öö, see hoiab mõtteid paremini peos ja need on öösel ka valgemad.
päeval asisemad ja liig laiali enda ümber.
Õhtul kogunevad nad vahel mu ümber ja vahest nad on erinevat värvi...

Donna: ega mõtet hääks tee tema ilusus....ilusaks teeb mõtte sõnadesseseadmise oskus...mtted peavad adkevaatsed olema...kui nad tekitavad protsessi..et nad toovad selguse....ja mitte kellegisse teise, kes nt neid mõtteid loeb, vaid eelkõige mõtlejasse endasse. eelkõige peab mõtetest lkasu olema ikka nende mõtlejale. Kui neist mtetest ka keegi teine kah veel miskit tarkust saab, on see miski reegli omandamine, mis jääb seniks vaid teooriaks,kui inimene pole seda mõtet endalegi selgeks mõteld ..nii et mõtlemist on vast ikka vaja:)

Fööniks:
Kirjutasin ikka ise oma nime all. Ära muuda mind järjekordselt skisofreeniliseks! ;-)
Jah, ma jagan enamikku Su mõtteid. Hakkan juba arvama, et järsku liigume sarnastes seltskondades?

Feliksile:
Ma ei saa kuidagi mehi mittemõtlemises süüdistada. Küll aga on üks asi meestel üldiselt teisiti kui enamasti naistel. Nad sildistavad vähem ja üritavad lihtsalt tunda, selle asemel, et tundele nime anda - see on armastus, see on sõprus, see on õnn. Sildistamine on asi, millest ma ennastki tunnen ja millest ma soovin lahti saada. Minu viimane probleem oli, et kas mul on suhe või pole :-). Või on sellel mingit tähtsust?
Antud kirjutises olid siiski ainult toodud tunded, mitte üritatud neid mingite nimedega nimetada. Nii et võin neid tõesti rahumeeli mehe omadeks pidada

Feliks: ja kui sa sellised mõtted paberile - internetti paned, mis kasu sa sellest saad? Eesmärk ongi ju, et keegi neid loeks. Vahetu omad olid ju küll, minu meelest, kellelegi lugemiseks pandud. Kui aga mõtteid ainult enda jaoks mõelda, siis polegi ju vaja neid ülesse kirjutada - mõtled ja saad selgust. Ja polegi väitnud, et mõtlemist vaja ei ole, vastupidi - mõelda võib ja on vaja aga kas ka kirja panna?

Näiteks - lähen oma armsamaga riidu. Õhtul mõtlen: ta tegi mulle liiga, ta ei mõista mind, parem oleks kui me suhte katkestaks. Nii..
Hommikul mõtlen: ma liialdasin, asja võib parandada, ta ei mõelnudki halba.
Kui oleksin õhtused mõtted kirja pannud ja näiteks netti riputanud, oleks see parandamatu.
Sellest mu arvamuski, et mõtted peavad pähe jääma.

Donna: et kas kirjutada...vaat mina alustan tavaliselt oma kirjatükke sedasi, et mul on idee...ja kirjutades arendan mõtet edasi...kirjutamine aitab mõtelda:) Kas just internetti - raamatusse riputada...aga nt paberile...paberil saad välja elada..ja ei pole nii, et paberil ja siis ongi nii..paberi võid ära põletada...see on isegi üks psühhoterapeutide võte..kirjutada oma negatiivsed emotsioonid aberile ja siis paber hävitada..müjub kusjuures:)
Ja eks ta ole igaühe enda asi, kas, mida ja kuhu ta riputab. Mõni kohe ei saa, et peab kohe oma mõtted teistele lugeda andma:)

to Donna:
Mõtlesin selle näite üle, et läksid riidu, mõtled lahku minna ja paned selle üles. Ennast Sinu situatsiooni pannes mõtleksin solvumisega järele, mõtlen, et miks ta tegi, mõtlen, et kas minu käitumises polnud mingit viga. Siis mõtlen juba iseloomude üle ja internetti kirjutan mingi üldise mõtiskluse inimese iseloomude erinevustest ja mittemõistmisest :-)

Keegi ei taha ju lähedasele inimesele haiget teha ja kui inimesed tülitsevad, siis pidi ju teisel poolel ka mingi põhjus olema

eneL: Ma ei pidanudki silmas, et otse lagipähe lajatada ,et oled paha ja rohkem ei taha. Ma mõtlesin kõiki neid tundeid , mis selliste mõtetega kaasas käivad ja peast läbi lipsavad, et miks ja kuidas edasi jne jne.
Ning tegelt oli see vaid üks primitiivne näide selgitamaks, miks mina selliseid tundeid-mõtteid kellelgi lugeda ei pakuks.
Feliks: ka mina olen paberil olukordi ja situatsioone analüüsinud ning täiesti nõus- aitavad. Kuid jutt oli ju romantilistest tunnetest ja nende paberile panemisest.Sellised kui Vahetu omad (veelkord!)on minu arvates ainult mõtlemiseks või siis ütlemiseks. Ning loomulikult on see igaühe oma asi kuhu ta mida lugemiseks pakub. Minu arvamused siinjuures olid puhtsubjektiivsed ning lähtusid sellest, et see kirjatükk siia foorumisse lugemiseks pakuti.

to donna:
Ega ma ka ei arvanud, et Sa lagipähe lajatad. Lihtsalt minul tekkib kirjaliku väljendamise vajadus alles siis, kui on tegu mingi minu jaoks uue (või unustatud vana) mõtte või probleemiga, mis on nii keeruline, et tahan seda kirjalikult näha. Ja kuulda ka teiste mõtteid sellel teemal, kui ma olen mingisse probleemi takerdunud. Üks bit informatsiooni must-valgelt - kas lahku minna või mitte - võib ka mu peas istuda, ilma et ma peaksin seda kirja panema või kellegi käest küsima.

ilus!

eneL: ei tahaks selle üle vaielda, sest inimesed lahendavad ju omi sisemisi probleeme erinevalt - kes peab päevikut, kes lihtsalt kritseldab paberile, kui süda haige. ning ,hea küll kui neid tundeid kirjutada ja näidata, siis ainult ka sellele, kes nende tunnetega seotud on. Mina eelistaksin siiski salajas, peas hoida ning oodata nö laagerdumist.Sest : aeg annab arutust:))

Veidike taustainfot:

See pole reaalsusest üks-ühele võetud olukord, vaid väike mosaiik erinevatest mõtetest. I-L-U_kirjandus, või nii ;)

Aga väga meeldiv, et see nii aktiivse arutelu tekitas, ei läinud siis päris tühjale kohale.

Õnne kõigile!

Õnne sullegi, Vahutav Loom!

Kord elus oleks ju tore, kui mõni mees minu kohta nii kirjutaks, aga ... ma ei ole kindel, kas ma sellist vahutavat ploomi oma päris-meheks tahaksin.

miks ma ei näe midagi?

Tahan ka lugeda!

Naised pange tähele! Märgake reaktsiooni "Ilus, tahaksin, et ka minu kohta nii öeldaks...." A Vahetu Ploom tegi ilukirjandust! Mõtles välja romantikat! Lihtsalt võttis kätte ja pani kirja. Kas see ongi naitserahvale loomupärane, et võtab asju isiklikumalt? Ja mehele loomupärane, et temas on romantikat küllaga, aint igaüks ei oska seda tegudesse-sõnadesse(kas või kirjalikult) panna? Või igaüks ei taha?
Et äkitse ongi igas mehes mingi hulk naiste poolt ihaldatavat romantikat, aga mees ei saa ei tohi ei suuda seda välja näidata...kui siis vaid moingil suht tema jaoks äärmuslikul momendil pean silmas paarilise leidmise aega - see on mehele suht äärmuslik olukord, sest mees muutub naise müjuväljas suht kaitsetumaks loomaks - armunud mees on "lollakas"). Näidates välja oma romantilist loomust nätab mees oma sookaalslastele välja oma nõrkust?

Kas romantilisus on siis nõrkus? See mu meelest tugevus, aga õndsal sotsialismi ajal keerati ju kõik tagurpidi, ka romantika mõiste. Töös peitus romantika. irw.
Kõik kaunid , suured ja tugevad mehed ajaloos on olnud romantilised.
Yx mõte minu pojalt:(ei seostu küll eriti, aga tore siiski)
Mehed ON ilusad, aga naised peavad end ilusaks TEGEMA. (mõeldud on välimust)

Feliks: et mis järelduse ma pean sellest tegema - mina see ju olin kes kirjutas et tahaks et keegi minust nii kirjutaks :)))

Ma usun seda sinu väidet küll, et meestes ongi romantikat, aga nad ei oska seda kirja panna.

Ja tegelikult kui päris aus olla, siis IRL mõjub vaoshoitud ja... ütleme siis... mitte romantikast nõretav mees hulga mehelikumana ja kindlamana. Ma ei tea, miks see nii on.

Fööniks : mis järeldust..ei pea mingit järeldust tegema...ma lihtsalt panin tähele vahet..meeste õtlemise ja naiste mõtlemise vahel....normaalne ju:)
Et kas ma mitte selle väitega ei kummutand ekistavaid arusaamu Su soost?:)))

Et romantiast mittenõretav mees ilmselt ei vasta naiste (õigemini Sinu) ettekujutusele mehelikust mehest?

Hanna: et palju neist romantilistest, kaunitest, suurtest ja tugevatest ajaloomeestest ka reaalelus tolku oli - ma mõtlen oma abikaasale? Kas nende ilu ka lähedale paistis?

Lugu iseenesest imeilus ja natuke tuttavlik.
Mina arvan, et mõtete paberile panemises ei ole midagi halba.
Ei teadnud seda enne, aga väga rasketel hetkedel on mind näiteks aidanud just oma mõtete kirjutamine küll siis erinevate teemade all just siin delfis. Ei olnud seda enne teinud, ka päevikut pidasin ehk puberteedi eas, sõbrannadega kudrutamiseks hingel liiga raske ja just selline poolanonüümsus siin aitas. Ja loomulikult ei pea ju detailidesse laskuma ja isiklikuks minema ja kui hingel raske ei olegi see nii sügavalt ühe inimese või situatsiooniga seotud, tekitab mõtteid ja eneseanalüüsi ja tekib tahtmine seda analüütilist mõttekäiku ehk veidi veelgi analüüsida ja seda inimeste abiga kes soovivad sinuga mõtteid vahetada või on samas hingeseisus või mis iganes. Ja see aitab.

Romantiline mees - ilus. Aga Feliksiga nõus täiesti, et mees pigem näitab kui räägib oma tunnetest. Ja eks meie naised ju ka tõesti ehk harjunud sellega ja tunduks vist tiba imelik kui mees kohe suhte alguses selline üliromantiline oleks. Öeldakse et sõnad kaotavad nende väljaüteldes oma õige tähenduse, minu jaoks mitte pigem vastupidi (kõrvadel nii hea kuulda), aga jällegi pean nõustuma Feliksiga, et ilu ei ole sõnade mõttes, vaid väljendusoskuses e. kas inimesele on antud võime oma ilusad tunded sõnadesse panna ja siis ehk veel julgus seda ka öelda jne.

Ja nõus ka Fööniksiga, et imeilus on tunnetekõrghetkel paberile pandud sõnu hiljem jälle üle ja üle lugeda ja nende mõju ei kao - pigem muutuvad veel lummavamaks ja värvikamaks.

Järjekordselt pean mõtlema sellele Anne Seksi-eri numbrile, kus olid toodud erinevad mehetüübid väitega, et enamasti läheb naine alati samatüübilise õnge ja selline valik ütleb ära, mida naine mehes otsib, mis sellist mehetüüpi köidab ja mis tollel naisel puudub, et sellised mehed ta vaatevälja jäävad.
Lugesin need tüübid läbi ja täielikult sobimatuna tundus mulle tüüp Tundeline - selline mees, kes esimesel kohtumisesl avab kogu hinge jne. jne. Järgmised, kelle ma kõrvale viskasin, olid Romantiline dzhentelmen ja Kirglik. Siis jäi veel kõrvale Paha poisi imidzhiga tüüp ja Tegija - selline mees, kelle kõrval saab naine ennast naiselikuna tunda. Minu tüüpideks, kelle vahel kõhklesin, jäid Sügav vesi - selline mees, kelle loomusest õhkub rahulikkust ja kindlust ning Suur poiss - selline mees, keda ei saa eriti tõsiselt võtta, kes käitub poisikeselikult, mõtlematult, täis fantaasiaid ja ideid.

Ma ei saa kuidagi öelda, et tundlikud/romantilised mehed mulle ei meeldi. Hindan kõrgelt, kui mees suudab näha midagi ilusat. Pigem häirib nutune ja tasakaalutu tüüp ning kardan väga ülepakkumist, minu jaoks pole romantika see, et mees korraldab intiimse kaminaõhtu veiniga vms traditsiooniline ettekujutus romantikast. Lisaks on vaja ja arvan, et enamikule naistele on vaja kindlustunnet - seda tunnet, et mees on toeks.

Fööniksile - tõepoolest tundub mitteromantiline mees ligitõmbavana. Ja romantikat selles ei saa süüdistada - pigem seda, mida me selle sõna all tüüpiliselt mõtleme
(väga segane mõte - näe, milleks on tarvis kirjapanemist. Et paremini sõnastada)

Feliks: nüüd sa ajad küll mingit jama :)

"Romantikast mittenõretav mees ei vasta minu arusaamale mehelikust mehest" - kust sa seda võtad???

Loe veelkord mis ma kirjutasin - mõte oli otse vastupidine ju :)
Just romantikast nõretav mees ei vasta minu ettekujutusele mehelikust mehest :)

Ma mõtlesin seda, et tore ju oleks sellist lugu saada, aga... reaalses elus lummavad mind (enamasti) teistsugused mehed ja teistsugused teguviisid kah. Mõnikord isegi väga mitteromantilised :)

Fööniks: sorry - et kirjutasin valesti jah..sain justaru nõnda, et romantikas mittenõretav mees meeldib Sulle....ise eksisin..aga mõte oli Sinuga sama...nagu sageli:)

EneL : Sügav Vesi on ka minu tüüp :)

Kui mees hakkab "Romantikat Tegema", siis kukub võltsilt välja. Peab tulema spontaanselt. Ja romantika võib olla väga erinev, jumala pärast, kui minu "Sügav Vesi" niimoodi kirjutaks, siis mul hakkaks imelik :)

Mis ei tähenda et see lugu ei oleks ilus.

Feliks:
Arvan nii, nagu eelmises kirjas kirjutasin - et see, mida peetakse romantikaks on tegelikult erinev asi tundelisusest. Romantiline mees läheb enamikule naistele peale ja seda ei peeta ebamehelikuks. Tundeline mees, kes kurdab kõigile, kuidas teda ei mõisteta, läheb väga vähestele naistele peale. Tundeline romantik, kes räägib haavatud hingest, murtud südamest ja nooltest, mis on lastud läbi ta südame, ei lähe ka just paljudele meheliku mehena kirja. See viimane on tõenäoliselt väike liialdus selle mehetüübi kohta, keda Fööniks nimetas romantikast nõretavaks.

Mõtlen siiski tollele romantilisele mehele, kes läheb paljudele peale. Traditsiooniliselt on see punane vein, kirglik käepigistus, karunahk kamina ees, mille leegid peegelduvad kahe inimese silmades, üksik punane roos kristallvaasis... Oh... Selline mees murrab südameid nagu nalja ja ükski naine ei julge öelda, et on mittemehelik
Tegelikult mulle see ei istu (ilmselt Fööniksile ka mitte, kui ma tema valikust õigesti aru sain). Aga ma ei saa öelda, et mulle romantika ei istu. Lihtsalt minu ettekujutus romantikast on veidi teistsugune. Näiteks üks mees, kes kirjutab tavaliselt lõbus-iroonilisi kirju. Kevadealguses rääkis, kuidas ta nägi teel ukerdamas üksikut südikat ämblikut lumes. See vist on romantiline

EneL : ah las meeldib naistele (Sulle, Fööniksile) milline mees tahes:) Ei mina kavatse ennast muutma hakata ega naisi sihiteadlikult vallutama...iga asi omal ajal:) Ja ku ima kellegile sobin, tunnen selle üle rõõmu ja tunen ka selle üle räämu, kui ma mõnele ei meeldi..oleks väga igav kõigile meeldida...:))

Nii hea lugeda, et ma pole ainus kellele selline keerulisem ja kentsakat tüüpi romantika meeldib.
Arvasin juba, et veidrik olen:)
Mesistest, sõnad peo peal tüüpidest alati eemale hoidnud ja ega nad isegi väga ole tikkund pärast vestlust.Ma liig "käänuline" nende arust:)Ja nemad liig sirged mu meelest:)
Hiljemgi värinaid tekitav ja kaua meeles püsiv(ehk ka südant murdev:) romantika nõuab tiba rohkem kui traditsioonilist...

Feliks:
Tohooo tonti! Ei üritanud Sulle vallutusulatusse jääda ja ei kritiseerinud Sind ;-). Lihtsalt üritasin mõelda/kirjutada vastuseks Sinu küsimusele, et kas romantiline mees on ebamehelik

EneL: Kas ei üritanudki?!:))))

Feliks:
Murphy ütleb, et ära sattu ärevusse kellegi pärast, mida näed selja tagant ega kellegi pärast, keda kuuled telefonis ;-). Mina ei usu eriti virtuaalse võrgutuse võimalikkusesse.