Minu mees on kooselatud aastate jooksul mulle pooltel kordadel lilled sünnipäevaks toonud. (Ülejäänud osal aastast ... njhahhh!)Mingitest sünnipäevaüllatustest rääkimata. Neid on ta absoluutselt võimetu korraldama. Algul tegi ka hinge haigeks, nüüd olen sellega leppinud.
Meie peres oli minu lapsepõlves nimelt kenaks traditsiooniks igasugused üleslaulmised, kinkide asetamine voodi kõrvale, peod. Minu isa oli üldse meister argiellu elevust tooma, igasuguseid matku, lõkkeõhtuid jms korraldama. Sellepärast tahaks ma ka, et mees aitaks midagi põnevat välja mõelda. Mehe peres aga midagi sellist polnud, seepärast ta ei oskagi.
Ma usun ka, et su mees poleks su sünnipäevaks midagi korraldanud, aga seda ka ei talu, et õde midagi tegi. Küllap mõtleb, et vat kui see moor poleks vahele trüginud, küll ma siis ...
Õigus võib olla ka neil siinkirjutajatel, kes arvavad, et mees ei talu sinu sugulasi-sõpru. Kuigi sinu kirjast ei selgu, kas su sünnipäeval viibisid ka mehe õed-vennad, vanemad või lähemad sõbrad. Meie oma mehega õnneks minu ja tema tuttavatel eriti vahet ei tee, ühtviisi toredaks peab tema minu ja mina tema omi.