Ei tea, kas just õige koht murest kirjutada, aga olgu...
Meestest ja naistest ja nendevahelistest suhetest palju kirjutatud, aga üks õnnetu(?) teema ju veel - nimelt ämm. Mul omal tegelikult ei peaks ju muret olema - ämm kena, sõbralik, viisakas, saan temaga suurepäraselt läbi... aga...
Niikui ämm tuleb (tulemas on), muutub minu mees 300-protsendiliselt. Meie muidu väga hea läbisaamine haihtub nagu uttu, mind(ega ka mitte lapsi) pole enam olemas, MEIE pereasju ja probleeme arutatakse omavahel põhjalikult, võetakse vastu otsuseid (a la "puhkate te see aasta minu (st ämma) juures, esiku tapeet tuleb vahetada kollase vastu, võtan uue koera jne. Mul ei olekski selle vastu midagi, kui ka mind arutellu kaasataks (vast nagu ka minu elu), aga kui üritan sõnakese poetada, jäävad mõlemad vait ja vaatavad mind nagu mõnd võõrkeha. Lisaks toimub ohjeldamatu lastekasvatamine, samuti minuga arutamata ja ühel korral oleks juba lausa mööblit asutud ümber paigutama.
Ma ei saa aru sellisest suhtumisest - olen üritanud oma mehega sellel teemal rääkida, aga ta ei paista arugi saavat, et midagi korrast ära on. Imestunult vaatab otsa ja küsib:"Aga mis siis sellest, kui ema nii arvab?" Mul tekib iga kord tahtmine öelda, et mine siis oma ema juurde ja jäägi sinna.
Uuuhhh - kõlab nagu armukadeduse õpikust (kui selline peaks olemas olema) aga parata pole - mind see nii hirmsasti häirib, et mees ema pilli järele tantsima hakkab ja mind täiesti ignoreerib. Mis teha?