Järjekordselt pean mõtlema sellele Anne Seksi-eri numbrile, kus olid toodud erinevad mehetüübid väitega, et enamasti läheb naine alati samatüübilise õnge ja selline valik ütleb ära, mida naine mehes otsib, mis sellist mehetüüpi köidab ja mis tollel naisel puudub, et sellised mehed ta vaatevälja jäävad.
Lugesin need tüübid läbi ja täielikult sobimatuna tundus mulle tüüp Tundeline - selline mees, kes esimesel kohtumisesl avab kogu hinge jne. jne. Järgmised, kelle ma kõrvale viskasin, olid Romantiline dzhentelmen ja Kirglik. Siis jäi veel kõrvale Paha poisi imidzhiga tüüp ja Tegija - selline mees, kelle kõrval saab naine ennast naiselikuna tunda. Minu tüüpideks, kelle vahel kõhklesin, jäid Sügav vesi - selline mees, kelle loomusest õhkub rahulikkust ja kindlust ning Suur poiss - selline mees, keda ei saa eriti tõsiselt võtta, kes käitub poisikeselikult, mõtlematult, täis fantaasiaid ja ideid.
Ma ei saa kuidagi öelda, et tundlikud/romantilised mehed mulle ei meeldi. Hindan kõrgelt, kui mees suudab näha midagi ilusat. Pigem häirib nutune ja tasakaalutu tüüp ning kardan väga ülepakkumist, minu jaoks pole romantika see, et mees korraldab intiimse kaminaõhtu veiniga vms traditsiooniline ettekujutus romantikast. Lisaks on vaja ja arvan, et enamikule naistele on vaja kindlustunnet - seda tunnet, et mees on toeks.
Fööniksile - tõepoolest tundub mitteromantiline mees ligitõmbavana. Ja romantikat selles ei saa süüdistada - pigem seda, mida me selle sõna all tüüpiliselt mõtleme
(väga segane mõte - näe, milleks on tarvis kirjapanemist. Et paremini sõnastada)