Minu meelest tuleks siiski kõik mis võimalik teha, et perekonda koos hoida. Kunagi on ju abiellutud soovist koos olla ja kõike koos teha ja lapsi saada. Selle nimel, et lastele terviklik kodu võimaldada, tasub endaga veidi vaeva näha, mõni kilo alla võtta ja oma mees uuesti pere ja enda külge köita.
Kui aga kibestumus väga suur, tasuks enne lõplikku otsustamist siiski aeg maha võtta, mõelda hästi järgi, miks kunagi abiellutud sai, mis teises meeldis, mis olid need omadused, mis sulle meeldisid. Tuletada meelde tutvuse algusaegu, proovida äratada endas uuesti ammuseid kadunud tundeid, vaadata, kas üksiolek kaalub üles koosoleku ja otsustada siis.
Ja veel peab meeles pidama, et mees ka kannatab oma kõrvalhüppe pärast või tunneb vähemasti piinlikkust või ebamugavust. Kui nüüd leppida, siis edaspidi ta mõtleb sügavalt järele, kui mõni taoline uus tibi silmapiirile ujub.
See kõik ei ole loomulikult enam see esmane kirg ja armastus, kuid on siiski lastele selle pakkumine, mida neil on õigus oma vanematelt saada. Poolikust perest lapsed ei oska hiljem ise ka pereelu elada, sest neil puudub pereelu mudel.
Nüüd sai küll väga pikk kiri, aga loodan, et on arusaadav.