Võin ühe meeste saladuse avaldada. Mitte kõigi kuid kindlasti teatud seltskonna oma (ise olen ka nii teinud kunagi)
Kui mehel on purunenud mõni suhe mida ta on tõeliselt hinnanud, st. ta on leidnud selle õige... siis tormatakse uut suhet otsima
Olles selle uue juures ei tunnistata oma "uuele" et ta on ase-aine ja ei tunnistata ka endale...
Ja kui see uus mõne aja möödudes soovib midagi tõsisemat, lööb poisslaps kartma ja hakkab mõtlema.. aga äkki saan vana tagasi?; äkki leian siiski täpselt sellise nagu ma tahan? st. leian sell eõige.
Paljud inimesed on vastutustundetud ja tekitavad selliseid "suhteid"
See on emotsionaalses mõttes "üle sõitmine" oma "uuest" ja ka iseendast. Ja ka sellised asjad leiavad karistust, nagu eelpool öeldud: "Jumal on aeglane, aga õiglane"
Mehed, kommenteerige, kas te ise ei ole alateadlikult nii teinud?
Mina olen :(