Mida arvate Luule Viilmast ja tema raamatust? Kas sellest on kellegile abi olnud? Kust seda raamatut või kõiki viite osa osta saaks või laenutada?

lugesin ka ise seda,kui tundsin,et muudmoodi ennast aidata ei oska.100% kullana seda muidugi võtta ei saa,aga igaüks avastab ise enda jaoks just need õiged õpetussõnad,mis tema kohta kehtivad.seda vist peaks lausa mitu korda lugema,et asjad kohale jõuaksid.

Jumala pärast, kas maksab ikka sarnaseid raamatuid (a la ellujäämisest, esimese miljoni teenimisest, soosingu võitmisest jne,jne,jne...) eriti lugeda? Pealegi kui hingeseisund tõesti parasjagu selline mõjutatav on?

Nii: lugeda tasub ikka..kui selle lugemise juures ise mõtlemist ei unustata...ja kui ajast kahju pole:)

Luule Viilma raamatut ei saa mingil juhul võrrelda raamatudega nagu esimese miljoni teenimine, kuidas võita ülemuse südant jne.

Sarnaselt Viilmaga võiks lugeda ka raamatut Silva meetodist, mis samuti käsitleb õige mõtlemise mõju Sinule, Sinu tervisele ja saatusele. Kui nendest raamatutes kirjeldatut oma elus rakendada, siis leiate peagi, et see toimib !

Olen lugenud tema kõiki raamatuid. Ainult lugemisest ei aita. Iseendaga tuleb palju tööd teha. Tulemused tulevad vastavalt tööle. Loitsukelleris peaks neid raamatuid saada olema ja raamatukogudes on ka.Põhiline, et ei hakkaks ennast süüdistama kui neid loed.

Njah, sealt võib välja võtta need aspektid, mis sobivad. Andeksandmine on hea ja see ei ole iseenesest uus mõte (Piibel oli ses osas ju esimene :)). Vihakandmine ei ole tervislik, ja ausalt öeldes ei saagi aru, kas see on psühholoogiline ja enesesugestiivne nõks või võlujõud, aga kasvõi mõttes andeksandmisega tegelemine toimib. Hirmuga sama lugu. Aga edasine jutt, kõik need mitu-mitu osa, tundub segane ja liiga...sharlatanlik. Miks ta muide ise nii halb siis välja näeb, kui oskaks end aidata? Ja temaga kohtumine jättis pigem ebameeldiva mulje. Seda tajud küll, kui inimene tige on... Aga annan talle selle andeks :)

To V Olen käinud paljudel loengutel ja ei ole küll täheldanud, et Viilma tige inimene on. Teises näed ju iseennast ehk on viga hoopis sinus. Viilma näeb halb välja? Ta ka ju inimene omas heas ja halvas. Tal endal tuleb ka pidevalt oma stressidega tegeleda. Kui tal poleks ühtegi probleemi, stressi siis ta oleks ammu juba ingel. Ja mis andeks andmises nii halba on? Sellega ei tee ju kellelgi liiga.

Ann, raamatupoest ja raamatukogust oled kuulnud?! vot sealt otsigi seda "teost"!
teleesinemistest on see naine jätnud küll kurva, õnnetu ja väsinud inimese mulje...

"Ellujäämisõpetust" võiks võtta nagu Piiblit, kus kasutatakse sümboleid ja ülekantud tähendusi. Siis võib sellest ka kasu saada

ToITI: seda ma ju väitsingi, et andeksandmine on igavesti hea asi. Aga see EI OLE Luule Viilma leiutis. Tema ainult pani selle paremasse vormi. Olen ka ise Luule Viilmat loengus kuulnud, aga siis, kui ta veel oli üks parimaid günekolooge Läänemaa kandis. Siis oli ta kena ja armas. Aga kümme aastat hiljem tema vastuvõtul käies leidsin sealt hoopis teistsuguse inimese, kelles ei olnud enam seda sõbralikkust. Olen kokku puutunud ka teiste nn "imetegijatega", kes tegelevad stresside ja aurade ja teab veel milledega. Kahju, kuid tegemist on kavala soolapuhumisega. Väga head psühholoogid. Sellest ka tulemus, et osad inimesed neid väga usuvad. Tegemist ei ole imelise uue Piibli, vaid hea sisendamisega.

V,
Ütled et andeksandmise mõte oli juba Piiblis ja Viilmaa pani selle vaid paremasse vormi. Kas see ikka on parem vorm?
- "kõik need mitu-mitu osa on segane ja liiga sharlantlik" -Ütleksin samuti et kõik need viis raamatut kordavad sisuliselt ühte ja sama, Piibliga selles mõttes võrrelda ei saaks.
Miks ta aga ennast aidata ei saa? Tuleb meelde selline ütlemine -kes teab see ei räägi palju vms...

Minu arvates on see andestamise teooria vaid lohutus, et ennast mitte koormata teiste mõistmatuse ja egoismiga. Kui mul on valus vaadata kuidas suurem (targem) alandab nõrgemat siis ma tean, et ma ei saa seda muuta vaid lohutan ennast ja andestan, et suur inimene kaotab vahel oma lapsepõlvetunde ning ei ole lapsele kasvamisel toeks ja andestan, et laps sattus ebasoosivasse keskkonda. Kas nii - elu ongi üks suur andestamine ja piibli järgi kui lömastatakse üks näopool siis keera teine ja see on sinu saatus jõudmaks paradiisi, selle asemel et jätta endale vabadus/õigus nautida oma elu ja anda vastu lollile tema enda mõõdupuu järgi - me peaks ju suutma/võima kaitsta oma liivakasti territooriumi...?!

Viilmaa on kokku kirjutanud mitmeid algallikaid, mitte ainult kristlusest,osalt budismist, psühhoteraapiatest, filosoofidelt,käibetõdesid jne., tera siit, teine sealt (kes asjast teavad, tunnevad allikad kergesti ära).
Ise tasub algallikaid lugeda, siis oledki nagu Viilmaa ja paremgi veel. Kõik on kunagi ju olnud.

Luule(tajat) Viilmaad mingiks autoriteediks küü ei tasu pidada

mul tuttavaid kes sellise psühhotraumaga ta juurest tulnud, et andis ikka hiljem toibuda
eks sa katsu enesele andestada kui kõiks su lapse ja pere tervise ja muud mured laotakse su enda kukile, et ise oled süüdi et nii on
ja seda mitte delikaatsel viisil vaid ikka karmilt ja lahmides

iseendasse tuleb uskuda...

"Bridget Jonesi päevik" annab hea näite selliste eneseabiraamatutega liialdamisest. Mul üks sõbranna loeb ainult selliseid, ja midagi muud talle soovitada on ajaraisk. Minu sügavalt isikliku veendumuse kohaselt on üks liik inimesi, kes nende raamatute eest pappi välja käivad, ja see on sama liik, kes tutvumisel küsivad kõigepealt: aga mis tähemärgi all te sündinud olete?

Mis tähemärgi all te sündinud olete - ja lõpuks kommenteerivad, et ma ei saagi enese muutmiseks midagi ette võtta ma lihtsalt olen selline ja teie kõik peate mind sellisena taluma. Leian, et tugevatoimelised kriitikashokid on väga valusad kuid ka väga kasulikud, sest elus õnnelik olla ja elu nautida saame me ikka ise - vastavalt sellele valime me ka inimesi enda ümber kellega me oma aega sisustame ning see kõik sõltub sellest kes ma ise olen. Seega tasub vahel siiski kuulata ja vaagida võib olla mingite sissekujunenud käitumismallide järgi oleme tõesti kuskil süüdi - sest pole inimest pole probleemi ja vist ka vastupidi. Endal on lihtsam kui suudad kõrvalseisjate vigadesse suhtuda tolerantsemalt (ehk andestada), sest maailmaparandamine on minu arvates puberteetide pärusmaa - elukogenumad mõtlevad juba rohkem enda heaolude peale. See on minu isiklik arvamus.

Hari kipub vägisi punaseks, kui kuulen kiidusõnu Luule Viilma õpetussõnade kohta

huvitav: mis moodi siis toime tulla,
kui oled elanud 15-20 aastat koos inimesega ja ajapikku on suhe "hajunud" inime pole hoopis mitte see, kellega sai abiellutud ja mis valimisest me siin räägime

praegu ja täna mõtlen nii, et oleks pidanud pikemalt tundma õppima jne
see muutus inimese pole tekkinud poole aasta- aastaga
see ajapikku kujunenud
parata ma midagi ei saa
ära minna pole kah tahtmist
eluga rahul ei ole
õnnelikuks ei suuda end mõelda

kui muidugi vaadata elule nii, et võtame "üks päev korraga" siis õhtuks võib end õnnelikuna tunda, et autoalla ei jäänud või libedaga kukkudes luid ei murdnud
kas see on siis see mille üle rõõmu tunda ja pidada end õnnelikuks inimeseks

mida see Viilma sugune "õpetaja"
siin aitab või enese muutmine
selge, et teist inimest ei muuda, kuid ega ei saa muuta ka omi seisukohti, mis elu jooksul kogunenud ja teadaolevalt polegi eriti valed

ma pole tegelikult sugugi kibestunud inimene
tüdinenud võibolla
ja vanaks ning koledaks ma ka end ei pea (ege pea ka keegi teine)
niiet selles plaanis ei tasu mulle "häid" nõuandeid pakkuma hakata

Luule Viilma on tegelikult otseses mõttes "šarlatan" ja omakasupeal väljas

vot Gunnar Aarma suhtes tunnen austus ja lugupidamist
selline erudeeritud ja tark mees teine
ilmas palju näinud ja õppinud/lugenud
kuigi ei sobi minu vaadetega elule päris mitte kõik tema arusaamad
olen siiki positiivsemalt meelestatud selle härra "õpetustesse"
pole kunagi kuulnudki mingitest ebameeldivatest kogemustest Gunnar Aarmaga (puhaku rahus)

pr Viilma suhtes olen just halbu asju kuulnud ja mitte vähe
ei usu, et viga on ainult neis inimestes, kes negatiivse kogemusega tema juurest on tulnud...

ei taha kellegagi sügavatesse vaidlustesse laskuda

nagu öeldakse: igale oma - eks siis ka hingetohter

Kes tahab, et Viilma ta terveks teeb, sellel ei tasu muidugi sinna ronida. Ta aitab sind lihtsalt järje peale. Ise tuleb end aidata, oma stresse vabastada. Loomulikult on hea kui teine sinu eest mõtleb ja kõik ära teeb. Midagi tõestama küll siin ei hakka, las igalühel olla oma arvamus. Absoluutset tõde pole nagunii olemas.

Kes tahab, et Viilma ta terveks teeb, sellel ei tasu muidugi sinna ronida. Ta aitab sind lihtsalt järje peale. Ise tuleb end aidata, oma stresse vabastada. Loomulikult on hea kui teine sinu eest mõtleb ja kõik ära teeb. Midagi tõestama küll siin ei hakka, las igalühel olla oma arvamus. Absoluutset tõde pole nagunii olemas.

perekoolis sama teema üleval

copy-pasten siia mõned arvamused:
Tean ühte inimest, kes peale Viilma juures käimist seewaldisse sattus

keegi naesterahvas kirjutas:
Minu ex pööras pärast Viilma juures käimist päris ära- hakkas peksma, jooma vahet pidamata, mõnitama nii mind kui lapsi. Muutis elu põrguks kogu perel. Ja enda sõnul see ollagi ta missioon. Nii õpetavat ta mind ja lapsi... Helistasin ise Viilmale (minul õnnestus see suisa esimesel korral) ja sain küll suure kuhja süüdistusi kaela, et olen sellises suhtumises ise süüdi. Põhjendama, milles see süü seisneb, Viilma ei vaevunud. Lõpptulemus oli see, et tundsin, et olen ehk tõepoolest süüdi, kõik ju väidavad seda. Milles mu süü siis seisnes, seda aga ei saanudki teda. Elu oli aga põrgu.
Nüüd on mul normaalne mees, normaalne pereelu ja ma olen aru saanud, et mul polnud mitte mingit süüd !
Exist on lihtsalt kahju, ent kui inimene ise ei taha oma elu elada ja teistel lasta elada, ei saa selleks teda mitte keegi sundida.

ja veel üks:
Viilma käest saad kapaga kaela kogu selle mure, mida sa siiani oled vapralt katsunud lahata
Viilma proua paneb sulle veel palju mõtteid pähe kuidas sa ise oled oma olukorras süüdi jne
ja siis hakkad jälle otsast harutama ja lahkama ja katsu siis enesele ja teistele kõik andestada
see peamine relv ongi rahu iseendaga ja andestamine oma tegude või tegemata jätmiste pärast ja andestamine teistele inimestele kes sinu suhtes midagi halvasti teinud on või soovinud

On mõned lihtsad tõed
1) kõik mis teed, teed endale
2) sarnane tõmbab sarnast, seega saad seda, mida väärt oled
3) Kui sellega, mis on, rahul ei ole, siis oled piisavalt targemaks saanud, et olukorda muuta

jne.
Viilmaa ütleb seal raamatus õigesti, et mõni ütleb "@!#$" ja viskab koos sitaga ka kulla minema.

Chameleoniga nõus. Tegelikult need põhimõtted toimivad. Teine asi on see, kas inimene on valmis ja võimeline seda teadmist endale "kaela võtma" ja sellest lähtudes ise ennast ja oma elu muutma. Nii nagu oleks sigadus hakata mafioosode väikesele lapsele seletama, mismoodi täpselt näiteks tema vanemad oma raha või positsiooni on hankinud, nii ei ole kasu ka süükoorma ladumisest inimeste õlgadele, kes ei suuda näha, kuidas sellest vabaneda.

Niiet raamatuga alustamine on targem kui "tervendav shokk", võta esialgu nt raamatukogust esimene osa ja vaata sisse, kui paari peatükiga vastu hakkab, siis pane käest ära. Kui ei hakka, siis järelikult tasub vähemalt esimene-teine osa lugemist, edasi on suures osas kordus. Selles osas oli ka kellelgi eespool õigus, et mõtete algallikatest (erinevad budistlikud tekstid põhiliselt), saab ideed valutumalt kätte, aga Viilmad on märgatavalt lihtsam lugeda :)