eks ma ole tütre ikka ära hellitanud küll. olen viimased 6,5 aastat oma elust ainult talle pühendanud ja tema jaoks elanud. ta on siiani tõesti saanud kõik mida on tahtnud (eks süütunne ikka ka piinab).väljas käisin suhteliselt harva ja siis oli ta kas vanaema või hoidja juures. ikka alati turvaline ja hea ümbrus.
oleme selle mehega koos olnud pool aastat, aga koos me ei ela. kohtume küll iga päev ja helistame 10 kordi päevas. päris koos olema ainult tema juures. laps ei ole kunagi midagi sellist näinud mida laps ei peaks nägema või siis kuulma. Olen vahest öösiti lihtsalt kodust ära, aga tüdruk on koos vanaemaga kodus. näinud on ta ainult kuidas lahku minnes teineteist kallistame ja musitame. aga ta ise kallistab ka seda meest alati. neil on väga head ja sõbralikud suhted. see mees on tegelikult hell ja lastesõbralik. tal on endal lapselaps sama vana, kui minul tütar.
lapsele räägin juba pikka aega igal hommikul ja õhtul, et ta on mulle alati kõige tähtsam ja kallim ning ma ei jäta teda kunagi, aga ka täna hommikul ütles ta, et kardab ikkagi. arvan ise, et talle on lihtsalt aega vaja ja peame teda endaga ikka rohkema igale poole kaasa võtma.
oleme ju siiani ainult kahekesi olnud ja nüüd tuleb keegi meie perre juurde. ega ma ise ka muudatusi kergelt ei võta, vajan alati veidi aega, et harjuda.
oma elu aga ei tahks küll sellepärast elamat jätta. olen ikkagi veel noor ja tahan elada.