To AAA: muidugi saaksid naised ilma meesteta hakkama..olgu siis nõmedate või mitte nõmedate...naiste probleem on hoopis seles, et eil tuleb meestega koos hakkama saada...nii nõmedate kui mittenõmedatega:))

Kiku, anna mehele ometigi aega.
Ta on ju ka segaduses ja hirmul, ikka selle vanusevahe pärast. Ilmselt küsib ta endalt ka tihti, et mis saab 10 aasta pärast ja kardab sellepärast, et võibolla ei suuda ta siis enam sinu jaoks piisavalt tasemel olla.
Mu mees hakkas ka meie suhtes kahtlema, kui olime juba pool aastat koos olnud. sinnani oli ikka nagu mäng või siuke meile mõlemale tunduv ebareaalne asi. Mina küsisin endalt, et no mida ma selle vanamega nüüd siis ja tema põdes vaikselt, et issake, ta on ju minust 20 aastat vanem. Meil lahenes asi lihtsalt nii, et kui ta jälle seda juttu rääkima hakkas, et tema 45, mina 25...siis ütlesin, et no kus sa olid selle vanusevahega, kui sul minu vastu huvi tekkis?? kas sa siis ei märganud, et olest must suts vanem?
kusjuures ka meie seis oli selline, et mina olin vaba ja vallaline, tema aga abielus olnud 20 aastat. aga lahutas abielu, me pole küll veel abiellunud, aga on plaan. samuti loodame koos lapsevanemateks saada, kusjuures esimesena tuli selle plaaniga välja just mees.

Feliks: kas sa tõesti arvad, et ei saa?????Mingi aeg kindlasti, aga siis .....tahaks õrna ja hella ja ausat ja armastavat meest, kellele oma päevasündmusi ja tegemisi rääkida ja sooja kaissu pugeda ja nautida ilusat elu. Millegi pärast ei taha mõned mehed sellest aru saada, et naine vajab eelkõige turvalist karumõmmi kaisutust ja usaldust ja ... mitte kuulda, et toit ei maitse ja tuba korrast ära või särgikrael korts sees...minu arust need on niiiiii pisikesed nõmedad üksikud detailid, mille kallal närides läheb elu untsu.Kahjuks ei ole mina veel oma elus sellist meest tundnud, kes elab naisega armastusest ja ilma mingisuguseid tobedaid nõudmisi esitamata ja tegema kasvõi vahest kodus süüa, või koristama lihtsalt selleks, et rõõmu valmistada, on ju mees/naine õnnelik, kui partner on õnnelik...või mis?

Jah keegi25, Sul olukord veidi teine.Kiku oma EI taha ju midagi püsivat, sõprus ei ole kooselu, ega abielu plaanid, ega ühise lapse soetamine. Jah sina oled õnnelik, et oled mehele suutnud sisendada, et just tema on see õige, kui juba tema tahab abielu ja last ja teil mõlemil sellised tunded, siis olekski õige aeg abielluda ja laps tuleb sellest ilusast armastusest, mitte pealesunnitult, et kedagi enda küljes hoida. See on ilus...

Keegi: et soo jätkamise sisukohalt pidavat olema võimalik ju..ega ma kah täpselt ei tea..noh kui praegu pole, siis lähitulevikus kindlasti...ja neid kallistusi...ma usun, et küllap on naised võimelised neid ka omavahel jagama..lesbilised ju on...ja kuimehi pole, küll siis naistevaheline armastuski ühiskonnale normaalsena näib.
A mis puutub mehesse, kes ......vaeseke küll..on ikkaneid mehi...kahju Sust kohe et sa sihukesega pole kokku puuutnd... aga mingeid nõudmisi tuleb ju ikka esitada..kuidas ta midu aru saab, et mida mul on täielikuks õnneks vaja?:)

to keegi:
tunnen hetkel tema vastu juba lausa viha. loomulikult on ta mind lihtsalt ära kasutanud. eks ta ole võibolla ka huvi pärast minu taluvuse piiri katsetanud, aga õnneks ei ole ma õnge läinud. olen püüdnud ennast talitseda ja ilma teda solvamata üleval pidanud. kõige selle peale mida tema mulle öelnud on ja teinud, kuidas mind tegude ja sõnadega solvanud,oleks iga teine naine juba ammu ära jooksnud. olen siiani kõik välja kannatanud. küllap nüüd aitabki.
vajalikud tööd korteris lasen tal kohe kindlasti viha ja kiusupärast ära teha. sõpru ma sellega ei vaeva, kuigi mitmed on abi pakkunud. nemad tulevad ja naudivad ilusat korterit pärast tema poolt tehtud tööd.
kummi venitangi kuni järgmise nädala lõpuni. ma tean ja tunnen ennast. vajan lihtsalt aega, et ennast selleks ette valmistada. talle teen kõik minule tehtud kannatused tagasi. peab veidi mõtlema milline moodus võiks olla parim? on sul ettepanekuid?
ja siis teatangi, et nüüd oleme ainult tuttavad.
jagan seda kogemust sinuga pärast kohe kindlasti. mul tekkis endal juba lausa sportlik huvi selle loo lõpetamise tulemuste kohta.

to keegi 25:
mul on teie pärast tõesti väga hea meel, et lausa kadedus tuleb peale. soovin teile ainult õnne ja armastust.

minu kallim ongi koguaeg rääkinud, et mis saab 10 aasta pärast, kui mina 40 ja tema 60. ta kardab siis mahajäetud saada. aga samas võib ju hoopiski tema 5 aasta pärast mõne minust nooremaga minna. eks küsimus on vast selles, et tal ei ole minu vastu neid õigeid tundeid ja kõik.

Oi,oi Kikukene - minu soovitus - ära tee niimoodi!!!! Kurb selle juures oleks see, et sulle tuleks see mitmekordselt tagasi.Kõige parem moodus, istu kohe temaga maha ja tee KOHE lõpp. See on kõige mõnusam, usu sa tunned ennast peale seda kui lendaksid!!!Viha ära pea, see on väääggga paha asi.Katsu positiivsed just üles leida, mis sulle endale positiivset tuleb sellest. Kahju kui mu jutt sulle vihaleajavalt mõjus, see ei olnud minu eesmärk sinu puhul...Jumala eest , ära tee seda vihaga, hiljem kui su viha lahtub, hakkad ise ennast süüdistama ja sellega langed masendusse. Su pea peab oleme täiesti puhas ja sa pead olema täielikult otsustanud ja rahulikult talle selgeks tegema, mida sina ootasid, mis on sinu tunded ja mis sa sellest kõigest arvad. Vihaga tuleb sellest ainult jama ja üksteise süüdistamine jne. Paku talle siis võimalust olla sõber, ainult sõber ei saa olla seksuaalpartner vaid sõber, kes toetab sind raskel hetkel, aitab remondi tegemisel, sest ta on sõber. Sõprus minu jaoks tähendabki seda, et ma ei oota sõbralt mingit tasu selle eest, kui ma teda aitan, samas ära paku ka sina mingit tasu selle sõpruse eest - see ei ole sõprus...Ohjah see nii pikk ja keeruline teema siin oma mõtete ja arusaamade väljendamiseks.
PALUN UNUSTA VIHA JA VAEN JA RAEV, kui tunned ärakasutatuna, anna talle südames andeks. Sellised asjad tulevad inimesele endale ringiga tagasi.Kurb aga tõsi..Ja ära tee teisele seda, mis sa ei taha et sulle tehakse...Edu

Feliks - mis soojätkamise jutt.Loomulikult saab ju ilma meheta ja lesbiline olla jne. See on nende inimeste vabadus, kes nii tunnevad ja tahavad. Minu arutelu rohkem teemal, et kui koos elatakse ja armastatakse jne. Ei tegelt olen küll kogenud seda hellust, aga ikka suhte algul, kui ei ole veel see õige hall argipäev saabunud ja kui ei ole seda omanditunnet tekkinud a´la oled minu naine/mees-pead tegema seda ja seda ja kolmandat. Miks peab?? Vot ei saa sellest aru, võiks ju samuti elada kui alles armunud ja ikka üks päev korraga, tegeleda ühiselt koduste asjadega, rääkida omavahel, arutada ja aksepteerida seejuures üksteise valikuid ja arusaamu elust-olust, poliitikast, lastest jne....See oli minu mõte

Keegi: Sain Su mõtest aru küll...rääkisime pisut erinevatest olukordadest..mina olukorrast, kui terves maailmas enam mehi pole.

Omanditunne tekib..kummalin aga mul pole olemasolevas kooselus seda tekkinud...või siis ma vähemalt ei tunnista seda..ja omateada pole tähele küll pand:) Ja ega peagi..see mu kogemus varasematest kordadest:)
Hall argipäev...küllap see on paratamatu...ja halliks argipäevaks võib osutuda ka se, millest sa siin õhkad....et muudkui kallistused ja hellused jnejnejne:)

Ei ole küll vist siin teemas õige inimene kaasarääkima, kuna kokkupuude vanemate meestega puudub. Samas aga mõtlen, et inimene on inimene ning tõenäosus, et vastastikkused tunded tekkivad ja kumbki ei saa haiget, on sama suur/väike, nagu muude suhete juures. Tegelikult on minu meelest vastastikkuse keemia tekkimine niivõrd väike, et imelik, kuidas see inimkond üldse edasi kestab.

Aga erinevus, mida ma näen, on minu kujutluses selles, et nooremad naised saavad vanemate meeste käest harvem korvi. Ilmselt liigutab iga meesterahva ego see, kui noor naine temast sissevõetud on ja nii ei taheta kaotada oma austajat. Isegi, kui tunded pole need.
Palun mitte mõnel siinkirjutanul arvata, et ma kirjutasin konkreetselt tema suhte kohta. Eks igaüks teab ise oma suhteid paremini. Lihtsalt mõtted

to keegi:
eks see viha oli hetke purse vast. olen talle korduvalt öelnud, et tahan olla tema naine, soovin temaga perekonda ja last ja kõik sinna juurde kuuluv. kaua ma seda ikka korrutan. ta teab minu tundeid ja soove. pole rohkem talle midagi öelda selle kohta. seda mis tähendab mulle sõprus olen ka talle öelnud. oma sõprdega mul selliseid mehe-naise suhteid ei ole ja kui juba korra minnakse, siis enam kunagi tagasiteed ei ole. see on ka kindel. mingit vana putru soendama ma ei hakka. selle tegin talle kohe selgeks ja ta teab, et kui nüüd otsustab sõber olla, siis on see minu jaoks lõplik. eks ta sellepärast kummi venitabki.
ta sõidab täna ära. tuleb esmaspäeval ja mina näen teda teisipäeval, aga ma panen ta remonti tegema ikkagi. nii et jutt jääb ikkagi nädala lõpuks temaga.
ma ei kanna tema peale mingit viha, tead et seda ei tohi teha.tuleb kõik tagasi. olen seda kogend omal nahal ka varem. vajan aega, et kõik läbi mõelda ja ennast jutuajamiseks ette valmistada.

Felix -noh nii. Oot oot, kasvõi natukenegi pole nagu tekkinud tunnet, kasvõi uhkusega, et vot see on MINU naine? Siis tuleks pidada sind ju kivist südamega inimeseks või puuduvad sul igasugused tunded oma kaasa vastu. EI ma ei usu kohe seda mitte.Sinu eelpool ja varasemadki kommendid näitavad sind kui vägagi oma kaasast pidavat ja mõistvat tegelast?!? Kas see on sinu puhul siis see virtuaalne teesklus?
Samas eelmist teema soojätkamise seiskohalt, et kui maailmas ei oleks ühtegi meest - nooooh arendame seda siis niipidi, et kui ei oleks, kus see naine siis kunstviljastusekski seemne saaks????
Isegi kloonimiseks oleks vaja mingitki mehe geeni, muidu klooitakse jälle ainult naised? Huvitav muidugi? pole siiani kunagi selle teema üle juurelnud...
Nii ja siis see õhkamine, mmmmmmmm, jah kui AINULT kaisus elatakse tuleb vist tõesti hall argipäev kiirelt, seepärast ma väitsingi, et lisaks hellusele, hoolivusele jne. peaks ka suhtlema, töötama jne, et ei tekiks seda halli ja omanikutunnet(haiglaslikku) Kui mees on minu üle uhke ja uhkusega esitleb mind sõpradele, vanematele jne., ET VOT SEE ON MINU NAINE, sellise omanikuga olen ka õnnelik, mitte et ei pea mind enda omaks selleks, et pudru õhtul laual, sokid pestud, lapsed sünnitatud ja kõik sinna juurde kuuluv...

Keegi: loomulikult nimetan ma teda siin omaks naiseks (ei taha teda siin küll tema õige nimega nimetada) ja loomulikult (minu meelest õigustatud) uhkusega..kiidan teda ette ja takka ..ta on õepoolest erakordselt (elu)tark ja mõistlik, lisaks (ligagi)töökas ja osav ja....et kas aitab...kusjuures ma ei liialdanud eelöeldua sugugi. Vähe sellest - tutvustan teda hea meelega kõigile tutavatele (vahel olen isegi noomida saanud, et mitu korda ma teda ühele ja samale inimesele tutvustan:)) Aga see ei tähenda, et ma ei aktsepteeriks tema mõtteid (kuigi me vaidleme kodus kõrvaltvaatajale lausa riiuna näiva innukusega..tegelt kaitseme oma seisukohti), et kiidan tema otsuseid takka (kui just need mu meelest päris lollina ei tundu - tleb nedki ette, ega ta nii ideaalne kah pole) ja / või ei atas teda oma firma asjaajamises....nagutema mindki:) Krt kirjutades tundub tõepoolest idealse kooseluna:)))

Jah Kiku - see juba läheb.Aga võta aeg maha, jäta see reont hetkeks kus krt.mine samuti sõpradega välja ja naudi ilusat talve, mis sa rabeled, ega see remont sul eest ei jookse. Kui nüüd hakkad sellise mõttega, et PEAD tema eest tegema, siis paned ka sinna värvi ja tapeeti ja kuhu tahes seda negatiivset energiat, et hiljem on sul raske seal elada ja toime tulla. Parem puhka ja alusta siis kui head mõtted peas ja uued ootused oma elule ja lootused...Ikka tõmbad endale ligi selliseid, millises meeleolus ise oled. Äkki tõesti liialt heledalt tuli põles algul ja soojendas, nüüd aga sama kiirelt kustub ja tuhk jääb järele. Ära parem otsi kedagi, tuleb aeg ja see õige tuleb ise. Ole õnnelik selle üle, et sul tütar lohutuseks olemas, tehke koos plaane jne....

keegi:
Mõtlesin selle omanikuuhkuse üle järele. Üldiselt on ju nii, et ma pean partnerist palju, aga ka siis, kui kogu maailm vaataks talle viltu, siis peaksin ka temast palju.
Sama on esitlemisega - tegelikult meeldiks mulle mõelda, et mina olen mehele tähtsam kui kogu seltskond ja et esitledes ei mõtleks ta mitte sellele, et mis mulje mina seltskonnale jätan, vaid sellele, mis mulje seltskond minule jätab :-). See oleks küll juba liialt suur idealism. Hall tegelikkus on tõesti niisugune, et mees tutvustab omanikuuhkusega naist, aga siis kui seltskonnast keegi peaks kahtluse alla seadma, siis tekkivad mõrad arvamusse ja järgmisel korral jälgitakse juba kriitilise pilguga seda, mida naine selga paneb, mida räägib, et tema pärast piinlik poleks.
Mõtlen, et miks keegi üldse peaks suhtuma nagu omandisse - et tema teod panevad kas uhkust või piinlikkust tundma? Kas ei oleks ideaalne, kui tegelikult inimene iseendale meeldib, siis see on piisav? Enese jaoks peaksid ju ise kõige tähtsam hindaja olema?

Feliks - nonääääd nüüid. Ka sa seda siis ei nimeta omanikutundeks,heas mõttes:-))))
See ongi ju see aksepteerimine ja tunnustamine ja samas hoolivus jne. Ka heatahtlik vaidlus on ju edasiviivaks jõuks, kui kõik oleks kõigiga nõus sorry, mis elu see siis oleks? Seda sa ju peaks teadma, seda enam, et teil kaasaga omad firmad, seal on ju üks olulisemaid asju lepingute sõlmimise juures - kokkuleppe saavutamine ja kui hakkad tuletama edasi, ei saavuta ju ühtegi lepet ilma vaidluste, arutelude ega kompromissideta???? Või kuidas, sama kehtib ka ühes toimivas peres, ainult veidi õrnemas õhkkonnas...see oli see minu mõte.Ka firmas, kui töö läheb, sa premeerid töötajaid ja innustad neid sellega veel paremini tööle.samuti kodus, hellalt kaissu jne.......noh ma arvan, et said mu mõttest aru...

EneL - sul õigus ka, aga mõte just oligi selles, et mees on uhke, et just SINA oled tema naine. Riietus ja selline muu materiaalne ja mulje jätmine on nii väikekodanlik selle juures, just nimelt mis mulje seltskond sulle jätab. Tõesti idealism, aga mitte võimatu. Just see tunne, et mees on sinu üle uhke mitte sinu väljanägemise või muljeavaldamise suhtes vaid uhke sinu kui isiksuse kui oma naise üle, täiesti tähtsusetu, mis keegi teine arvab - ise oled ju uhke ja õnnelik
vuuuuuh, läks vastu õhtat keeruliseks

Keegi: No nään jah:)) Omanikutunne see pole..isegi hääs mõttes mitte...pigem on mul siiralt hea meel, et mind on õnnistatud sellise kaasaga, et mul on õnnistand temaga team luua:)

A lisan...minul firmat pole:)

Feliks - noh sry, lugesin nagu välja su eelmisest kommendist, et te mõlemad abistate üksteist oma firma juures, vist sain valesti aru, noh see selleks...
Ah et siis ikka ei ole omanikutunnet, aga teeme siis niipidi, et....äkitsi keegi hakkab himustama sinu head naist, sest egas see teistelegi m'ärkamata jää. Mis teed, kui ükspäev kaasa tuleb ja ütleb, et nuuuh nüid siis nii, et ...lähen teise juurde...Lased lihtsalt minna????
Tulen ehk veel õhtal tagasi, läks enesel nõnna kiireks ja pean lippama ....Olge ikka toredad, tore on toredalt vestelda...

keegi:
Mõtlen, et mulle meeldivad väga paljud oma sõbrad ja mõnikord olen nende jutust tõeliselt võlutud. Kas see näitab, et mul on oma sõprade suhtes omandiinstinkt?

Keegi: kuule olen kindel, et neid himustajaid alalõpmata...üsna mitut isegi tean:) Et kas lasen minna...noh sellist otsust pole mul seni tulnud teha.... eks ta ise peab ika otsuse tegema kas nii või naa..t aon liiga mõistlik selleks,et kedagi seepärast duellle kutsuda...ma võin ju selle duelli võita aga ega ta sellest oma otsust muuda..või peaksin hakkama reageerima"heaks meheks saamisega"?:)) Kui aeg on läind sedapidi, et t ajuba kellestki enam hoolib..kurb küll...eluläheb edasi.
Ja naudi nädalavahetus!

to keegi:
tunnen ennast juba päris hästi. korteris ei olegi mingit remonti vaja teha kuna ostsin remonditud korteri.lihtsalt paar auku puurida ja mõnda asja sättida. selleks kulub kokku kõige peale paar tundi.
lähengi nädalavahetusel klubisse. tema seda muidugi ei tea. talle see ei meeldiks ja tean, et hiljem heidaks ta seda mulle ette.
ta on mulle täna mitmeid kordi juba helistanud ja kui ta hommikul oli selline külm, siis nüüd jälle poeb ja nunnutab. ta ei suutnud kuidagi aru saada miks minul on hea tuju. ta ei tea veel, et olen oma otsuse teinud ja tõesti, tunnen ennast taas vabana, õnnelikuna ja seda, et keegi mind ei ahista enam. ütleksin, et see ahistamise tunne oligi kõige hirmsam.
lihtsalt austajate leidmisega mul probleeme ei ole. olen küll 30, aga mitte keegi ei paku üle 24. tavaliselt veelgi vähem. eks see näilikult vähendab ka minu vanust. aga olen ise sellega täiesti rahul ja võtan elu jälle rõõmsalt.
ma ei ole kunagi kedagi otseselt otsinud. nagu temagi, tuli täiesti juhuslikult ühest klubist. võtsin teda ise tantsima, sest ta meeldis mulle kohe,kui teda nägin.
lähen siis täna lõbusalt aega veetma. kunagine ekskallim on muusik ja esineb täna ühes klubis oma bändiga. meil on temaga säilinud head SÕBRA suhted.

tutvusin suvel puhtjuhuslikult endast 15 aastat vanema mehega, kellega otsustasime esimesel kohtumisel päikesetõusu vaatama ja niisama juttu ajada lihtsalt nagu isiksus isiksusega. Temal on seljataga 10 aastat abielu, mina vaba ja vallaline. Meie tutvuses muutus lähedaseks, sest asju, millest arutada, oli palju ning õhus oli ka seksuaalset energiat.
Oma põhimõtetes olen alati arvanud, et ma ei muutu lähedaseks seotud inimestega, paraku temaga see nii läks. Tema jaoks oli ta abielu ennast ammendanud ja elati nagu harjumusest koos, ka lapsi polnud.
Me ei rääkinud kunagi tunnetest, need olid lihtsalt silmadest lugeda.. Oma hõivatuse tõttu me alati ei saanud kokku kui seda oleks soovinud ning siis ma ainult ootasin ja ootasin, nutsin ja ootasin.. Ma tundsin, et mu tunded lähevad järjest suuremaks ja see hirmutas mind, sest teadsin, et teine inimene on seotud, küll suht formaalselt, aga ikkagi seotud.. ma käitusin kogu aeg oma põhimõtetele vastu, sest tunded ei lasknud eemal olla..
Kuna ma enne tema kohtamist olin päris valusalt läinud lahku eelmisest suhtest, kartsin meeletult uuesti haiget saada.. et just nagu mängukann, keda võetakse ja siis ühel hetkel nurka jäetakse.. ma ei teadnud, mida teha, sest viimane asi oleks olnud talle etteheiteid teha milleski, ma ei tahtnud suruda kedagi nurka ja miskeid nõudmisi esitada, vaid lasta mehel ise otsustada ning teha omad sammud nii nagu ta süda tunneb..
Tekkis kiirem ajaperiood, mil meil polnud nii palju võimalust kohtuda ning minus võttis maad ebakindlus ja hirm, et meie suhe hääbub.. tutvusin samal ajal endast neli aastat vanema mehega, kellega läbisaamine ja klapp on meeletult hea, olime 2 nädalat iga päev 24 h koos ning viimaks leidsime, et meil on nii hea olla teineteisega, et oleme siis koos. Paraku viibib see noormees väljaspool Eestit veel pool aastat. Tulin tagasi ja mees, kellega ma enne ärasõitu koos olin, tuli ja ütles, et ta tahab mind, on kogu aeg tahtnud, tahab enda praeguse abielu lahutada ja olla minuga õnnelik, luua pere ning kasvada koos vanaks..
ma ei oska midagi teha, sest tunded on mõistusest midagi võimsamat ja suuremat, et saaks mõistusega mingit otsust langetada.. ja süda valutab.. lihtsast sõprusest on kasvanud armastus - see midagi puhast, siirast ja nii inimlikku.