Lahutasime naisega tänavu suvel. Mina jäin muidugi süüdi, sest olin algatajaks pooleks ning peamiseks põhjuseks oli mul tuua ainult see, et mu naine on---feminist. Kah mul argument, naersid kõik. Aga tegelikult on küll. Feministid on põrgusigitised.
Algul oli meil kõik hästi, tutvusin naisega, oli kena vaikne tüdruk. Abiellusime, meil sündis tütar. Naine jäi töölt ära, istus lapsega kodus. Mina vehkisin pikki päevi tööl käia,sest raha oli vaja. Naine hakkas igavuse peletamiseks sõbrannasid külla kutsuma. Eks need talle kärbsed pähe panidki. Algas kõik pisiasjadest: miks ma ise enda järelt nõusid ära ei pese, miks ei vaheta titel öösel mähkmeid jne. Aga peale 12-tunnist tööpäeva olin lihtsalt rampväsinud. Aga need olid alles õied.
Hiljem läks asi palju hullemaks. Miski polnud enam hea, mis ma tegin või ütlesin. Ning järjest vähem hellitusi ta endale lubas. Ükskord kuulasin, kuidas ta pisitütart riietades mehi kirus. Kuid mis põhjusega?
Ma arvan, et põhjuseks olid tema sõbrannad, kes enamus olid lahutatud, mõni isegi mitmekordselt. Eks nemad mu naise lõpuks üles keerasidki. Püüdsin temaga sellel teemal rääkida, kuid alati lõppes asi suure riiuga. Mind vihastas kõige rohkem see, et ta pidevalt nina alla höörus "Ma oleks ka üksinda tütre kasvatamisega hakkama saanud". Siis mul kihvataski---eks sa siis saa kui niiväga tahad.
Nüüd elan üksi. Õnnelik ma pole, sest süda on tütre küljes kinni. Kuid naist ma näha ei taha.
Kas tõesti oli kõik minu viga, tegin ma midagi väga valesti? Ma ei saa aru.