Probleem:Olen abielus juba 15 aastat ja muudkui andnud ja andnud, vastutasuks reetmine. Artiklis "Armastan Sind surmani" tabatud naela pead. Muidugi peab abielus suhtele pühenduma. tegin vea ja muutsin ta elu liiga turvaliseks. Hea inimene ju andestab, kes armastab, see andestab. Tema väited. Siiski..., 1,kuidas tasakaalustada suhet perekonnas, kus on lapsed? 2,Kui mees arvab, et ta on siiski kogu aeg andnud, aga lollgi saab aru...? Kas leidub keegi, kes oskab nõu anda? ... või on parem sellisest suhtest loobuda, kuna see nagunii ei muutu?

15 aastat!!!???
Huvitav mis oli nüüd selleks tikuks mis su selja murdis?
Või tõepoolest arvad et keegi siinkirjutajatest julgustab sind
seda märtriteekonda jätkama?

Mis siis, kui see jäi varem märkamata, konkreetne juhtum paljastas tegelikkuse. Talle meeldis armastust saada ja oli väga rahul, peites tõde, või teadmata isegi, mis tegelikult toimub.

Järsku räägid sellest konkreetsest juhtumist lähemalt?
Hakkas huvitama et mis see konkreetne asi siis võinuks olla mida 15a jooksul ära ei tabanud ja nüüd siis äkki...

To Anette
Kuule tõesti on raske sind mõista ilma põhjust teadmata. 15 aastat on ikkagi 15 aastat! Oleneb sellest, milles see reetmine väljendus, sest on asju, mida SAAB ja on asju, mida EI SAA andestada. Lapsed ka veel...
Mis oli sinu jaoks see reetmine?

tegelikult tuleb ise ka kooselu jooksul natuke syytuid (just syytuid!) pahandusi teha... siis ei ole nii raske, kui teine "reedab" või "petab"... tihtipeale on see reetmine ainult meie silmis, kuid teise silmis on tegu lihtsa igapäevase juhtumiga... erinevad inimesed, erinevad vaated elule... kaval peab naine olema!

Asi pole konkreetses reetmises (juba andestatud), vaid ühepoolse andmise muutmises ja kuidas seda teha ning kas on mõtet .

Anette!
Sa muudkui andsid ja andsid ju vabatahtlikult! Ei saa loota, et teine inimene käitub vastavalt meie ootustele.Lähtuma PEAB endast. Kui soovid anda, hellitada, teha kellegi elu (Sinu mõistes)turvaliseks siis lase käia aga ei saa oodata selle eest preemiat, autasu. See on Sinu otsus aga tema otsus oli teine.
Ja kõik see valu a la "kuidas ta võis?" jääb Sinu kanda. Vaata ringi-igalühel on sisimas need väiksed surmad, need teed mis kuhugi ei viinud. Vaata silmi-neid kurrukesi silmade ümber, kokusurutuid huuli-see on valu tundnud hinged! Aga keegi ei ole süüdi, me ise valime mehi-naisi. Ja mulle tundub, et asjad lähevad ummik seisu just siis kui on viimane aeg mobiliseerida ennast ( see ei tähenda ilmtingimatta lahutust). Ma tunnen ennast praegu õnnelikuna ja oleks valmis oma kallile-ainsale mehele andma endast kõik aga mingi osa minust jääb alati mulle
(ainult armatsedes olen lõpuni tema andes ennast ja võttes teda)ja sinna ei pääse keegi ei mehed,lapsed, vanemad, töökaaslased see on TAGALA. Ära süüdista! Võta aega ja ära plära seda sõbrannadega maha vaid mõtle -mida Sa tahad (sunni ennast kui vaja).Sinu mehe reetmine on tühiasi selle kõrval kui Sa ise ennast reedad. Süüdistamine, kättemaks, hala see on nõrkade saatus. Kõik on tundnud reetmist, valu, pettumust aga tähtis on kuidas sellest välja tullakse.

Asi selles, et pean süütu pahanduse tegemiseks minema enesega vastuollu. Nimelt hoolin perest, suhtest, mehest ja lastest liiga palju, et neile millegagi haiget teha. Selles ka asi, et mees teab, et andestan talle, et mitte lõhkuda peret, võtta lastelt igapäevane isa või ema. Peale selle on mees "lapsepõlve" tagajärgedel egoistlik. Ja, siiski on temas ka palju head ja erilist.

Asi selles, et pean süütu pahanduse tegemiseks minema enesega vastuollu. Nimelt hoolin perest, suhtest, mehest ja lastest liiga palju, et neile millegagi haiget teha. Selles ka asi, et mees teab, et andestan talle, et mitte lõhkuda peret, võtta lastelt igapäevane isa või ema. Peale selle on mees "lapsepõlve" tagajärgedel egoistlik. Ja, siiski on temas ka palju head ja erilist.

oot-oot
aga mida sa tahad selle andmise vastu tagasi saada?
võibolla täpsustad...

Ära seda "kurja lapsepõlve" küll süüdista, see ei ole mingi õigustus. Ilmselt su mees oskab sinuga meisterlikult manipuleerida - leebe ja andestav nagu sa oled...
Ehk võtad kord julguse kokku ja hakkad talle vastu?

Ei ole olnud mingit sõbrannadega pläramist, olen teistsugune. Mees ei taha minu juurest ära minna, väidab mind armastavat. arvan,et see on kõik harjumusest saada olla armastatud. Meie suhe on paigast ära. Tema poolt pole pühendumist kunagi olnud.Kas olete lugenud artiklit?

See küsimus jälle siin mu "leiva number"teema,et miks te(või sina) arvate,et keegi inimene on sinu oma, või sin tema oma? See on nii tobe eeldus,masohism on lapsemäng selle kõrval!Miks ei või me normaalsed olla...jõulud ja puha?

Lugesin, lugesin artiklit! Mis Sind tama juures häirib ( vähe tundeid , ei käi Sinuga väljas, istub TV ees... MIS??????)
Sa oled ise-endaga riius-tahad "seda midagi" aga temalt ei saa.
Korralda mingi kaos , raputa kõik üles-mehed, lapsed!!! Kirjuta mehele kiri ja sõida järgmine päev ettehoiatamatta minema!

See artikkel on suhte algusest, sul käsil 15. aasta. Too mõned konkreetsed näited, muidu ei saa midagi aru. Mis see süütu pahandus siis on, mille tegemine sulle nii suur probleem on?

Suhte tasakaalustamine on tõesti peenike kunst. Mindki on vaevanud küsimus, et pole ju olemas nii halbu inimesi kuivõrd on olemas halbu suhteid. Iga inimene on iseenda jaoks eriline, enda tegudele leiab pea alati õigustuse või vabanduse. Küsimus on selles, kustmaalt läheb piir, mida keegi peab endale lubatavaks taluda. Paljude naiste jaoks on see piir väga kaugel.Selle nimel, et mitte kaotada harjumuspärast,kartusest,et peab tegema midagi täiesti uut moodi, muutma ennast, selle nimel kannatatakse olukordi, mida austusest enese ja ka partneri vastu taluda ei tohiks.

Äkki on mehe pühendumine kodust väljapoole.
Võta ennast kätte ja tegele intensiivsemalt iseendaga.Armasta ennast ja hinda ennast sellisena nagu sa oled.Aga tingimusel ,et kodus on kõik asjad korras.
Ära muuda ennast orjaks teiste jaoks,sest siis hakatakse sind ka sellena kohtlema.

Anette! Võta süda rindu ja ütle välja! ja muideks see "raske lapsepõlv " on küll jama!!!! Või vähemalt Sina ei pea selle eest vastutama1

Anette -
Soovitaks Sul vähem mõelda mõttetutele asjadele ja lihtsalt normaalselt edasi elada. almond ütles väga asjalikult, et pole mõtet teisi süüdistada. Igaüks elab nagu oskab ja igaühe enda võimuses on muuta oma elu kui vanamoodi enam ei saa ega taha, ja seda eelkõige iseenese muutmise läbi mitte aga teiste. Tähtis on lihtsalt endale selgeks teha mida vajad. Kui oled olnud "andja" omakasupüüdlikkusest ja vastupidanud 15 aastat, on mul Sinust lihtsalt kahju. Headus ei ole vahetuskaup.
Ja muide ma ei soovitaks Sul siinseid artikleid lugeda ja nii surmtõsiselt võtta kui need Sind depressiooni viivad:)

Ei ole ta minu oma ja pole kunagi nii mõelnudki. Vastupidi, valetades püüdis ta just mind omada ja panna ennast armastama.

Soovingi konkreetseid, läbiproovitud nõuandeid, teades milles on asi, kui algust loete.Kuidas seda nüüd tasakaalustada, mida tähendab enese maksma panemine, kas manipuleerimist ?

ma saan aru, Anette! Ta valetas(võib-olla), sest nägi, et Sa oled armumas (andis lihtsalt tuult Sinu tiibadesse). Aga nüüd ei anna ja Sa tunned ennast petetuna.
praegu tuli mulle tobe näide pähe:nt.toidame, silitame väikest notsut võib-olla isegi kiindume , oletame, et notsu ka AGA meid see ei huvita ikka lööme noa kõrri!
Oh, ma ei tea kas see nüüd hea näide on! Jõludest tulenev ajupehmenemine.

jajah, jõuludest tulenev paralleel oli igati armas! Mehed peavad tegelikult ka naisi ainult selleks, et keegi neile järeltulijad kasvataks ja keppi annaks. Kui ise kuidagi seda rolli nautida ei suuda, oledki notsu valmis.

Anette, sul vist ei tasu ultimaatumeid esitama hakata sest sa pole lihtsalt seda tüüpi naine, hiljem veel kahetsed ja nutad kibedasti.
Püüa ikka heaga talle selgeks teha et anum on täis ja edasi mitte üks piisk.
Oma loomust muuta on kole raske - ilmselt tuleb sul oma raske saatusega leppida või siis lõug püsti mees majast välja lüüa kui ta sind kuulama ei vaevu.
Kellelgi pole valmisretsepte õnneliku pereelu tarvis.
Ole tugev!

Ah maksma panemine, seda almond teab!Varu kannatust ja ära kaldu kõrvale. Alguses saad tunda vastupanu, ära lase end heidutada.
Nagu autot juhtides kui kõrvale sõidad oled jälle kraavis.
Aga ära muutu neorootiliseks. Koju tulles riputa vastutustunne nagisse ja ole kerge! Ja veel meenuta milline Sa 15 a. tagasi olid-kindlasti olid sa mängulisem, probleemitum. Ole selline särasilmne ja enda vajadustele mõtlev ning ära lase end tikutopsi tagsi pista.
Konkreetsemalt ei saa, sest Sa ei kirjuta konkreetselt

to:k
ai-ai, see minu notsu näide oli tõesti jõulueelne ajupehmenemine.
Ja almond(ing.l.mandel-pähkel)on 31.a. naine.
Mina küll ei arva, et mehed naisi nii lihtsalt võtavad ( või vähemalt ise pole tundnud).

armastus ei ole kaup, et mina annan ja sina pead vastu andma, ja kui mina annan veel rohkem siis sina pead ka. proovi vahel ka vastupidi-lähtu kõigepealt sellest kui palju saad, niipalju annad vastu. ehk saab asi klaarimaks, kas teine ongi üldse valmis ka ise vabast tahtest endast andma. siis ei pea endale vähemalt etteheiteid tegema, et oled talle andnud kogu oma elu ja teine nõnda tänamatu.

See on arvatavasti selline ealine kriis sul, mis pidi abielunaisi tabama, kui ühel hommikul, ca 15. abeluaastal, tõusevad ja leiavad, et nende elu on elamata. Kõik on tehtud lähtuvalt laste huvidest ja sealtkaudu ka lähtuvalt mehe huvidest, et tagada lastele turvaline-harmooniline perekond. Samal ajal on mees teinud karjääri, käinud komandeeringutes (tont teab, mida seal teinud), trennis, sõpradega õllekates, kus veel? Ühesõnaga elanud oma elu.
Selles ei ole tegelikult sinu mees süüdi. See on olnud siiski sinu valik, Sa oleksid võinud olla ka rongaema, jätta lapsed ilmapeale, oleksid võinud sotada armukese, emigreeruda välismaale, aga sa ei teinud seda. Kuid nüüd, kui lapsed on juba teismeeas, arvatavasti, saad hakata oma elu ümber korraldama. Nüüd pääsed ju isegi õhtul välja. Küsitav muidugi, kas tahate sinna minna enam koos oma mehega?
Enesekehtestamine ei ole midagi üleloomulikku, see on enda huvide teiste omadega sama kõrgele tõstmine. See on otsus, et mina olen samavõrd väärtuslik inimene, kui teised pereliikmed.

Almond 14:52 "korralda kaos" - võib tunduda liialduse või lahmimisena, aga tegelikult vist töötab... vähemalt paremini kui tasapisi virisema hakkamine.
Üks minu üle 40-a sõbranna tegi eelmiste jõulude ajal oma "metsa poole keeranud" mehele ultimaatumi - kas hakkab mul kodus hooliv mees olema või hakkad tühja majja tulema õhtul, teed endale ise süüa ja otsid kust puhtaid särke saab... Naine on ilma sinutagi hea küll, et midagi huvitavat teha!
Peale seda olid nad koos uusaasta-pidusid mööda käinud ja koos puhkamas ja ka muidu olla olukord üsna rahuldav - muidu oli ka naine kogu aeg hea-hea ja hoolitses-muretses ja äkki hakkas tunduma, et tal on nagu teismeline poeg kõrval mehe asemel. Otsustas skandaali kasuks ja see toimis - pole küll valmis retsept, aga eks igaüks (eriti peale 15a abielu) peaks oskama oma kaasat niipalju hinnata, et võimalikke tulemusi ette ennustada?