Hari kipub vägisi punaseks, kui kuulen kiidusõnu Luule Viilma õpetussõnade kohta
huvitav: mis moodi siis toime tulla,
kui oled elanud 15-20 aastat koos inimesega ja ajapikku on suhe "hajunud" inime pole hoopis mitte see, kellega sai abiellutud ja mis valimisest me siin räägime
praegu ja täna mõtlen nii, et oleks pidanud pikemalt tundma õppima jne
see muutus inimese pole tekkinud poole aasta- aastaga
see ajapikku kujunenud
parata ma midagi ei saa
ära minna pole kah tahtmist
eluga rahul ei ole
õnnelikuks ei suuda end mõelda
kui muidugi vaadata elule nii, et võtame "üks päev korraga" siis õhtuks võib end õnnelikuna tunda, et autoalla ei jäänud või libedaga kukkudes luid ei murdnud
kas see on siis see mille üle rõõmu tunda ja pidada end õnnelikuks inimeseks
mida see Viilma sugune "õpetaja"
siin aitab või enese muutmine
selge, et teist inimest ei muuda, kuid ega ei saa muuta ka omi seisukohti, mis elu jooksul kogunenud ja teadaolevalt polegi eriti valed
ma pole tegelikult sugugi kibestunud inimene
tüdinenud võibolla
ja vanaks ning koledaks ma ka end ei pea (ege pea ka keegi teine)
niiet selles plaanis ei tasu mulle "häid" nõuandeid pakkuma hakata
Luule Viilma on tegelikult otseses mõttes "šarlatan" ja omakasupeal väljas
vot Gunnar Aarma suhtes tunnen austus ja lugupidamist
selline erudeeritud ja tark mees teine
ilmas palju näinud ja õppinud/lugenud
kuigi ei sobi minu vaadetega elule päris mitte kõik tema arusaamad
olen siiki positiivsemalt meelestatud selle härra "õpetustesse"
pole kunagi kuulnudki mingitest ebameeldivatest kogemustest Gunnar Aarmaga (puhaku rahus)
pr Viilma suhtes olen just halbu asju kuulnud ja mitte vähe
ei usu, et viga on ainult neis inimestes, kes negatiivse kogemusega tema juurest on tulnud...
ei taha kellegagi sügavatesse vaidlustesse laskuda
nagu öeldakse: igale oma - eks siis ka hingetohter