Tegemist on tegelikult tohutult raske teemaga, kommenteerida on seda väga raske. Kuid isiklikult olen kahjuks pidanud sellistes olukordades liiga palju olnud. Ja leidnud, et kõige lihtsam on sellistes olukordades olla sina ise.
Surm tekitab kõigis inimestes erineva psüühilise reaktsiooni, kuid ühiseks jäävad kurbus, lein ning pisarad. Ja kuigi tekib teatud sorti haletsus nende vastu, kes lähedase kaotanud, on haletsemine just see kõige valem asi.
Ole neile toeks, kuid ära üle pinguta. Aita neid sellisel viisil, nagu tundub sobiv, ehk peielaua katmisel või hiljem koristamisel, ükskõik mis, aga nii, et nad teaksid, et sa oled olemas. Neid aitabki just see, kui sa asja üle ei suurusta, vaid oled loomulik oma leinas ja kurbuses.
surm on osa elust ja sellega tuleb leppida. Kuid leinama peab. Aita neid selles leinas. just nii nagu sina õigeks pead. Selle jaoks ei ole olemas reegleid. selle jaoks on vaid sinu süda, hing ja tunded. Ole tubli !