Ei tea, kas just õige koht murest kirjutada, aga olgu...
Meestest ja naistest ja nendevahelistest suhetest palju kirjutatud, aga üks õnnetu(?) teema ju veel - nimelt ämm. Mul omal tegelikult ei peaks ju muret olema - ämm kena, sõbralik, viisakas, saan temaga suurepäraselt läbi... aga...
Niikui ämm tuleb (tulemas on), muutub minu mees 300-protsendiliselt. Meie muidu väga hea läbisaamine haihtub nagu uttu, mind(ega ka mitte lapsi) pole enam olemas, MEIE pereasju ja probleeme arutatakse omavahel põhjalikult, võetakse vastu otsuseid (a la "puhkate te see aasta minu (st ämma) juures, esiku tapeet tuleb vahetada kollase vastu, võtan uue koera jne. Mul ei olekski selle vastu midagi, kui ka mind arutellu kaasataks (vast nagu ka minu elu), aga kui üritan sõnakese poetada, jäävad mõlemad vait ja vaatavad mind nagu mõnd võõrkeha. Lisaks toimub ohjeldamatu lastekasvatamine, samuti minuga arutamata ja ühel korral oleks juba lausa mööblit asutud ümber paigutama.
Ma ei saa aru sellisest suhtumisest - olen üritanud oma mehega sellel teemal rääkida, aga ta ei paista arugi saavat, et midagi korrast ära on. Imestunult vaatab otsa ja küsib:"Aga mis siis sellest, kui ema nii arvab?" Mul tekib iga kord tahtmine öelda, et mine siis oma ema juurde ja jäägi sinna.
Uuuhhh - kõlab nagu armukadeduse õpikust (kui selline peaks olemas olema) aga parata pole - mind see nii hirmsasti häirib, et mees ema pilli järele tantsima hakkab ja mind täiesti ignoreerib. Mis teha?

juba piibilis oli öeldud, et mees jätab oma vanemad ning hoiab oma naise poole - usklik ei ole, kuid see tundub igati asjalik ja õige käik olema
minu ex oli ka totaalne memmekas, kasvatasin teda pisarate ja skandaalidega natukenegi mehemaks,tema praegusel naisel on tänu sellele ilmselt veidi kergem elu...
teha ei ole suurt midagi, kui tegema hakkad võid mehest ilma jääda, kui ei tee - jäädki elulõpuni selliseks 'võõrkehaks'
aga püüa siiski hääl puhtaks köhida ja sekku heleda, kõlava häälega aina enam ja enam nendesse 'elu korraldavatesse' aruteludesse
jõudu!

Jajah, need suhted ämmadega võivad olla väga erinevad. Mu õel on jälle vastupidi: aeg-ajalt tunne, et ämmaga soojem suhe kui mehega...

Oli minugi ex-il emaga nii tore suhe, et meid oli meie suhtes kogu aeg kolm: minu mees, mina ja mehe ema. Ämm oli esmapilgul kena ja sõbralik, kuid ajapikku sai selgeks, kuidas asjad tegelikult. Ta oleks heameelega end voodisse ka meie vahele seadnud. Elama seadis küll end väga lähedale. Ja mees arvas kogu aeg, et nii peabki olema. Ämm aga susis nii kaua vaikselt ja kavalalt, kuni oodatav tulemus kätte jõudis:me ei ole enam koos. Seda ei oleks juhtunud, kui mees oleks selle Piibli jutu järgi "oma naise poole hoidnud". Nii et sellest olen juba ammu teinud järelduse: ämm võib olla milline tahes, aga mees peab asjalik olema ja oskama asjad õigetel kohtadel hoida. Kui mitte, siis ega teda kahjuks ümber ei kasvata, ema sabast jääb ta eluksajaks kinni hoidma ja on naise asi, kas ta lepib sellega või otsib mõne asjalikuma.

Nonii, naised! Meie kui tulevased ämmad, hoidkem siis meeles see, et tulevikus ei maksa end liigselt oma laste abielu vahele toppida!

Aga olete te tähele pannud, et probleemid ämmaga on alati (enamasti) naistel mehe emaga. Naise ema tütre abikaasat aga aina nunnutab ja poputab ja kiidab taevani. Kas mitte naised alateadlikult ei pea ennast meestest kehvemateks? Pöörake näiteks tähelepanu sõnakasutusele: naine saab mehele, mees võtab naise. Pulmapäeva peetakse tavaliselt pruudi pidupäevaks: õnnestus mehele saada.
Tütarde emad on õnnelikud, et tütar vanapiigaks ei jäänud, poegade emadele pole ükski naine nende kullakese jaoks piisavalt hea.

no on ka emasid, kelle tütrekesele ükski mees pole küllalt hea- ikka on kuskil mõni veel pikem ja siredama väljanägemisega või paksema rahakotiga või peenema haridusega vms.

Jajaa, aga minul - nagu mu õelgi - on olnud just vastupidi. Meessõprade emad muud pole tahtnudki kui ainult, et poisid meid tanu alla oleks pannud, meie emale aga pole ükski poiss piisavalt meeldinud: kellel liiga väike pea, kellel koledad hambad, kellel vähe raha, kes joob liiga palju, kes liiga matslik jne. Poiste emad aga meie suhtes: kingitused, kiitused, jutud lapselastest - täielik surve abiellumiseks.
Venna suhtes veel ei oska öelda, mis ema tema kohta arvab, ta veel liiga väike.

ämmale ju ei meeldi, et järsku polegi enam tema kõige tähtsam naine pojakese elus, tuleb hoopis keegi võõras. naise ema väimehes samasugust konkurenti ei näe. minugi emal pole mu meeste vast midagi, isal aga küll, tema tütrekese jaoks ei ole keegi küllalt hea, ta pole siiani ühegagi rahul olnud, küll liiga see ja liiga too:)

Eeva sule võiks soovitada et pane mees oma olukorda, kutsu näiteks oma vanemad või kasvõi sõbranna külla ja aruta valjusti isiklikke probleeme ja otsusta nt mehe sünnipäeva tähistamine ära. ja kui mees juba nihelema hakkab, siis selgita, et just nii tunned sina end teda ja ämma kuulates.

Minu eksi ema oli küll õnnelik, et kaelast ära sai. Pulmapäevalgi ütles, et nüüd pühib käed puhtaks. Minu meelest kah natuke imelik seisukoht (vähemalt siis oli) Nüüd mõistan küll - eks vaeva oli tema näinud ja mina ka . Nüüd peab mees ise hakkama saama ja oma tegude eest vastust kandma. Kurb ainult, et tema edasise käekäigu eest ainult exabikaasa (st mina) muretseb . Emal pole siiani asja. Küll oli ta aga igavesti mõnus ämm - oma nina meie asjadesse kunagi ei toppinud ja kui probleemid tekkisid toetas mind ning mõistis poja teod hukka. Nooruslik on ta kah. Mina ei nurise - ja ämmaks jääb ta ikkagi olgugi, et pojaga enam koos ei ela.

mul hoopiski äi selline, kes ei tee kuulmagi minu arvamust ja seletab muudkui pojale kuidas tuleb elada ja mis on õige ja mis vale
kui mina katsun sõna sekka öelda ...
no ei hakka pikemalt kommenteerima, mida ma kõik olen läbi elanud (vaimne terror ütleksin)
kodus aga paistab et poja oma isaga kuidagi nõus pole
"mõjupiirkonnas" olles aga ei seisa ta kunagi "minuga ühes paadis"
vot nii

Minul sama mure elame mehega tema vanemate juures,alguses tundus olevat normaalne,toetas meid igati aitas last hoida,kui ise koolis k'isin aga n[[d kui kool l'bi ja olen iga p'ev 'mmaga koos tunnen kohe et suhted hakkavad muutuma halvemuse poole.
'mm muutkui ]petab,et tee nii v]i tee naa.
nagu ise oleksin mingi lollike kes ei oskaks mitte midagi.Aga
onneks on mees alati olnud ikka minu poolt.aa [ks probleem mis pn n[[d 'mmal tekkinud on see et alati kui mina s[[a teen siis on alati kas midagi puudu v]i midagi [le.ah kui siin hakkata [les lugema k]ike mida 'mm kamandab siis tuleks see kiri v'ga pikk.
Alguses kui hakkasime mehega koos elama siis tundus et paremat 'mma ei anna soovitagi.aga nagu ;eldakse et mida kaugemal 'mm elab seda parem.hakkan ka juba seda soovima et saaks juba oma ette elama.

Eks see tuleneb kõik rohkem ikkagi sellest, et samasooliste vahel on pidev võitlus ja konkurents, mis on täiesti loomulik inimloomusele.. kuid sealt kajastubki see sellistes olukordades, kus pesakonda võetakse uus liige ning kui mehe ema, kes on olnud pojale siiani elus nr1, "vahetab" selle nr1 välja noorema ja teisest pesakonnast pärit naisterahvaga, siis see lahtilaskmisoskus jääbki paraku tihti väikeseks.. ämmad ei teadvusta lihtsalt, et nende kutsikad on suureks saanud ja loovad ise oma elu juba.. neil on sellest siiralt kahju ning selle muutuse on toonud ju poja naine, mistõttu ämmad ei tahagi, et see naine oleks nendest enditest kehvemad ja teinekord ka selle lahtilaskmisvalu pärast kiusavad miniat.. oleme vaid inimesed, selline see elu on