Kuidas teil jõuludega on? Kas mehed on teie üllatamiseks kingipakiga palju vaeva näinud? Või hiilivad sellest mööda või lasevad sootuks kellegil teisel enda eest selle ära teha? Mu kunagine abikaasa jättis selle "kohustuse" ämmale. Sain oma mehelt esimest korda jõulukingi siis, kui olime alles paar kuud teineteist tundnud ja see oli tema enda poolt ostetud ja hästi meeldiv üllatus. Hiljem, kui abielus olime, lasi ta aga ämmal mulle kinke osta. Kui siis viimased jõulud koos veetsime ja oli juba teada, et ta juurest ära lähen, siis ostis ta taas ise kingituse. Viimane oli vapustavalt tore ja läbimõeldud kingitus. Kas on tõesti nii nende kingitustega, et neid teevad mehed vaid millegi saavutamiseks ja kui saak käes, siis võib ka õnge kokku pakkida? Ise olen tohutu andja ja minu jaoks on suurim rõõm näha üllatust ja sära saaja silmades. Ehk on see mingi märk mu ebakindlusest? Tõesti ei tea. Mu praegune kaasa on igati fantastiline ja ta annaks oma viimase särgi seljast, et mul hea oleks, aga kingitusi ei oska teha. Tal nagu ei tule see meelde, enne kui juba hilja on. Siis viimases hädas alati lubab mulle osta midagi, mida mina ise väga soovin. Aga see kingitus ei ole enam üllatus. Ja kätte saan ta ka peale tähtpäeva. Aga enne kui tal peos olin, oli tihti armsaid pakikesi ka mitte tähtpäevadel.
Minu elukaaslast ma enam ei muuda ja ega see kingimure nii suur ei ole, et me sellepärast tülitseksime, aga tahan teada, mis on harju keskmine?

Ma ei ole ilmselt pädev harju keskmise koha pealt sõna võtma, aga see on küll kindel et when a man loves a woman siis teeb ta KÕIK et südamedaamile meelejärele olla.
Ja pisike kink pühade puhul on elementaarne.
"Unustamine" on tegelikult lihtlabane laiskus ja seesama "lind peos" tunne, nagu sa ennist mainisid,olen selles täiesti kindel.
Mulle endale meeldib ka kinke teha, nii pühade puhul kui ka spontaanselt, õnnex mulle vastataxe samaga(ptüi)...

Aga kui mees täidab kõik muud kriteeriumid? Ja tõepoolest näitab oma armastust iga oma teoga, kas siis kingi tegemata jätmine tähendab, et ta ei hooli? Kas see on üks nn. andeksandmatu patt?

Ohei, ilmselt ongi siis tegemist nn. argipäevaga, kus silmad säravad natuke vähem, see-eest kulgeb kõik vaixelt-rahulikult, suuremate extsessideta....
Pisut kurb, kuid väga turvaline...

See nurgake jupsib siin täna natuke, text läx kuskile kosmosesse rändama...
Andexantav patt ikka - armastus pisut lahtunud kujul, ent ikkagi armastus.

Tahaksin protestida, aga ei oska. Pole pisavalt sõnu ega mõtteid.
Mu eks oli metsikult turvaline. Praegugi on mu kallim turvaline, aga mitte igavalt argipäevane. Ta ei oska mind üllatada kingitustega, aga oma olemusega üllatab ta mind meeldivalt koguaeg. Säde mu silmis pole ka kunagi kellegagi koos olles niimodi säranud. Julgeks isegi väita, et kui kingitused ka tuleksid, siis oleks kõik liiga perfektne. Loomuklikult oleks see tore, aga kas on mõtet elus perfektsust taga ajades end hulluks ajada? Kui palju on ilmas õnnetuid paare kelle murede sügavust ei oska ma isegi mitte ette kujutada. Kui mu kallim mu iga hommik enda embusesse tõmbab ja iga öö uinun ma naeratus näos tema rinnal, kas siis hakata endale ideid pähe ajama, et kui ta ei tee kingitust, siis ta ei hooli? Ma ju südames tean, et ta hoolib must üle kõige. Ta ei ole ehk lihtsalt standartne.
Ta on loomulik ja laseb mul olla loomulik. See on ilus ja hindamatu kingitus mida vähesed suudavad pakkuda. Mina näiteks pole üks neist vähestest.

Kullatykk,vastasidki ise ilusti sellele teemale.Just see viimane komm 03:10.Meil sama elu>hoiab,armastab,hoolib,kuid kinkidega IGAKS tahtpaevaks enam ei yllata.Selle eest kui teeb,siis on ka t6eliselt m6nusalt selle labi m6elnud.Nii et OLGEM RAHUL SELLEGA MIS MEIL ON!Sest m6nel pole sedagi.Ja pyydkem ikka taiuslikkuse poole,koos armsamaga.

Minu mees tegi esimestel aastatel selliseid veidraid trikke nagu saatis telegramme (lihtsalt kõndis linnas, astus postimajja ja saatis), saatis roose, kirjutas armastuskirju, minu sünnipäeva keskööl kimas pagaritöökotta ja tõi kuuma eritellimusel tehtud kringli jne. - sellised naljakad väixed tähelepanuavaldused mis ei nõudnud ju suurt raha ja pingutust aga olid ometigi NII värskendavad!
Nüüd on tal "lind peos" ja telegramme pole juba ammu saanud...
Kinke veel ikka teeb(ptüi).
Aga sina, kullatükk, räägid nii ilusasti enda poolt ja vastu, et mina sinuga vaidlema küll ei söanda hakata! Sellegipoolest soovin et ehk sel aastal ta ei unustanud...

....ja ilusat jõulu sulle!

ma ei saa kunagi mehelt mingit kingitust-ytleb et ei oska midagi kinkida...visatakse3000-5000 eeki kätte et mine ja osta ise endale kink

see, et mees viskab pappi kingi asemel näitab minu meelest puhtalt laiskust, hoolimatust ja fantaasiavaesust - mees ei vaevu mõtlema, mida tema kaasa vajaks või tahaks, mis talle väga meeldib, mis ei meeldi jne. maha sellised mehed

Omanduses oleva naise käest saab keppi lihtsalt, mis seal enam pingutada.

oh mind,

mina arvasin siiani, et kingid toob Vana J
- ja lapsed toob Kurg

- sry, nii topeltpostituse eest kui ka selle eest, et kippusin vist niigi juba lahtisest uksest sisse murdma

.

mees ise ongi kõige suurem kingitus!

vaata papp, sellisest meeste suhtumisest pea kõik suhtealased probleemid alguse saavadki

Minu mees kingi teeb, aga tigetseb. Olen aru saanud, et talle ei meeldi kinkide tegemine kohustuslikus korras (ka sünnipäeval) ja tegelikult ta muretseb, et kas ikka kink meeldib mulle.

To MIna: aga äkki saava suhteprobleemid alguse hoois tollest, et naised Papi poolt pakutud teooriaga rahul pole ja selle vastu protesteerivad?:)

Kas sünnipäeva või jõulukink ongi iseenesest üllatus? Rohkem nagu standard - ON KOMBEKS TEHA SÜNNIPÄEVADEKS JA JÕULUDEKS KINGITUSI, SEST KEEGI KUNAGI ON SELLE NII VÄLJA MÕELNUD.

Aga miks just jõulud ja sünnipäev? Miks just materiaalne kingitus?

Kas ei ole hoopis hoolimatu mõelda, et näe, pole kingitust teinud, järelikult pole oma armastust ja eksistentsi tõestanud.
Armastust ja hoolimist saab tõestada ka teisiti, kuid seda peab oskama märgata.

Kingitusel ja lilledel on väärtus vaid siis, kui need tulevad südamest, mitte aga lihtsalt kohustusest, et selline on komme. Ei ole oluline kingitus ise, tema aeg ja hind, vaid mõte ja tunne millega see tehtud on.

tead feliks, mina näiteks küll ei arva, et mina ise olengi juba kellelegi mingi kingitus ja see keegi peab räigelt rahul olema, et ma tal üldse olemas olen. minu meelest vale suhtumine kuidagi.

vot kylle ytles lõpuks õieti ja jagan täielikult temaga arvamust.
Tõepoolest hea mees vot see on juba tänapäeval kingitus!

orjake ja poputage oma mehi rohkem ja võite kindlad olla, et kingitusest saab karistus

minu mees ka küsib peaaegu alati, mida ma kingiks soovin ja siis ma selle ka saan, aga see pole tõepoolest eman üllatus. Ja kõige naljakm on siis, kui tal parasjagu mõni armuke on juhtunud olema- tollele tegi samasuguseid kinke, nagu mullegi (s.t. mida mina olen soovinud). Küllap on lihtsalt fantaasiavaene sell, aga muidu täitsa armas:-)

no ei tunne rõõmu ka sellest hoolega valitud ja kallist (majapidamisse väga vajalikust) triikrauast:(

KRT mina ei saanud mingit jõulukinki. Ega ka sünnaks midagi. Aga ma ei kurda - ma talle ka ei teinud. Meil pole kombekski midagi kindlaks tähtpäevaks kinkida - kuidagi piirav. Aga selle asemel on hulganisti spontaanseid üllatusi - noh et läksin poodi sukki ostma ja põikasin meesteosakonnast läbi ja leidsin armsa kampsiku, mis talle raudselt peale läheb. Tema kah - kui ma oma smaragdsõrmuse oskasin ära kaotada ja ilgelt kurb sellepärast olin, tuli ta järgmine päev pakikesega - väike smaragdripats oli sees. :-) imearmas.

Mina kah ei saanud jõuludeks kinki, s.t. lapse pärast pakkisin enda jaoks. Muidu oli nii, et 200.- eest pidin endale ostma, aga see kulus ikka kodu jaoks. Mina talle tegin ja ootasin, et ma saan isiklikult tänu osaliseks, aga ei. Meil on pulma-aastapäev lähenemas, mõtlesin, et annan mehele nii muuseas 100.- ja ütlen, et vaadaku ise endale midagi.
Head sõnad ja soovid on need, mida tahaks.

Kulla Miili, saada ta pikalt ja osta endale mingi hirmkallis asi, usu, enesetunne läheb kohe paremaks kui tema pikaksveninud ja vingus nägu näed...