Mida teha, kui mees rikkus su sünnipäeva? Kogu aeg turtsakas, iga pisiasja kallal noris, ignoreeris külalisi ja oleks ühe lilleõiegi toonud! (Kingituseks pidi ilmselt olema osa restoraniarvest - selle käigu organiseeris ja ülejäänud osa maksis mu õde). Boyfriendi lööks välja, aga lahutama hakata... Praegu on küll viha nii suur!

aga miks ta nii käitus? kas te tülitsesite vahetult enne?

Ei tülitsenud, kuigi ta turtsus juba enne. Talle ilmselt ei meeldinud see, et mu õde sünnipäeva korraldamise enda peale võttis, kuigi võin mürki võtta, et 2 nädalat varem polnud tal endal veel mingeid konkreetseid plaane, mis oleks võinud vastu taevast lennata. Tema ise väidab, et käitus täiesti korralikult: "ei öelnud kellelegi halvasti". Aga - hääletoon, pea igale lausele vastu vaidlemine, turtsakas olek ... Igatahes pandi seda piisavalt tähele, et minu käest küsima tulla, mis armsal abikaasal viga ja millega ta ära on pahandatud, nii et polnud ainult minu subjektiivne arvamus. Ja kui sünnipäevahommikul õnnesoovi asemel hakatakse kohe tüli norima...
Tuli selline tige jutt, aga mitte ei mõista, mida teha täiskasvanud mehega, kellel sellised vastikud jobuhood peal käivad. Ja tavaliselt just sünnipäevade (õnneks laste omad on nagu rahulikumad), jõulude vms ajal. Kas peab igasugustest tähistamistest loobuma, et mees rahul oleks? Või alati mees komandeeringusse (ka seal on ta ühe mu eelmise sünnipäeva ajal olnud - ühepäevasel! - hästi valitud aeg)? Muul ajal saab ta mu sugulaste-tuttavatega nagu enam-vähem viisakalt läbi, aga peod... kunagi ei tea, mis seekord tulla võib.

Tal on vast mõne sinu sugulasega, või isegi õega mingi kana kitkuda. Keegi neist on teda ehk kunagi rängalt solvanud, et ta kõiki neid üritusi ei salli. Ja ära jälle küsi, et miks ta mulle ei räägi, nagu siin naistel kombeks on. Mõndasid asju on väga ebameeldiv rääkida.

Tead,su mehel on kompleksid.Ju kadetseb,et sina oled tahlepanu keskel ja sul kindlasti ka suur hulk s6pru koos,kes sinust lugu peavad.Kas tema sugulased teil siis kylas ei kai?Siis oled ju ka sina see,kes laua katab ja kylalistega tegeleb.Ta vist ei oskagi seltskondlik olla,anna talle andeks ja raakige sellest omavahel.Ehk saab sellest yle,et oled aktiivsem pool,v6i hakkab siis ka rohkem pingutama.Anna talle v6imalus!

Tuleb kuidagi tuttav ette... Minu eksabikaasa oli ka selline: “minu” seltskonnas oli tal alati “maa külm ja kärss kärnas”, küll oli igav, küll käis mõni tüüp närvidele jne... Samas, kui me “tema” seltskonnas olime (nt maal tema isa sünnipäeval), kaoti meestega mingeid omi asju ja ärisid ajama, polnud tema asi, kas mina seal üldse kedagi tunnen, ega mul igav pole jne... Aga see selleks.
Kui üritada põhjusi leida, siis – seda on vist isegi psühholoogid täheldanud, et paljudele meestele on sellised perekondliku koosviibimise laadi üritused tegelikult üsna vastukarva, lihtsalt mõned oskavad paremini halva mängu juurde head nägu teha.
Ilmselt on Sinu mees ka seda tüüpi, kes tunneb ennast ja oma ego valusalt puudutatuna, kui keegi teine tema eest midagi korraldama kipub (tema meelest). Kuigi tegelikult ei mõtle ju keegi teda “troonilt kukutada”, lihtsalt heast tahtest aidata. Ja vaevalt et tal endalgi midagi vingemat välja pakkuda oleks. Aga mehed lihtsalt on vahel nagu lapsed: kui mina ei saa kivikuningas olla, lähen teise liivakasti. Või kukun pirtsutama ja teistele liiva silma viskama.

Sünnipäeva organiseeris sinu õde... Elad sa õega või mehega? Point selles, et mees tundis end puudutatuna kuna teie pere asju ajab kõrvaline isik. Kindlasti oleks ta seda täies mahus ise teinud kui oleksid teda usaldanud

Äkki ta on sul selline ihnevõitu, sest nagu ise räägid siis need hood käivad tal peal just pühade ajal kui väljaminekud kipuvad suureks minema!?
Järsku teeb talle lausa füüsiliselt haiget see kui näeb oma raske vaevaga teenitud raha külaliste suust alla minemas?
Sõbranna mees on selline, eesti mõistes väga rikas inimene, kui külaliste toodud joogid on ära joodud ning temal veel dringikese järele isu tekib siis läheb oma viinakellerisse ja toob ENDALE...

Mina kui mees tean, et muutun ka vahete vahel turtsakaks ja just sellepärast, et naine on mind nagu kõrvale jätnud. Ajab närvi, kuidas ta üritab külaliste ees hea olla ja mina pean olema kui jooksupoiss. Ausõna, tunnen ennast reedetuna. Ja nõme on see, kui pisiasjast selline tunne tekib. Ja ma arvan, et sa ei pannud tähele, kus kohas sa oma meest solvasid. Täitsa võimalik, et see ajas ta närvi, et su õde nina vahele toppis. Ta tahtis üksinda sinu jaoks vaeva näha.
Mehed on selle koha pealt väga õrnad, nad ei taha kunagi tunda ennast naise kõrval teisejärgulised.

ma kyll naisterhvas aga proovin miskipärast niipalju kui voimalik vältida koikke nn.synnipäevi ja joulusid kus kogu mu kalli kaasa suguvosa kokku koguneb...tuleb lihtsalt selline hyljatud olemine peale...parema meelega olen yksi kodus..

nojahh...
Nii tuttav lugu nagu minu elust maha kirjutatud. Ka minu mees on selline - alati kui mingid pidustused on (sünnipäevad, jõulud jne) tekib samasugune olek. Aga ma ei arva, et see oleks tingitud naise kõrval teisejärgulisena tundmisest, pigem on küsimus just seltskonnas - et kas "minu" või "tema" sõbrad-sugulased. Kui külla tuleb mehe ema või sugulased, ollakse nõus või nahast välja hüppama, kui aga küsimuse all on minu sugulased (oh õudust veel minu vanemad) siis tuleb ennast näidata võimalikult halvast küljest. Kas on see tingitud sellest, et peab meeleheitlikult tõestama, kes on majas peremees, või millestki muust, ei oska öelda. Kergem on sõpradega, nende puhul sellist vahet ei tehta, aga siiski-minu sõbrannadele on ju vaja alati rõhutada, et kelle majas ikka külas ollakse ja see ei ole mitte alati kõige kaunimas toonis öeldud.Lõpuks olen loobunud suurpidude korraldamisest, sest mehe reaktsioon on niivõrd ettearvamatu, et ma ei soovi piinlikke olukordi, kus pean kõigile selgitama, et "oh ta ei mõelnud nii" või "ta ei tahtnud ju tegelikult nii öelda". Kole on kui pead pidevalt teise täiskasvanud inimese pärast sedasi pabistama.

Olen ka siis mingi imelik mees. Millegipärast ma ka ei salli, kui mu naine mingeid pidusid korraldama hakkab. Ta tahab igasuguseid jobusid kutsuda ja siis pärast imestada miks nad nii jobud on. Nüüd on ta aru saanud, et pidu ei tule pea pärast korraldada, vaid siis kui tahad kellegi toreda inimesega aega veeta. Siis nagu tunnengi ennast halvasti, et miks ta tahab mingite joodikutega aega veeta, kui ta võiks minuga seda palju meeldivamalt teha. Õnneks on ta nüüdseks sellest aru saanud.

Minu mees on kooselatud aastate jooksul mulle pooltel kordadel lilled sünnipäevaks toonud. (Ülejäänud osal aastast ... njhahhh!)Mingitest sünnipäevaüllatustest rääkimata. Neid on ta absoluutselt võimetu korraldama. Algul tegi ka hinge haigeks, nüüd olen sellega leppinud.
Meie peres oli minu lapsepõlves nimelt kenaks traditsiooniks igasugused üleslaulmised, kinkide asetamine voodi kõrvale, peod. Minu isa oli üldse meister argiellu elevust tooma, igasuguseid matku, lõkkeõhtuid jms korraldama. Sellepärast tahaks ma ka, et mees aitaks midagi põnevat välja mõelda. Mehe peres aga midagi sellist polnud, seepärast ta ei oskagi.
Ma usun ka, et su mees poleks su sünnipäevaks midagi korraldanud, aga seda ka ei talu, et õde midagi tegi. Küllap mõtleb, et vat kui see moor poleks vahele trüginud, küll ma siis ...
Õigus võib olla ka neil siinkirjutajatel, kes arvavad, et mees ei talu sinu sugulasi-sõpru. Kuigi sinu kirjast ei selgu, kas su sünnipäeval viibisid ka mehe õed-vennad, vanemad või lähemad sõbrad. Meie oma mehega õnneks minu ja tema tuttavatel eriti vahet ei tee, ühtviisi toredaks peab tema minu ja mina tema omi.

Mullegi tuttav lugu... enamasti ma sünnipäevi ei pidanud, aga peatäis sõimata ja tigetsev mees oli sellegipoolest alati olemas. Talle käis närvidele, et pidi mind meeles pidama, kinki ostma, lilli... No sai nagu mainitud, et ära siis tee kui nii tülikas on, aga ei... Oli teine üldse sihuke tigetseja-viriseja tüüp ja sünnipäev oli ka üks võimalik põhjus. Nüüdseks ma enam selle mehega abielus ei ole... ja hea rahulik on :)

ära muretse tõesti... ega su mees pole ainuke selline! sama siin... minu synnipäeval ei tulnud mees yldse kojugi! ega võtnud ka kõnesid vastu, et ma kysida saaks, et kus sa oled või mida teed... lilled oli ainult lauale visanud (vahepeal vist käis siis, kui mind hetkel polnud) ja ilmselt ka tema ema käsul, sest ema ikka yritab mind meeles pidada... ja siis ma olin koos oma sõpradega ja syda vihast/kurbusest paha... ja kingist rääkimata... pole tema käest kunagi mingit kinki saanud.. ei jõuludel, ei synnipäeval... mitte kunagi mitte midagi!!
ja mis kõige hullem... ta on mulle rääkinud, mida ta oma eksile tegi... et see ja see ja nii ja naa... aga jälle ma tean, et eksile ta pole kordagi temaga koos oldud aastate jooksul öelnud, et ta armastab teda... mulle aga korrutab vaat et iga päev...

:) ei tea ise ka, miks ma sellisega yldse koos olen... aga olen.

No kuulge, kil jt kelle mehed sünnipäeva meeles ei pea - kas teile ei tundu, et teil on suhted mehega muidu ka sassis. Mul jääb küll siuke mulje.

muu on kõik ok... suhe on väga mega... yhised huvid ja nalja saab ja ka mehe ja tema sõprade synnipäevi tähistatakse suurejooneliselt... aga mina ei tea, mis nende minu sünnipäevadega on... eks näeb... ootan järgmise ära ja kui siis ka ei saa (ta on viimase poole aasta jooksul kõvasti muutunud)... siis marsin minema... olen seda korra teinud ja teen veel, kui vaja! kellegi ikka leian, kes austab...

krt, teil ikka imelikud mehed. Ma saan aru, et arusaamatused ja nii, aga et kohe jäetakse tulemata ja kinki ei tooda. Ükski naine pole nii kehva, et sellist kohtlemist vääriks.

ma arvan ka, et ma kehva ei ole, sest ta näeb (tundub nii) hirmsat vaeva, et teistest parem olla, kes sabas käivad ja neid teisi polegi nii vähe :)
aga eks ma kaldun elama ka a la "halva" mehega koos, kellega huvitav on... head mehed mul kõrval ei pysi... aga nii see on.

heh ma küll kingi järgi mehe väärtust ei hinda. mu mees ka selline natuke tuulepea ja häbelik ka, ei ole ka eriti kingitusi teinud ega lilli kinkinud, aga see-eest on ta asendamatu seltsiline:))))

iseasi kui mees käitub jämedalt sünnipäeval, see on teine asi...

Kahjuks ei saanud arutelu jooksvalt lugeda, võrk oli maas. Tundub, et teistel kah samasuguseid muresid. Aga seletuseks: õde pole vanamoor, hoopis noor-kaunis-intelligentne, kellega mees argipäevadel kenasti läbi saab. Jobusid kah külla ei kutsu, seltskond reeglina väike ja valitud. Tema suguselts eriti külas ei käi, pole neil kombeks. Ja kas mehele minnes tuleb loobuda kogu suguseltsist-sõpradest?! Mina t e m a tutvusringkonda ja pidusid ei piira. Aga näib, et omandiinstinkt on ikka üle kõige ja tema suhtlusring on täis tüüpe IQ+EQ=200, kus IQ kõvasti suurem. Alguses petavad ära, aga kui ikka iseloom välja lööma hakkab, siis on hirmus küll. Naljakas ja kurb, kui targa-eduka mehega suhtle sisuliselt nagu kolmeaastasega.

targad ja edukad mehed kodus ongi nagu kolmeaastased! tean tean tean ja vägagi hästi... ja kui nyyd aus olla, siis pole mul au teada yhtegi erandit selles vallas :)

Minu eks tegi küll kinke aga mitte selleks, et mind üllatada või rõõmustada - rohkem nagu enda pärast, et hea rääkida kui kalli või hea kingi ta teinud on. Millegi pärast sellised kingid ka mingeid emotsioone ei tekita. Vahel mõtlesin, et oleks võinud hoopis kinkimata jätta kui seda mulle aasta otsa (järgmise sünnipäevani) meelde tuletada.Ja pidude rikkumine oli ka tema lemmiktegevus, nimelt leidis ta alati põhjuse kellegiga riidu minna ja kähmlust tekitada. Nüüd olen vaba - kingitu küll aga rahulik:)))

tige, aga kuidas su mees oma sünnipäevadel käitub? siis peesitab teiste tähelepanu paistel või ka katsub kuidagi päevakese õhtusse veeretada?
mina teie mehi muidugi ei tunne, aga arvan, et tegemist on meeste põhihädaga- pole seda õrnuse ja romantika soont, neile tundub nagu piinlik ja ebamugav kõik see sünnipäevatrall, jumal hoidku selle eest, et veel hommikul kedagi üles laulda! see pole vast õelalt mõeldud neil, aga lihtsalt ebamugav on tundeid näidata.

Katsub päevakese õhtusse veeretada va sünnipäev, mida peetakse kolleegidega, selline kontoripidu. Ema-isa-õe-venna sünnipäeval ka ei käi, kuigi suhted on muidu normaalsed. Aga selle õrnuse ja romantikaga on nii, et mõnel päeval rabab lollusega ja mõnel päeval eriti vapustava žestiga, ainult kunagi ei tea ette, mis seekord tuleb. Pärast põhjalikult rikutud pidu oli kodus superabikaasa, kes uuris, mida armas naine jõulukingiks soovib! Ela siis sellisega!

kallis tige.

Mehed on mehed... Sinu mees võtab sind iseenesestmõistetavalt ja ilmselt on sinust tüdinud.
Argipäev on muutunud nii karmiks, et teda ei huvita Sinu tunded ja mõtted ning pigem teeb ta Sulle haiget ja vaatab kuidas sul on valus kui näitab oma hoolivust.
Ilmselt on ka parem kui ta ei hakka juurdlema kas ta hoolib Sinust või mitte, sest siis leiab ta arvatavasti, et maailmas on nii palju ilusaid tibisid ja miks ta peab selle vana mooriga küll olema, kes muudkui nõuab ja ootab temalt midagi...

See oli mehepoolne vaatenurk.
Ole hää ja ütle palun miks Sina temaga koos oled kui ta Sinuga nii halvasti käitub?
Tee ennast tugevaks ja ütle lahti sellisest. Paremat esmapilgul on muidugi raske leida, aga usu mind, see ei ole võimatu. Vahest vaatad oma elule kunagi hiljem tagasi ja ei saa aru miks sa varem sellest puntrast välja ei tulnud ja sellise mehega koos olid?
Majanduslik sõltuvus ei ole mingi vabandus. Ükski naine ei pea kannatama seda, et mees temast lugu ei pea. ja see kuidas su kallis abikaasa käitub .... minu meelest on see totaalne lugupidamatus.
Mida sa ise arvad?

Elan ilmselt heade päevade pärast. Ja sellepärast, et viimase 5 aastaga on ta tublisti arenenud, ehk järgmise 20-ga saab inimese - irw.
Lollus ja pahatahtlikkus on 2 erinevat asja - usu, see näis mulle ka alguses uskumatu, et tõesti lollusega tegu, aga on! Kas see nüüd just vabandus on... Aga õel mees on minu arvates hullem!
Maailmas on alati palju ilusaid tibisid. Kui tahab naise tibi vastu välja vahetada, lasku käia - n i i lolli meest, kes tibi tahab ei taha jälle mina!