Mida veel probleemi kohta öelda? Lapse isast olen lahutatud paar aastat, poeg on praegu 8 aastane. Praeguse sõbraga tunneme teineteist ka umbes paar aastat. Oleme sellest ka omavahel rääkinud. Ta ütleb, et kui mul oleks tütar, siis poleks probleemi, sest tütart ta seostaks minuga, nagu väike mina, aga poega seostab ta poja isaga. Poiss on rohkem vaimsete huvidega ja õrnapoolne, minu sõber aga hästi sportlik ja range. Ma näen, et mees püüab sellest vastumeelsusest üle saada, või kõigest hingest seda varjata, aga tundub et kuidagi ei õnnestu. On kellegil sarnaseid probleeme olnud ja kuidas see lahendatud sai?

oi ragne, jesper-susper, nüüd on küll jama olukord. kindlast sa armastad seda tüüpi väga, aga laps on 100% olulisem. eriti jamaks teeb olukorra asjaolu, et see tüüp ja sinu laps on väga erinevad oma loomu poolest - karta on ,et sul ei õnnestu neid hästi kokku liita, parem hakka lapsesõbralikumat meest otsima.

Minu mehel oli 2 kasuisa, suhted olid neil jahedad-viisakad, kuid ilmselt mõjutas see ka poja-ema suhet sest oma ämma näen vast kord aastas, imelik vaadata kuidas poeg suhtub oma emasse nagu võõrasse inimesesse - viisakalt, distantsiga.
Kurja ämma probleeme meie peres küll ei esine, hea kui ta mu nimegi mäletab kui juhuslikult kohtume...

ragne, oled raske valiku ees. Kuidas teha nii et "hundid oleks söönud ja lambad terved"? Selline tulemus on võimalik kuid see eeldab sinu enesekehtestamist. Lapsevanemana mõistan ja toetan sinu mõtteviisi, et oma last ei "müü" kellegi ega millegi eest. Kõik oleneb nüüd "preemiast" kas see stimuleerib sind enesega tegelema

Sama probleemi läbielanuna võin kinnitada psühholoogi sõnu, kelle jutule ma naisekandidaadiga läksin - kui mees ei hakka armastama oma naise last, ei tule ka kooselust midagi välja. No ja ei tulnudki.

Aga mehed, kas on siis niimoodi, et kui võõras laps algusest saadik ei meeldi, et siis pole ka edaspidi lootust, et hakkaks?
Kusjuures lapsel poleks tema kui kasuisa vastu mitte midagi. Oleks siis veel, et laps on võtnud eesmärgiks võimalikust kasuisast vabaneda ja käitub nii vastikult kui võimalik, aga poisile ta tegelikult meeldib.

To mees2: räägi natuke, mis sa selle enesekehtestamise all silmas pidasid.

kuule Ragne, sa võid ju loota,et mees kunagi last armastama hakkab, aga kaua sa ikka ootad??mis siis, kui ei hakka? raiskasite mõlemad aega ja lapsele ka vaevalt et hästi mõjub. ma isegi kahtlustan, et see tütre jutt ei vasta üldse tõele, mis vahet seal lõpuks on, mõlemast soost laps oleks ju ikkagi ka sinuga seostatav hea tahtmise juures. tema jaoks on see ikkagi võõras laps.

Mõne sõnaga on seda võimatu edasi anda sest elus sisaldab see väga paljut. Väga kokkuvõtvalt öeldes tähendaks see, et sul tuleks partnerile selgelt märku anda -- laps on sinu lahutamatu osa ja mingi lähedasem suhe sinuga ei saa olema võimalik aktsepteerimata sinu last. Seda välja öelda ja selle juurde jääda! Sa jääksid rahule ju vaid sellise variandiga, see oleks ka su lapsele parim
Kui sellega hakkama saad siis on "reeglid" paigas ja partneril valida kas sobib või mitte. Usun et sobib! Kui ei sobi, ei ole sa ka midagi väärtuslikku kaotanud....

Kui mees last ei salli, saab laps sellest varsti aru ja see võib talle halvasti mõjuda. Eriti hulluks võib asi minna, kui poiss teismelise ikka jõuab, siis lähevad nad kergesti probleemseks, eriti kui peres veel mingi jama on. See aeg võib halvasti lõppeda ema-poja suhetele.

Minu arvates on palju nõuda, et uus mees Sinu last ARMASTAKS. Piisab sellest, kui ta last aktsepteerib, südamest austab ja hoiab.

Täiesti nõus Tovaga. Mul endal selline situatsioon. Ma ei ütleks et ma last armastaksin, aga hoolin ja aktsepteerin küll. Armastada suudaks ikka ja ainult oma last...

Samuti nõus Tovaga - ilmselt nõuda, et keegi kedagi teist hakkaks käsu peale armastama, on natuke palju tahetud. esialgne sõprus ja lugupidamine ja muidu hea suhe võivad ise kasvada ajapikku üle armastuseks. ja kui ei kasva, pole ju hullu midagi - palju jääb kooselus armastusest järgi? eks kõik taandub lõpuks eelnimetet asjadele.

To: niisama - aga kui teil ühine laps tuleb, siis sa nagu aktsepteerid üht ja armastad teist? Ilmselt paistab see vahe ka välja...

See vahe võib jääda tõesti, aga sellele oleks tulnud siis mõelda, kui lapse isast lahkuminek teemaks. Aga samas, paljud pärisisadki ei aktsepteeri, austa ega hoia oma lihast last. Armastust ei saa tõesti nõuda, aga kahtlasena tundub see - kui oleks tütar - jutt. Mis siis, kui tütar oleks isa nägu? Tegelikult on mees 2 ja Tova kõik ära öelnud.

Meie suguvõsas isa ei sallinud isegi omaenese!! poega aga tütrega olid suhted ok. Ei tea kas asi tuleb omasoolisusest või on konkurent naise kõrval või väliselt pole näha et poeg oleks pärinud isa välimuse, iseloomu...jne sest tavaliselt vöörad mainisid(tegid nalja) et poeg blond ,ei tea kellega see naine selle tegi? Vat see isa leidis et poeg pole tema koopia(eks põhiprobleem tekkis ka sellest et mõlematel meeldisid erinevad asjad ja tegemised, poeg rohkem tegeles spordiga,elektroonikaga jne, isa oli rohkem raamatukoi jne) ja terve elu pole seda poega sallinud. Kõik inimesed on isiksused ,milleks teha teisest kellegi inimese koopia, on neil üks veri või mitte. Ja see pere läks lahku ja just poja pärast, isa ei sallinud teda ning miks laps peab sellise pinge all üles kasvama.

paratamatult armastavad inimesed erinevaid inimesi erinevalt - ka mina armatan oma kaht laste erinevalt - üks poiss, teine tüdruk, hoolimata et on oma lihased lapsed. ellul täiesti õigus - paljud pärisvanemad ei salli samuti oma lapsi - mis sellisel juhul teha? isa isaks, on ka emasid, kes oma last ei talu.

Ettevaatlik igatahes peaksid olema! Abiellusin uuesti, kui mu lapsed olid 4 ja 7. Uus kaasa tundus neid päris kenasti aktsepteerivat ja lapsed olid suisa vaimustuses. Aga aastatega tekkisid pinged just mehe ja laste vahel, kus iga pisem ütlemine tõi kaasa reaktsiooni "Mis ütleja sina oled, sa pole ju mu isa!" Mina olin haamri ja alasi vahel - lapsed armsad ja mees kah. Ja üsna sageli õigus mõlemal. Eriti hulluks läks asi, kui saabus puberteet. Lõpp ette teada - mees ei pidanud vastu olukorras, kus mu lapsed teda hinge põhjani vihkasid ja läks lihtsalt ära. Seega - kui lapse ja sõbra suhetes pole soojust ka mitte alguses, siis on tõenäosus edaspidistele jamadele vägagi suur. Ja kuigi endale mõelda ja enda elu elada on väga oluline, mõtle ka oma lapse peale - et ka temal oleks hea. Siin eespool oli juttu, et ka lihased ema ja isa ei pruugi teinekord oma lapsi armastada. Siiski on selline olukord veidi teine, sest lapsed armastavad neid tingimusteta - ikkagi oma vanemad. Kasuisal(-emal) kulub hea või talutavagi suhte saavutamiseks mitu korda rohkem närve ja energiat. Kas su sõber on nõus sellist vaeva nägema?

Läbielatud asi... Mul tütar. Uus mees algul nii hoolivalt end tema suhtes ülal pidas, kuid pärast abiellumist hakkas tõeline pale selguma. Eks ta tegi nägu minu südame võitmiseks mu lapsele.
Ta oli väga halb kasuisa ja mina elasin pidevalt nagu kahe tule vahel. Muidugi ei suutnud ma kaua seda elu taluda. Tagantjärele aga tunnen oma lapse ees süümepiinu, et oma rumala valikuga talle nii palju pisaraid põhjustasin. Ragne, ära võta seda meest!

olen ise olnud kunagi analoogses situatsioonis.. äkki keegi teist teab ka rääkida positiivseid kogemusi.

Named:

See on küll soov, mida vist raske täita. Kui ka oma vanematega on peaaegu kõigil lastel probleemid, siis kuidas saaks elu kasuvanematega probleemidevaba olla.

Mina võin küll pos kogemusi jagada. Poja (9a) isa lapsest eriti ei hoolinud, kui tülitsesime, siis üks kättemaksuviis oli demonstreerida, kui vähe ta lapsest hoolib. Näit tõukas teda eemale, kui aastane laps talle ligi ukerdas.
Praeguse kaasaga elame koos viis aastat. Mees hoolib poisist algusest peale väga, kuigi nende loomud on v erinevad: poiss vaikne ja omaette nokitseja, mees selline sportlik tüüp. Eks sellel pinnal on vahel norimist ka, aga see on selline heatahtlik.
Mina arvan, et mees armastab lapsi, nii omi kui võõraid, siis, kui ta armastab nende ema. Või siis on ta selline egoistlik ja täiskasvamata tüüp.

Õige ema valib lapsed ilma tingimusteta olgu see argielu kui tahes raske.
Arvesta, et ka lastel on mälu kuhu talletub nii mõnigi hetk elust ja kodust.
Lapsed ei ütle Sulle iial aitähh ja nad ei austa Sind ka selle eest kui eelistad valet meest laste asemel.
See on asi mida ei andestata ja seda isegi siis kui oled juba vana...
Tulemuseks on see,et kunagi keeratakse Sulle selg kui sa neid vajad.Selle kohta jälle see ütlus: "mehed tulevad ja lähevad,aga lapsed on ja jäävad..!" Laps on hindamatu varandus mis Sul on ja teda on vaja HOIDA!!
Nii, et kui tahad oma laste lähedust tunda ka vanemas eas ja mitte tunda ennast ronga emana, siis otsustad oma laste kasuks.

Kommentaarid on jube traagiliseks pööranud. Kas keegi ei leia, et võõras mees ei peagi samaväärne isaga olema. Võib olla nagu suurem sõber ja pärisisa jääda ikka isaks, mis siis, et koos ei ela? Minu lastega elas boifrend sellisel printsiibil. Said normaalselt läbi, lahku läksime täiesti omavahelistel põhjustel, mitte laste pärast.

Tsinna, aga millist rolli lapse päris isa teil mängib? Ma olen mõelnud, et võib olla on asi ka selles, et meil lapse isa on igati olemas ja aktiivne lapsekasvataja. Võib olla on mehel ka sellepärast raske last aktsepteerida, et teine mees nii või teisiti kogu aeg meie pereelus figureerib (last viimas-toomas, poiss on ka isast alati pöördes) ja tema selle arvelt tahaplaanile jääb.

Siis võib tõesti olla nii, et mees ei salli last seetõttu, et lapse põrast keerleb eelmine mees sinu majas-elus. Ära sellepärast lapsel isaga suhteid küll katkesta. Ehk õnnestub neid kohtumisi korraldada rohkem isa pool või mujal uue mehe silma alt väljas?

asi võibki traagiliseks kujuneda sel juhul kui elatakse ühe katuse all või kui lapse ema vaatamata sellele,et lapse
ja nn võõra mehe vahel klappi ei ole kuid ei tehta sellest välja.
...See oleks ju tore kui kõik boifrendid nii suured sõbrad oleksid..kuid tihti see päris nii ikka ei ole.
Ragnelgi vist tekkis küsimus kas ikka kõik ja alati nii suured sõbrad olles emale,ikka soovivad olla ka lastele need suured sõbrad? Või on see tihti üks näitemäng?

Mina ei usu üldse, et võõrast last väga siiralt südamest keegi niiväga armastaks. Päris palju on silma jäänud, et naine, kes kuuleb, et mehel tuleb hakata oma eelmisest abielust last kavatama, otsustab hoopis suhte sinnapaika jätta. Pidevalt elamist mööda traageldav mudilane on päris tüütu tegelikult. Oma lapsele käratad peale, aga mida võõraga teed? Kannatad.

Eks ta ole,arvan siiski kui on inimesel see süda ikka omal kohal on,siis suudab ta ka võõraid lapsi omaks võtta ja armastada.

Ragne- leian,tal tuleks siiski aksepteerida fakti,et su lapsel on ka päris isa olemas nii praegu kui ka edaspidi.
Igal juhul jääb tahaplaanile lapsele see kes pole lapse pärisisa,
sellega tuleb tal lihtsalt leppida. Või...?

Näete nüüd, kui tobe on lahutada ja järjest uusi mehi majja tuua. Tuleb välja, et kui keskmine suhe ammendab ennast ntks nii 4 aastaga, siis on lastel vähemalt kolm-neli korda vaja uue kasuisaga "ära harjuda". Jube tüütu, minu meelest vähemalt. Parem lahendus oleks nn "visiitabielu", kus lastele jääb kodus mingisugunegi stabiilsus ja nad ei pea kogu aeg uusi nägusid kohvilauas vahtima ja uue inimese olmeliste veidrustega harjuma.