne nii suur, et midagi peale virisemise ette võtaks. sry, et olen karm, aga pole kunagi saanud aru naistest, kes vinguvad mingites kirjanurkades või netis, et olen paks ja igav ja mees ei taha mind enam. pagan, tee siis midagi, et sa poleks selline, mitte ära vingu.
mu esimene elukaaslane läks ka mu juurest minema, sest tal hakkas minuga igav ja ma ei viitsind ennast vormis hoida. võtsin siis asja kätte ja olen praegu oma parimas vormis ja koos suurepärase mehega, kelle kõrval see esimene on kahvatu vari.

mispuutub inimese armastamisse välimuse järgi, siis meeste puhul mängib see ikka väga suurt rolli, missiis et emantsipeerunud naised endale vastu rinda taovad ja karjuvad, et õige mees naist ikka välimuse järgi ei vaata. ok, Riki leiki shows teinekord mingite paksude mamslite mehed seletavad, et nemad on rahul, et neil siuke naine on, aga no friike on alati leidunud ja maitsed on erinevad. niiet, välimus ikka on oluline ning samapalju on oluline see, et mehel oleks kodus huvitav. et naine oleks ka vaimselt vormis.

Kirja mõte ei olnud see, et olen paks ja kole - vaid et nüüd ei taha mina ka meest enam aga laste ees on süümekad, kui mehe välja viskan. Mitte naine ei pea ju suhte hoidmisel vaeva nägema, vaid mees ikka ka.Äkki on hoopis nii, et kui naine on mehest sisse võetud, siis ei saagi tekkida olukorda, et ennast käest lastakse....

aga Merka, kas sul siis poleks süümekaid, kui meest välja ei viskaks ja jätkaks nn. fassaadsuhet? arvad, et lapsed ei saa aru, kui issi-emme teineteist enam ei armata? saavad...ja kuidas veel.

Tegelikult saame me omavahel hästi läbi, ei ole näägutamist ja kaklemist jne. Ainus viga on see, et me magame eraldi ja ei vaheta omavahel õrnusi.Laste olukord oleks vast siis häiritud, kui üldine miljöö oleks pidevat elektrit täis või ei ole...

ok, merka, a siis ma küll aru ei saa, mida sa ennast süüdistad? ikkagi ilmselt lihtsalt vingumise pärast.

laste tarkusest/lollusest. minu vanemad läksid lahku pärast 20 aastast abielu, millest viimane 10 aastat elasid nad ilmselt vaid meie pärast koos. täna on seis selline, et ma ei suhtle õieti kummagi vanemaga, sest nii lapsik kui see ka ei tundu, ma tunnen ennast petetuna. nad ka ei kakelnud meie silme all, magasid koguni ühes voodis...kuid mina ja mu kaks venda olime pideva pinge all ja segaduses, sest vanemad olid nagu koos, kuid me ei näinud iial neid kallistamas või põsemusi andmas. sõnaga....miski oli meie arvates mäda, kuid täpselt siis ei taibanud, mis...ja see häiris väga.

praegu ei hoia nad tagasi teisepoole klatsimises, kui kummagagi neist eraldi suhelda. eriti vastik on kuulata ema juttu. kohati on mul selline tunne, et kogu see nende abielu sai teoks ainult sellepärast, et ma olin tulemas. ja mul on kohutavalt kahju, et ma pole lapsena näinud õiget perekonnaelu, kus vanemad teineteist armastavad.

Mehe pärast või mitte, aga mingi stiimul võiks ühel naisel ju olla, et ennast kokku võtta ja vormi ajada. Enesega rahulolu on ka üks väga hea tunne.
Emantsipatsioon on tore asi, aga ei tohiks siiski unustada, et eelkõige naine on perekonna kooshoidja. Naise isikust ja mehe armastusest temasse sõltub mehe tublidus.

Mul sama lugu, ainult et oleme juba 20a abielus, viimased 5-6 aastat pidev teise tädi pidamine, kodunt lõplikult lahkuda ei soovi,lihtsalt vaja neil aeg-ajalt käia adrenaliini üles peksmas.Arvate, et pole normaalne niiviisi kokku elama jääda, minagi arvasin nii, kui olin noor ja kange, kuid 3 lapse kõrval muutud võrdlemisi isetuks, eriti, kui ise ametnikupalka saad.Ma ei ole kindel, et ilus figuur päästaks,jäetakse ka neid järjest maha, põhjuseks vähene krapsakus voodis või muud vead.10 aasta pärast on lapsed suured, eks siis mõtlen tõsiselt järele, kas saan endale eneseväärikust lubada...

Eks seda vormiajamist on ikka proovitud ka.Ja mitte vähe - aga tulemus ei ole püsima jäänud.Ma ei leiagi seda õiget stiimulit - mul ei ole ülekaalulisena ka midagi viga - ma ei tunne ennast paksu ja koledana.

See mind just süümekaid tundma panebki, et naine PEAKS olema perekonna kooshoidja - tunnen et ma ei suutnud seda ja nüüd justkui enam ise ei taha.
Kui nüüd lahku minna, siis lapsed on sellises õrnas eas, et nad otsivad olukorra süüdlast. Neile saab selgeks teha, et nemad pole süüdi jne...tavaliselt hakkavad nad siis ühte vanematest süüdistama.Tavaliselt rohkem seda, kelle juurde elama jäädakse.Ja hakkabki kahe-kodu-ballaad pihta....

Minu meelest tuleks siiski kõik mis võimalik teha, et perekonda koos hoida. Kunagi on ju abiellutud soovist koos olla ja kõike koos teha ja lapsi saada. Selle nimel, et lastele terviklik kodu võimaldada, tasub endaga veidi vaeva näha, mõni kilo alla võtta ja oma mees uuesti pere ja enda külge köita.
Kui aga kibestumus väga suur, tasuks enne lõplikku otsustamist siiski aeg maha võtta, mõelda hästi järgi, miks kunagi abiellutud sai, mis teises meeldis, mis olid need omadused, mis sulle meeldisid. Tuletada meelde tutvuse algusaegu, proovida äratada endas uuesti ammuseid kadunud tundeid, vaadata, kas üksiolek kaalub üles koosoleku ja otsustada siis.
Ja veel peab meeles pidama, et mees ka kannatab oma kõrvalhüppe pärast või tunneb vähemasti piinlikkust või ebamugavust. Kui nüüd leppida, siis edaspidi ta mõtleb sügavalt järele, kui mõni taoline uus tibi silmapiirile ujub.
See kõik ei ole loomulikult enam see esmane kirg ja armastus, kuid on siiski lastele selle pakkumine, mida neil on õigus oma vanematelt saada. Poolikust perest lapsed ei oska hiljem ise ka pereelu elada, sest neil puudub pereelu mudel.

Nüüd sai küll väga pikk kiri, aga loodan, et on arusaadav.

Lapsed on nutikad, nutikamad, kui sa neid arvad olevat. See nüüd küll suht kindel, et nad jagavad ära, mis toimub, et ema-isa vahel kõik korras pole. Lapsed on õnnelikud kui isa kodus, õige, aga nad on ka siis õnnelikud kui ema-isa eraldi elavad ja mõlemad nendega tegelevad.
Süütunne, et ei suutnud perekonda koos hoida, süütunne jääb. Ja õieti võin öelda, et see on ja jääb ka siis kui endal nagu mingit suurt süüd ei leiagi olevat, ex ka ei leidnud, aga läks ikkagi teise juurde, kuigi ma parim olevat olnud. Misiganes, aga süütunne on ikkagi kuskil tagataskus kopitamas, et masendushetkel pea välja pista. Mina teda tagasi ei võtnud, ei meeldinud mulle enam see inimene, kes temast saanud oli.
Lastega on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, aga eks seda oleks olnud nii ehk naa.
Et minu mõte oleks, lapsed teavad kuskil oma südamete sopis, et nende ema elab isaga süütundest nende ees ja see on nüüd selline koorem, mida mina oma lastele ei soovinud.

Kas lastel on parem näha üksteisest möödatuiskavat emmet ja issit, kes teineteisega sõnagi ei räägi? Mina ei usu. Lapsed on tugevasti targemad ja taiplikumad kui me arvata oskame! Olin sama situatsiooni ees kui mu laps oli 4 aastane. Panin end küsimuse ette kas elan lapsele või iseendale. Ja tuleb välja, et tegin õige valiku - elades iseendale olen parem ema ka oma lapsele!

Mina arvan, et kui sina oma meest ei armasta ja tema sind siis lapsed pole mingi põhjus koos elamiseks. LApsed on pigem õnnetud kui õnnelikud kui nende kooselavad vanemad teineteist ei armasta.
Ise viskasin oma mehe välja kui laps kahe aastane oli ja töökohta mul ei olnud. Nüüd olen leinud endale hea töökoha ja kuhjade viisi enesekindlust.

jutaga täpselt sama meelt!!! ja paistab, et väga sarnane on meie lugu ka.

Tänan arvamuste eest!
Kui mul oleks üks laps, siis ei kahtleks ma hetkegi.Kolmega on tunduvalt raskem see olukord - kasvõi materiaalselt. On nähtud ka selliseid isasid, kes peale lahutust suurt nagu üldse ennast näole ei anna ega toeta ka.

Ära otsi vabandusi, et laste pärast. Äkki enda pärast, et parem varblane käes, kui pääsuke katusel. Äkki on isa lastele hoopis parem isa eraldi elades. Äkki teevad süümekad isast parema isa. Ka isal on vaja tunda, et kõik ei ole niisama käes ja oma õnne eest peab rabelema.Suhtumine, et jalutan oma naise ja laste juurde, kui tuju on või muud lõbustust pole .See suhtumine on täpselt niikaua, kui me ise omale tuhka pähe raputame ja laseme sellel sündida. Miks mõtelda ohkega laste pärast muidu teeks ja oleks. Lapsed on SU Varandus mitte mingi taak mille pärast peaks petmist kannatama. PEA SELGA LASTE PÄRAST arvan ma.Lapsed ei mõista süüd nad saavad ka päris paljust aru. Eneseusuga ema on parem, kui ohverdav kannataja.

noo-noh, tore lugeda te arvamusi, et kui naine end vormis hoiab ja muidu hea ja mõistev on, siis mehed ei tee sigadusi.

minu kogemus: üle 10-ne aasta koos elatud, olin paras kera...
tervisele hakkas, "võtsin ennast kätte.." ja just siis, kui olin tagasi selline, kui kooselu alguses ja muidu ka väga rõõmsameelne ja oma mehesse uuesti armunud, alustas tema uut suhet kõrvalt. mulle muudkui rääkis tunnetest ja sellest, kuidas ta mind ja minu taassaledat keha hirmsamal kombel armastab...
3 aastat pettis mind, ennem kui asi välja tuli. need 3 olid tegelikult väga ilus aeg, nagu ka nendele eelnevad kümmekond, olin piisavalt usaldav, et liigselt mitte pärida ja piisavalt mõistev, et talle liikumisvabadust jms anda

muideks, see uus ei ole ei paksuke ega kole, tegelikult üpris sarnane mulle nii välimuse kui huvide ja meelelaadi poolest.

Laste pärast kooselu jätkamise teema toob mõtteisse küsimuse - kui kaua siis? Puberteedieani? Kooli lõpuni? Igavesti?

Ise pooldan tugevalt seisukohta, et sel pole üldse mõtet. Olen ise näinud pealt situatsiooni, mille käigus ema vabas vestluses ütles oma 15-aastase tütrele, õpetades talle abielu pühadust "Siis otsustasime, et laste ja perekonna pärast proovime muredest üle saada. Nüüd elame juba 5 aastat jälle õnnelikult koos." Ja tüdruk... tüdruk kergitas kulmu ja ütles: "ema, kes sind palus minu pärast koos elada? mina oleksin tahtnud, et sina õnnelik oled. mina oleks niigi OK olnud aga sul on ju ainult 1 elu."

Nonii. Meie lapsed ei mõista pärast meid. Nad tahavad, et me oleksime õnnelikud. Nad ei taha ohvreid - isegi siis, kui neile kunagi ei räägita, et koos elati "sinu pärast".

Meenub anekdoot sellest, kuidas 85. aastased memm ja taat tulevad abielu lahutama. Mõlemad kinnitavad, et ei suuda enam päevagi koos elada. Ametnik siis küsib, et miks just nüüd..nii kõrges vanuses, pikk kooselu seljataga. Memm-taat vastavad, et: "Me ei tahtnud lahutusega lastele haiget teha. ootasime kuni nad suureks kasvavad ja vanadussurma ära surevad".

Mina kasvasin üles peres kus polnud kunagi skandaale, tülisid jne. Täiskasvanuna tuleb kogetu suhetes kiiresti välja. Ma ei talunud alguses füüsilist lähedust (kallistused) kindlast ja tugevast SUHTEST rääkimata. Kuidagi õige oli et on minu elu ja teised (ka elukaaslane) ärge sinna oma nina toppige. Praeguseks hakkan kogu sellest stafist juba lahti saama, aga seda tänu abikaasale kes mind selles toetab. Ma ei tea kas oleks parem olnud kasvada ainult ühe vanemaga - vaevalt, aga probleeme kogu eluks on garanteeritud.

Lapsepõlves kogetu on sinuga kaasas kogu elu sest see määrab sinu olemuse.

Nagu eespool mainitud, lapsed ei ole rumalad. Eriti siis, kui kaklused ja löömingud toimuvad suht avalikult(olgugi et öösiti, on päris kindel et lapsed tõstetud häälte peale varem või hiljem ärkavad) on päris kindel, et nad teavad, mis toimub. Ei ole meeldiv tunne jälle ja jälle öösel ärgata ning mitte olla võimeline neid mitte kuulma.

Või pühapäeva hommikul kuskilt verd leida.
Või hommikusöögil näha oma ema või isa siniseks löödud silma.

Minu vanematega see just nii oligi. Olen sellest üle. Põhiline, mis olen suutnud minevikust õppida, on mitte iial anda sellist pereelu oma lastele. Lastele on alati parem olla sellest kõigest eemal. Siis nad ei ole sunnitud sellist pinget päevast-päeva/ööst-öösse taluma. Kindlasti on vanemate otsus lahku minna lastele kurb ja raske, kuid õnneks siiski ühekordne. See annab neile võimaluse läbi elada ja edasi liikuda. Annab neile mingi lõplikkuse tunde.

See on minu lugu. Ühe kunagise lapse tunnete põhjal kirjutatud.
Kui oled kord midagi sellist läbi elanud, siis tead milline see oli ning kui oluline on lapsi säärasest säästa.

Nüüd on juba tsipa liiga hilja minu lapsepõlve muuta.
Mida saan muuta on aga minu tulevate laste lapsepõlv.

Mina oma 27 eluaasta jooksul ei ole abielunaine kunagi olnud, ega ka hakka selleks kunagi. Ja mind ajab iiveldama, kui näen selliseid fassaadiabielusid. Abielu ongi ainult litsents teist inimest sitasti kohelda. Kui lapsi tahan, siis arvestan juba ette sellega, et pean olema suuteline nad ka ilma isata üles kasvatama. Nähes kõrvalt reetlikke suhteid, ma lihtsalt ei taha endale sellist. Olen olnud just armukese rollis ja tean, kuidas need mehed, kes minu pärast nahast välja poevad kodus oma naistele mett mokale määrivad. Üks kena abielumees ja kahe lapse isa armus minusse ja soovis ka oma peret maha jätta minu pärast kuid sai talle öeldud, et matku see mõte kohe maha. Milleks mulle selline @!#$ mees?? Põdes siis aastakese, nüüd on jälle naisega suhted korda seatud ja õnnelik abielu läheb edasi. Naine teadlik kogu loost - ei julge mulle silma vaadata, käib seinaääri mööda. Mehel on olnud kogu oma abielu jooksul kõrvalsuhteid, armukesi - nii perekonnatuttavate kui naise sõbrannade seas. Mina tunnen teda juba kaheksa aastat. Meie suhe sellest kestnud kuus aastat. Lihtsalt hämmastama paneb abielunaiste tolerantsus, lasevad endale kümneid aastaid valetada, end alavääristada jne. Ja kõik ikka laste heaolu ettekäände all. Tegelikult on tolerantsuse taga soov mugavalt ja jõukalt elada: mees annab kõik hüved - maja, auto, puhkusereisid, kallid riided. Ärge olge abielus sellistega. Olete neile lihtsalt kokad-koristajad-lapsehoidjad.

Ei ole nõus selle arvamusega. Kõik mehed on põrsad, kuid nad ei otsi mitte kokki-koristajaid vaid head naist. Ju siis naisel midagi ikka puudu jäi, et kõrvalt lisa vaja oli. Ja pealegi: ei tasu kõiki ühte patta panna, mõnel mehel just ongi vajadus suuremaks vahelduseks ja teisiti nad ei suudagi, püüdku või ärgu püüdku. Ja veel: et mees püsiks, tuleb teda tunda. Kes annab oma poisili vabaduse kätte, see praktiliselt sunnib teda vaatama maailmas rohkem ringi. Ja maailmas leidub nii mõndagi uut ja huvitavat.

Mind paneb tõesti hämmastama Marita suhtumine. Kas oled tõesti ise uhke, et saad eisele naisele ära teha. Kas sa ei karda, et kunagi teeb keegi sinust targem sulle ära. Jah leppisid ära küll, ja elavad jälle koos aga mitte kunagi enam pole see see mis enne ja ei saagi olema. lastepärast mõtetu asi mõttetuks teha on ka minu arvates viga. Aga on ju nii, et klaasi kildudeks lüüa on kerge aga proovi sa pärast seda parandada. Ka minul löövad vahetevahel lained ülepea kokku ja tõesti enam ei suuda, tunnistan, et viga on ka minus: norin ja virisen aga ilusaid hetki on ju ka ja tuleb ka. Lahku minna on ikka kerge, valus ainult kui mõni endast heal arvamusel tädike suhte ära tsurgib ja siis ise ka mehele jalga annab. Ärge tahtke teistele halba ja katsuge ikka positiivsed olla

Ära kunagi ela koos mehega, keda sa ei saa usaldada ja keda sa ei saa austada. Ka minu lapsepõlv möödus vanemate pidevas üksteise vihkamises ja hirmus. Kisa, peksmised ja halvasti ütlemised olid harjumuspärased. Nüüd hiljem olen küsinud emalt, miks, paganapärast, sa ära ei läinud. Temagi oskas vaid öelda, et laste pärast.Tulemuseks on see, et minu väike vend, olles juba keskeale lähenemas, ei soovi üldse peret luua, mina aga põgenesin kodust kohe, kui sain 18. Abiellusin ja muretsesin lapsed ning kõik tundus korduvat. leidsin, et ei saa elada nagu minu vanemad - laste pärast. Võtsin oma lapsed ja läksin. Minu vanem tütar ütles selle lahutuse käigus, et ta oleks sügavalt pettunud, kui me isaga koos hakkaksime elama.Praegu olen õnnelik, esimest korda oma elus on mul kodu, kuhu tahaks tulla ja usu, mu lapsed on ka palju õnnelikumad.

See "sitasti kohtlemise litsentsi" jutt on ilmselt Teie enesekaitse: pole abielus olnud ja ei tahagi (a la hapud viinamarjad). Olen 16 aastat abielus ja ei oska midagi halba ei abielu ega mehe kohta öelda. Ei saa aru naistest, kelle jutu järgi mehed olla kõik vastutustundetud ja mida veel ja naised muidugi ilmatuma head ja kenad olevused. Ma arvan, et üldiselt leiab iga pada oma kaanekese: tuleb ikka suhete loomisel silmad lahti hoida ja mitte hädapärast (peaasi et meesterahvas) suhteid luua. Ei kõla eriti tõepäraselt jutud peale heade naistega abiellumist halvaks muutunud meestest. Lihtsalt suures mehelemineku tuhinas ei peeta puudusi miskiks.

To Merka:
Kõigepealt võta kümme- viisteist kilo alla - proteiinidieet on muuseas väga tõhus, kiire ja püsiv lahendus (Stiil 01/o1). Sellel ajal tee endale selgeks, kas tahad oma mehega elada nagu MEHEGA. Ja kui tahad, siis kohtle teda nagu MEEST- õrnuse, austuse, armastuse ja kõige sellega, mis oli teie kooselu alguses. Kui Sul on kass, siis vaata tema pealt, kuidas olla õrna, usaldav, kuid ikkagi ISE. Kõige tähtsam Sinu jaoks oledki SINA ISE. Ainult siis saad Sa olla hea naine, hea ema, kui sa ise oma sisimas oled KEEGI.

Tean tean,on endalgi ette tulnud!Kuid mul on asi vaheke teistmoodi olnud.Olen sale,liikuv,sarmikas ja seksikas,seda mu mehe s6prade arvates,kes teda kadestavad.Mu mees on alati mind ymmardanud ja kinnitanud,et armastab ainult mind.Ja ometi pole sellest ammu m66das kui mulle sattus ette kirjavahetus minust 20 aastat noorema naisega!!!!Sellega kohtuti ja l6butseti ja kurdeti oma pere vahelduvast EDUST!Piigake lootis,et mees tuleb minu juurest ara.Ja samal ajal oli meil kodus OK!Mees oli sama hell kui meie kooselu alguses.Ma ei osanud midagi kahtlustada.Oleme koos elanud 15 aastat.Kui piigakesest teada sain,oli nende suhe kestnud 10 kuud.Ja meil on ka lapsed.Mees vastupidiselt sinu mehele,ei kavatsenudki mind maha jatta.Saatis hoopis selle piigakese kus kurat,aga meie suhtesse jai suur auk!Mu mees ytles,et tal on minu ees nii piinlik,et ta ei vaari mind ja juba selleparast on n6us k6igega mis ma ytlen,isegi laheb ara kui mateda naha ei taha ja v6tab ainult auto,sest sellel on liising veel maksta.NOH,aga see on asi,mida ei saa ylepeakaela otsustada.Istusime maha,arutasime asja,nutsime koos.Selgitasime valja,mida me siis tegelikult tahame ja kas suudame selle jaoks ka midagi ara teha.Tundub,et teie puhul on ka mees siiski otsustanud sinuga ja lastega jaada.Tema syytunne on nii suur,et ta ei tule ise kunagi esimesena andeks paluma.See on juba kindel mark,et ta tahab asju osta ja peab siiski tulevikiplaane teiega koos.Te peate sellest omavahel raakima,ja pyya andestada,kui mees igati pyyab.Sa ju pead aru saama kas ta on siiras.Anna omale ja talle see v6imalus,sest kingaanda j6uad alati.Soovin sulle pikka meelt!!!

Tere Marita - sinu arusaamad on väga üheülbalised

ei ole võimalik niimoodi suhtuda igaj juhumil - et ei ole mõtet ja kõik
kui ikkagi naine on majanduslikult sõltuv oma abikaasast ja ei ole võimalik mingil moel ära elada omapaead (lastega) sii ei saa niisama "minema jalutada" - kui sul endal pole peret ja lapsi siis ei oska sa ette kujutada millised väljaminekud on lastega perel - kasvõi ainult koolitarbed, riided, huviringid ja kino ja muu selline - ja ei ole kõik naised sugugi keetjad-koristajad-lapsehoidjad
kõik lihtsalt ei ole nii hästi majanduslikult kindlustatud et sirgeseljaga ja tagasivaatamat lapsed kaenlas minema kolida