minul on selline omamoodi mure. nimelt olen oma mehega varsti viis aastat koos olnud/elanud. umbes kaks aastat tagasi hakkas vaikselt tekkima ebameeldivustunne seksi suhtes ning see tunne on ajapikku süvenenud. vahest läheb väiksemaks, vahest jälle suuremaks. muidu on meil omavaheline läbisaamine täiesti korras. koos on hea olla, kallistused ja kaisutused on igati teretulnud. aga niipea, kui asi "tegudeni" läheb, tekib vastumeelsus. hädapärast saame voodis teo ikka tehtud ka, kuid suhteliselt harva ja minu poolt on see ainult kohusetundest mehe vastu. või õigemini tahtmisest talle vastu tulla ja heameelt teha. ise ma seda ei naudi. käisin sellise jutuga ka seksuoloogi juures. tema ütles, et ju ta siis ei ole sinu jaoks see õige, kui ta iha ei tekita. et jätku ma mees maha. järsku on keegi veel minu olukorras olnud ja oskab nö. kogemustel tuginevat nõu anda? kui kõik muu suhtes on hea, kas peaks siis ikkagi kogu selle suhte peast viskama ja otsima endale kedagi uut, kes paneks uuesti "surisema" või vajubki see voodielu ajapikku ära ja ma peaks oma elukesega igati rahul olema?

Millest see üldtuntud 7nda aasta kriis siis tingitud on, ikka sellest samast "äravajumisest".
Kui sellest 7mest üle saad siis on ehk lootust et abielu jääb püsima...
Minu esimene abielu lagunes 6ndal aastal, nüüd püüan targem olla, see võrratu algusaastate surin ei saa endises headuses elu lõpuni kesta, kahjuks, tuleb minna kompromissidele, muidu jäädki seitsme aasta kaupa õielt õiele lendlema... ja 80neselt võib see kõrvaltvaatajatele päris koomiliselt mõjuda, heheheh.

Mul tapselt sama jama.Kuid algusest peale on olnud selline teatud vastumeelsus seksi suhtes,mis on tanaseni syvenenud.Olen mehega koos elanud 2 aastat.Suhe klapib muidu suureparaselt jne.paremat inimest ei leiaks kyll, onneks pyyab ta mind moista.Elame niiviisi edasi.heal juhul teeme 3 korda kuus....mees tahaks kindlalt rohkem.Oi see koik on pikk jutt....
Ma ei usu,et mehe mahajatmine oleks oige tegu,koik muu on ju korras...ja kes teab kas hiljem enam leiadki paremat.Hingeline lahedus on ikka tahtsam.Muidugi kui su mees sind ikka moistab...voi hakkab tal juba yle viskama?

No kaua kestab hingeliselee lähedusele rajanev suhe ilma sexita??? Võib olla luuleringis küll, aga abielus....Ei usu, ei usu.

Kas sa, mari, pole kunagi midagi kuulnud mõistusabieludest?

Kis.
Mina pole kuulnud m6istatusabieludest.Ehk pajatad l"hemalt!Saaks sutsu targemaks.

m6istatusabieludest ei tea mõhkugi, mõistusabielud on aga väga asjalikud kooslused, kus austatakse ja lepitakse teineteise vajaduste ja soovidega, pole vähemasti sellist suurt vassimist ja valetamist nagu (paljudes) armastusega alanud abieludes...

Ise elan küll seda va armastusabielu ja VEEL ei vassi ega valeta, aga kurat teab...

minul kadus isu ära raseduse ajal, suur, paks, rasvane, kohmakas nagu ma olin ei saanud enam orgasme jne..see oli tõeline proovikivi meile mõlemale.peale sünnitust oli aga tütar nr1 ja seks oli nii nagu oli ja ikka ei tulnud neid häid ja vapustavaid orgasme ja see tekitas tohutut masendust ja vastumeelsust üldse millegi sellisega tegeleda. kuid mõistus ütles et kui meie/mina sellest üle ei saa siis suhe puruneb varem või hiljem, sest tema tundis end hüljatuna ja ebaatraktiivsena ja mina jällegi võimetuna..
kikilala sa ürita seks enda jaoks huvitavaks muuta, peamine on et sa ise tahaksid seda teha, sest minul aega võttis aga asja sai, nüüd on jälle vanad head ajad tagasi ja seksist saab ainult rõõmu tunda ja seksuaalselt rahuldatud olla on ikka hea tunne küll. ma tean et enda mees ei pruugi peale kõiki neid aastaid huvitav tunduda, kuid ... kõik on võimalik, kui ainult tahta

Eks mehed ikka lasevad end lõdvaks ja ei sütita enam naist.

yeah right, Niina...

Äkki hoopis vastupidi, et naised ikka lasevad ennast lõdvaks ja ei sütita enam meest (naist sütitama)?

Tegelt on ju tegemist partnerlusega, meeskonnatööga. Õiged lained löövad pea kohal kokku siis kui mõlemad asja tõsiselt võtavad.

Hm, Kis, kas tõesti arvad, et mõistusabielu on olemas?
Kuidas see alguse saab ja kes ning millisel põhjusel teeb sel puhul üldse ettepaneku abielluda? Aga mine sa tea, võib olla ma pole lihtsalt ühtki sellist kooselu näinud...

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et paljud inimesed on pealiskaudsed oma elus, oma suhetes, ka armastuses. Ei osatagi (mitte et ei taheta)suhet edasi arendada, vaadata teise sisse ja ka enda sisse...Sealt ka probleem, et "sexiisu on kadunud". Mõnel võib olla tõesti on partnerivalikuga valesti läinud, aga et sellest nii paljud siin rubriigis kirjutavad...lihtsalt kurb.

Võib olla on mul lihtsalt vedanud- mu mees tundub mulle peale pikki aastaid veel huvitavam kui alguses ja mina talle ka. Vist seepärast see siinne probleem mulle veidi kummastav tundubki.
Aga spookil on tuline õigus- suhe on alati kahepoolne ja kunagi ei maksa istuda ja oodata, lootes, et suhe otsekui iseenesest õnnestuks. Lilli me ju kastame ja väetame ka?

On olemas.
Ise oleksin peaaegu valmis olnud ühte sellisesse heitma - tema suur raha, mina noor ilu, aeg oli selline et olin pettunud meestes, kapitaalselt, ja arvasin et ei viitsi enam jamada ja armuda ja haiget saada - parem võtan rahaka, armastava mehe ja olen hästi hooldatud iluasi...
Sedapuhku sellest diilist asja ei saanud(hüppasin ise alt) kuid mõistan naisi kes sellise valiku on teinud.

Veel üks näide mõistuabielust
üks minu 40a meestuttav lahutas abielu sest tahtis koledasti lapsi saada, kuid ta naine oli viljatu. Ühel asutuse peol juhtus nii et tegi oma isikliku sekretäri rasedaks - sekretär sai mehele ja meestuttav sai lapse,suurt armastust see mees oma naise vastu ei tunne kuid on musterisa ja perekonnatoitja, külastab bordelle ja naise "käikude" kohta ka ei päri. Elavad hästi, neile sobib.

Ka mul taoline mure.Olen mehega koos olnud 5 aastat,abielus 3 aastat ja meil on 2,4 aastane poeg.Ilmselt abiellusin,sest ta oli mu parim armuke,kuid asi sai läbi pärast lapse sündi,rasedus oli vaat et kõige aktiivsem aeg mu elus...Aga laps oli käes ja isu läinud.Siiani olen küll olnud igati truu ja armsatav naine,kuid kuna olen siiski ka ise seksimaias,siis ainuke võimalus on armuke.Last ei taha ju isata jätta,kuigi lapse isa enam mulle küll midagi ei paku.Kuid on ideaalne isa....Võib-olla on seegi mõistuse abielu..?

Tead, kohe pisar tuli rõõmust(või siis kurbusest?!) silma, et ma ei ole üksinda samasuguse murega!
Olen koos elanud varsti neli aastat ja mul tekkis see vastumeelsus peale esimest aastat. Ka meie saame muidu hästi läbi, aga mulle ei istu isegi enam see kallistamine ja kaisutamine. Oleme mehega seda rääkinud ja praegu proovime olla ilma seksita. Olen talle öelnud, et mind see ei huvita ja ma tõesti ei viitsi lolli enam mängida.
Ise mõtlen nii, et iga kirg saab varem või hiljem otsa, aga sõprus jääb. Algul hakkas mu abikaasa selle jutu peale kätega vehkima, aga nüüd hakkab vist natuke juba mõikama. Talle ei meeldi, kui pean teda sõbraks, aga nii see on! Ma ei saa talle öelda, et armastan ja ihaldan teda, sest see pole nii.
Õieti pole ma teda ihaldanud kunagi, lihtsalt algul oli huvitav ja uus.
Olen mõelnud ka lahutamisele ja kui ikka asi läheb täitsa üle mõistuse (tema ju ikkagi mind ihaldab ja armastab), siis on targem lahku minna. Mõtetes olen juba 100 korda läinud, aga on ju veel laps, kodu, perekond. Mul lihtsalt pole kuskile minna, vähemalt praegu ja vihma käest räästa alla pole ka mõtet joosta.
Jube raske teema on, aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ju ikka saab ... .
Minul mees teab minu suhtumist ja selle võrra on mul ka kergem, ei pea teesklema vähemalt.

tõesti huvitav, et on niipalju sama murega naisi. Ise mõtlesin tükk aega, et minus on mingi viga. Mina olin oma mehega (vabaabielu) koos 6,5 aastat, aga viimased paar aastat olid samuti peaaegu seksita. Mees loomulikult tahtis rohkem, kuid mina lihtsalt ei tahtnud, aga samas seletada ka ei osanud, et miks ei tahtnud. Nüüd mõned kuud tagasi tuli ta välja jutuga, et võiks lahku minna. Loomulikult tuli see mulle shokina, sest olime kogu kooselu ajal ja ka alles hiljuti koduostmisest rääkinud. Ja läbi oleme alati väga hästi saanud, peale armastajate olime (oleme siiamaani)ka parimad sõbrad (kuigi jah see seks oli hiljem puudu). Ta lihtsalt avastas, et ei armasta mind enam nii nagu vanasti, aga samas väitis, et võib-olla ta ei teagi hästi, mis see armastus on. Ühesõnaga tunneb ta nüüd, et tahab üksi olla. Üksteist petnud pole me kunagi. Võtsin seda kõike väga raskelt, kuid õnneks ei kolinud me paugupealt lahku, vaid elasime veel paar kuud koos ja rääkisime palju, sellest oli tohutult abi. Mina tean, et armastan teda endiselt (õigemini tuli see teadmine nüüd teravamalt esile, sest vahepeal arvasin, et äkki ma ei armastagi teda, kui seksida ei taha). Ja samas endas tagantjärgi vastuseid otsides, leidsin et see seksiisu kadus vist sellepärast, et tema ei armastanud mind enam nii ja sisimas ma ei tundnud seda armastust, kuigi siis ei saanud ma sellest aru. Kui olime aga asjad selgeks rääkinud, tuli see seksiisu tagasi. Nüüd oleme seksinud viimase kolme kuu jooksul rohkem, kui kooselu viimase aasta jooksul kokku ja väga hea on. Nüüd on asjad lihtsalt selged ja miski ei takista. Oleme kolm nädalat lahus elanud, aga läbi saame ikka samamoodi. Otsustasime siis üksteise kehadest niikaua rõõmu tunda, kui me veel vabad ja vallatud oleme. Tegelikult kui mõistusega kõike seda võtan, siis saan aru, et lahkuminek oli ainuõige otsus, sest oleme suht noored ja olime mõlemad üksteisele igas mõttes esimesed. Nii et selleks, et me mõlemad endas selgusele jõuaks, kas kunagi äkki kokku tagasi kolime, peame enne üksi olema ja värskema pilguga ringi vaatama. Kogemusi on ju vaja, siis teame, mis on parem, kas see mis oli või see mis praegu on.
Igatahes hetkel jätkame selliste imelike sõpradena, kes seksivad. Sest paar me ju pole, aga lihtsalt sekspartnerid samuti mitte. Meile meeldib üksteise seltskonnas olla ja rääkida. Ja raske see mulle pole teades, et tema mind nii ei armasta kui mina teda. Teen seda just sellepärast, et armastan teda, ja tahan et tal oleks hea. Ja samas on nii endal ka hea.
Vot selline pikk kiri tuli. Ei tea, kas kellelgi teisel ka samalaadset kogemust on olnud?