Feministi nurgake
mehed ja jõulukingid
kullatükk 22. detsember 2001, kl 00.21 |
Kuidas teil jõuludega on? Kas mehed on teie üllatamiseks kingipakiga palju vaeva näinud? Või hiilivad sellest mööda või lasevad sootuks kellegil teisel enda eest selle ära teha? Mu kunagine abikaasa jättis selle "kohustuse" ämmale. Sain oma mehelt esimest korda jõulukingi siis, kui olime alles paar kuud teineteist tundnud ja see oli tema enda poolt ostetud ja hästi meeldiv üllatus. Hiljem, kui abielus olime, lasi ta aga ämmal mulle kinke osta. Kui siis viimased jõulud koos veetsime ja oli juba teada, et ta juurest ära lähen, siis ostis ta taas ise kingituse. Viimane oli vapustavalt tore ja läbimõeldud kingitus. Kas on tõesti nii nende kingitustega, et neid teevad mehed vaid millegi saavutamiseks ja kui saak käes, siis võib ka õnge kokku pakkida? Ise olen tohutu andja ja minu jaoks on suurim rõõm näha üllatust ja sära saaja silmades. Ehk on see mingi märk mu ebakindlusest? Tõesti ei tea. Mu praegune kaasa on igati fantastiline ja ta annaks oma viimase särgi seljast, et mul hea oleks, aga kingitusi ei oska teha. Tal nagu ei tule see meelde, enne kui juba hilja on. Siis viimases hädas alati lubab mulle osta midagi, mida mina ise väga soovin. Aga see kingitus ei ole enam üllatus. Ja kätte saan ta ka peale tähtpäeva. Aga enne kui tal peos olin, oli tihti armsaid pakikesi ka mitte tähtpäevadel.
Minu elukaaslast ma enam ei muuda ja ega see kingimure nii suur ei ole, et me sellepärast tülitseksime, aga tahan teada, mis on harju keskmine?
Minu elukaaslast ma enam ei muuda ja ega see kingimure nii suur ei ole, et me sellepärast tülitseksime, aga tahan teada, mis on harju keskmine?
Pipa 22. detsember 2001, kl 01.52 |
Ma ei ole ilmselt pädev harju keskmise koha pealt sõna võtma, aga see on küll kindel et when a man loves a woman siis teeb ta KÕIK et südamedaamile meelejärele olla.
Ja pisike kink pühade puhul on elementaarne.
"Unustamine" on tegelikult lihtlabane laiskus ja seesama "lind peos" tunne, nagu sa ennist mainisid,olen selles täiesti kindel.
Mulle endale meeldib ka kinke teha, nii pühade puhul kui ka spontaanselt, õnnex mulle vastataxe samaga(ptüi)...
Ja pisike kink pühade puhul on elementaarne.
"Unustamine" on tegelikult lihtlabane laiskus ja seesama "lind peos" tunne, nagu sa ennist mainisid,olen selles täiesti kindel.
Mulle endale meeldib ka kinke teha, nii pühade puhul kui ka spontaanselt, õnnex mulle vastataxe samaga(ptüi)...
kullatükk 22. detsember 2001, kl 02.13 |
Pipa 22. detsember 2001, kl 02.33 |
Pipa 22. detsember 2001, kl 02.41 |
kullatükk 22. detsember 2001, kl 03.10 |
Tahaksin protestida, aga ei oska. Pole pisavalt sõnu ega mõtteid.
Mu eks oli metsikult turvaline. Praegugi on mu kallim turvaline, aga mitte igavalt argipäevane. Ta ei oska mind üllatada kingitustega, aga oma olemusega üllatab ta mind meeldivalt koguaeg. Säde mu silmis pole ka kunagi kellegagi koos olles niimodi säranud. Julgeks isegi väita, et kui kingitused ka tuleksid, siis oleks kõik liiga perfektne. Loomuklikult oleks see tore, aga kas on mõtet elus perfektsust taga ajades end hulluks ajada? Kui palju on ilmas õnnetuid paare kelle murede sügavust ei oska ma isegi mitte ette kujutada. Kui mu kallim mu iga hommik enda embusesse tõmbab ja iga öö uinun ma naeratus näos tema rinnal, kas siis hakata endale ideid pähe ajama, et kui ta ei tee kingitust, siis ta ei hooli? Ma ju südames tean, et ta hoolib must üle kõige. Ta ei ole ehk lihtsalt standartne.
Ta on loomulik ja laseb mul olla loomulik. See on ilus ja hindamatu kingitus mida vähesed suudavad pakkuda. Mina näiteks pole üks neist vähestest.
Mu eks oli metsikult turvaline. Praegugi on mu kallim turvaline, aga mitte igavalt argipäevane. Ta ei oska mind üllatada kingitustega, aga oma olemusega üllatab ta mind meeldivalt koguaeg. Säde mu silmis pole ka kunagi kellegagi koos olles niimodi säranud. Julgeks isegi väita, et kui kingitused ka tuleksid, siis oleks kõik liiga perfektne. Loomuklikult oleks see tore, aga kas on mõtet elus perfektsust taga ajades end hulluks ajada? Kui palju on ilmas õnnetuid paare kelle murede sügavust ei oska ma isegi mitte ette kujutada. Kui mu kallim mu iga hommik enda embusesse tõmbab ja iga öö uinun ma naeratus näos tema rinnal, kas siis hakata endale ideid pähe ajama, et kui ta ei tee kingitust, siis ta ei hooli? Ma ju südames tean, et ta hoolib must üle kõige. Ta ei ole ehk lihtsalt standartne.
Ta on loomulik ja laseb mul olla loomulik. See on ilus ja hindamatu kingitus mida vähesed suudavad pakkuda. Mina näiteks pole üks neist vähestest.
.Kaisa 22. detsember 2001, kl 12.09 |
Kullatykk,vastasidki ise ilusti sellele teemale.Just see viimane komm 03:10.Meil sama elu>hoiab,armastab,hoolib,kuid kinkidega IGAKS tahtpaevaks enam ei yllata.Selle eest kui teeb,siis on ka t6eliselt m6nusalt selle labi m6elnud.Nii et OLGEM RAHUL SELLEGA MIS MEIL ON!Sest m6nel pole sedagi.Ja pyydkem ikka taiuslikkuse poole,koos armsamaga.
Pipa 22. detsember 2001, kl 14.19 |
Minu mees tegi esimestel aastatel selliseid veidraid trikke nagu saatis telegramme (lihtsalt kõndis linnas, astus postimajja ja saatis), saatis roose, kirjutas armastuskirju, minu sünnipäeva keskööl kimas pagaritöökotta ja tõi kuuma eritellimusel tehtud kringli jne. - sellised naljakad väixed tähelepanuavaldused mis ei nõudnud ju suurt raha ja pingutust aga olid ometigi NII värskendavad!
Nüüd on tal "lind peos" ja telegramme pole juba ammu saanud...
Kinke veel ikka teeb(ptüi).
Aga sina, kullatükk, räägid nii ilusasti enda poolt ja vastu, et mina sinuga vaidlema küll ei söanda hakata! Sellegipoolest soovin et ehk sel aastal ta ei unustanud...
Nüüd on tal "lind peos" ja telegramme pole juba ammu saanud...
Kinke veel ikka teeb(ptüi).
Aga sina, kullatükk, räägid nii ilusasti enda poolt ja vastu, et mina sinuga vaidlema küll ei söanda hakata! Sellegipoolest soovin et ehk sel aastal ta ei unustanud...
Cathy 22. detsember 2001, kl 15.34 |
mina 22. detsember 2001, kl 17.31 |
iroon 22. detsember 2001, kl 20.17 |
Mees räägib 22. detsember 2001, kl 22.29 |
Mees räägib taas 22. detsember 2001, kl 22.56 |
mina 24. detsember 2001, kl 00.13 |
Ruth 24. detsember 2001, kl 09.30 |
Feliks 24. detsember 2001, kl 09.53 |
kylle 24. detsember 2001, kl 10.21 |
Kas sünnipäeva või jõulukink ongi iseenesest üllatus? Rohkem nagu standard - ON KOMBEKS TEHA SÜNNIPÄEVADEKS JA JÕULUDEKS KINGITUSI, SEST KEEGI KUNAGI ON SELLE NII VÄLJA MÕELNUD.
Aga miks just jõulud ja sünnipäev? Miks just materiaalne kingitus?
Kas ei ole hoopis hoolimatu mõelda, et näe, pole kingitust teinud, järelikult pole oma armastust ja eksistentsi tõestanud.
Armastust ja hoolimist saab tõestada ka teisiti, kuid seda peab oskama märgata.
Kingitusel ja lilledel on väärtus vaid siis, kui need tulevad südamest, mitte aga lihtsalt kohustusest, et selline on komme. Ei ole oluline kingitus ise, tema aeg ja hind, vaid mõte ja tunne millega see tehtud on.
Aga miks just jõulud ja sünnipäev? Miks just materiaalne kingitus?
Kas ei ole hoopis hoolimatu mõelda, et näe, pole kingitust teinud, järelikult pole oma armastust ja eksistentsi tõestanud.
Armastust ja hoolimist saab tõestada ka teisiti, kuid seda peab oskama märgata.
Kingitusel ja lilledel on väärtus vaid siis, kui need tulevad südamest, mitte aga lihtsalt kohustusest, et selline on komme. Ei ole oluline kingitus ise, tema aeg ja hind, vaid mõte ja tunne millega see tehtud on.
mina 24. detsember 2001, kl 12.01 |
xxx 24. detsember 2001, kl 12.34 |
malle 24. detsember 2001, kl 16.19 |
mari 25. detsember 2001, kl 14.30 |
minu mees ka küsib peaaegu alati, mida ma kingiks soovin ja siis ma selle ka saan, aga see pole tõepoolest eman üllatus. Ja kõige naljakm on siis, kui tal parasjagu mõni armuke on juhtunud olema- tollele tegi samasuguseid kinke, nagu mullegi (s.t. mida mina olen soovinud). Küllap on lihtsalt fantaasiavaene sell, aga muidu täitsa armas:-)
nõutu naine 27. detsember 2001, kl 11.43 |
kaku 28. detsember 2001, kl 11.10 |
KRT mina ei saanud mingit jõulukinki. Ega ka sünnaks midagi. Aga ma ei kurda - ma talle ka ei teinud. Meil pole kombekski midagi kindlaks tähtpäevaks kinkida - kuidagi piirav. Aga selle asemel on hulganisti spontaanseid üllatusi - noh et läksin poodi sukki ostma ja põikasin meesteosakonnast läbi ja leidsin armsa kampsiku, mis talle raudselt peale läheb. Tema kah - kui ma oma smaragdsõrmuse oskasin ära kaotada ja ilgelt kurb sellepärast olin, tuli ta järgmine päev pakikesega - väike smaragdripats oli sees. :-) imearmas.
Miili 28. detsember 2001, kl 15.16 |
Mina kah ei saanud jõuludeks kinki, s.t. lapse pärast pakkisin enda jaoks. Muidu oli nii, et 200.- eest pidin endale ostma, aga see kulus ikka kodu jaoks. Mina talle tegin ja ootasin, et ma saan isiklikult tänu osaliseks, aga ei. Meil on pulma-aastapäev lähenemas, mõtlesin, et annan mehele nii muuseas 100.- ja ütlen, et vaadaku ise endale midagi.
Head sõnad ja soovid on need, mida tahaks.
Head sõnad ja soovid on need, mida tahaks.
Kis 28. detsember 2001, kl 16.09 |
Lisa postitus