Minu lugu selline. Abielus. Ilmselt õnnelikult - armastan ja mind armastatakse, perelu sujub õnnelikult, on palju naermist ja palju usaldust, rääkida saab kõigest jne.
Aga ma tahan jälle neid unetuid öid, mil sai kas armastatu telefonikõnesid oodatud või temaga lõpmatult köögilaua taga teed ja kuiva veini joodud ning maailma parandatud. Külmas suvilas talvel kilukarpi konisid kustustatud ning vana vatiteki peal armastatud. Seda painavat romantikat (mõne jaoks see vast ei ole romantika, mulle küll), kui olin "viinata purjus" ja mingit kahenädalased augud tekkisid, millest ma peale armastuse ja heeringalõhna midagi ei mäleta.
Hommikud, mil seljalt ja küünarnukkidelt oli nahk maas ja neid sai siis ilgelt külmas meevees ravitud...
Ühesõnaga - ma ei suuda leppida mõttega, et sellist tungi ja tormi enam ei tule...
Ma armastan oma meest. Armukest ei taha. Tahan jälle olla nii pöörane, et karjuda kogu maailmale - ma olen armunud...ja siis sõita bussiga ringliini tundide kaupa, et tema aknaid näha.
Oh, jama jutt.
Aga kas teie ei tunne puudust "tormist ja tungist"?

Mina jälle ei taha seda enam, oli piinav igatsus ja pidev soov koos olla...ja hoidku jumal, kui tulid pikemad vahed kohtumistele...käisin nagu unes ja magasin tema pluusiga ja koos mobiiliga sms-i oodates... Praegu ikka palju parem, pole küll seda hingematvat kirge, kuid on selline hea ja kindel ja soe tunne...Armastus. Mitte peadpööritav armumine.
Aga inimesed ju erinevad.
Ei oska öelda, kuidas seda tagasi saaks, seda adrenaliinitulva pidi tekitama üks õnnehormoon, mida meditsiiniliselt põhjendatuna ei jätku kauemaks kui kolmeks neljaks kuuks... Kui venitada ja harva kohtuda, siis ehk kuigi palju annaks pikendada. ( Seksuoloogi kommentaarist )

Ehk peaksid oma mehega romantika-otsinguile minema? Teab Ta üldse Su tungi ja tormi tahtmistest või loodad Sa, et Ta Su soove silmadest loeb? Kuidas Sinupoolse pakkumisega on (äratad Sa Temas veel huvi)?
Peaasi, et Sa asja liiga suure kella külge ei riputa (ei kruvi halba pinget õhku)ja liiga suuri lootusi ei hellita - jälle 15 aastaseks pole päris võimalik enam saada.
Muuseas, igal eal olevat omad rõõmud. Võib-olla vanu igatsedes ei pane Sa tähele millest just nüüd ilma jääd.

Olen tundnud seda sama, et tahaks jälle olla armunud ... sest see ju on see tunne, eks? Olen samuti õnnelikus kooselus, mitte mingeid soove seda lõhkuda pole. Olen oma kallile ajanud ka seda juttu, et teeme nüüd, lähme nüüd mere äärde päikeseloojangut vaatama jne. Aga see pole see. Looduses on ka loomadel oma paaritumisrituaalid ja siis argipäev järgmise kevadeni.
Tuleb vist leppida, et need kevaded on seljataga.

Mina vaatan alati pisarsilmil filme, kus vanad inimesed kohtuvad ja armuvad. Ma olen mehelegi öelnud, et tahan kunagi tunda ka hilist armastust - nii 60-70 aastasena.
Tormi ja tungi tahaks praegugi, unistustes on see mees, kes silme ette kerkib, siiski keegi teine. Mitte mu enda armastatud aja armastav mees. Lihtsalt valus on endale tunnistada - "that's it", ükskõik kui palju armastad. Kui ikka ajudesse jõuab, et KUNAGI enam ei ole uut armastust, et see on VIIMANE armastus, siis tahaks vähemalt naiste pikema eluea arvelt hilist armastust. Kust siis see mees võetakse, muidugi :-)
Sõna VIIMANE on üldse jube. Sõna VIIMANE armastus samuti.

teema pole ilmselt neile, kes usuvad ühte ja ainsasse võimalikku armastusse elu jooksul.

...tõesti, kui neid lähed mujalt otsima ja oled kõige kaotamise äärel, siis istud ja nutad unetutel öödel ja mõtled, kui loll sa olid, et ei osanud hinnata seda, mis sul oli... muide, ühegi inimese tervis ei peaks kaua vastu sinu poolt üalalkirjeldatule, niiet see on asjade loomulik käik ja looduse hoolitsus sinu eest, et adrenaliin pidevalt laes ei oleks. Aga mine sõbrannaga külma suvilasse, parandage maailma ja tuletage meelde põnevaid vanu aegu ja sööge sibulat ja heeringat ja kustutage konisid mõnuga konservitoosi ja küllap kihutad järgmisel hommikul erilise mõnuga mehe kaissu tagasi. Mina olen jõudnud selle teadmiseni oma suhetes, et ENDAGA tuleb pidevalt tegeleda, ennast harida ja oma vaim ergas hoida, siis juba suhe uimaseks ei muutu. Tore muidugi ka, kui teinepoolgi sellest aru saab, et kui tahad, et suhe kestaks värskena, ei tohi end lõdvaks lasta. Enda seest tuleb leida need ihad ja romantika üles. (Mis siis saab, kui teine on ikka tõeliselt jobu, ma kahjuks ei tea... :(

Siiri, tee see teoks. Hiljem on nii armas-naljakas meenutada. Ära vahele jää- see rikub kõik kauni!

Noh, fakt on, et sama mehega enam seda kõike uuesti kogeda ei saa. Siis on sinu valida - kas sa üritad seda kõike uue mehega või lepid sellega mis sul on. Tee oma valik ja ära rohkem põe.

mu meelest selle „sahvtise” otsimise tulemusel tekib arvestatav hulk kõrvalehyppeid. just selleks, et tunda jälle seda lausa lämmatavat ja seletamatut tunnet ning sinna juurde veel kapaga seda meelitatud olekut, mille teaduslik nimi oleks „jess, ma suudan ikka veel kedagi sadulast tõmmata”!
ja siis kui tegu tehtud, hakkab kõhklemine-kahtlemine teemal „aga kui ta teada saab?”, sest enamaltjaolt käib vasakul käimine ju salaja. ja kui ka seda põdemist pole, tuleb ikkagi kord ka selle suhte argipäev ja ring on täis.
olen 10 aastat elanud oma kalliga koos ja meil on yhine minevik, olevik, kaks last ja loodan, et ka tulevik. SEE teravus, mis alguses oli, on muidugi kadunud. aga jäänud on teised mõnusad teadmised: olgu kui s#tt päev tahes, mind oodatakse ja armastatakse, kalli ja musi on kindlustatud, öine kaisusmagamine ja tunnustus minule kui majaemandale on piisav. stabiilsus on selle väärtuse nimi, mida lakkamatult elukaaslasi-armukesi vahetades ei kipu tekkima. ja miskipärast on ikka nii, et tõelisi elu väärtusi hakkab inimene jagama alles siis kui miski ta läbi raputab ja silmad avab.
mõtle igal õhtul kui õnnelik sa oled, sest sinu lähedased on elus ja terved, kõht täis, katus peakohal, sõbrad ymberringi. see on tegelikult suur asi.....
sai vist pikk ja segane monoloog-tyypi jutt, aga mina arvan nii... :)

ettevaatust Siiri, et sa ise endale vett kogemata peale ei tõmba!

UH-u soovitus on tegelikult õige,aga...Kui niisuguses olukorras
romantikat otsida, siis tuleb ikka väga hoolikalt valida, kellesse armud. Eriti kui sa oled muidu normaalses abielus ja ei
taha seda ohtu seada. See moraalijutt siinkohal on mõttetu - aga
mida tuleb küll vaadata, et mingi hullu otsa ei sattuks. Pärast
keerab sulle sihukese käki kokku et...

Kersti, pole see mingi fakt!!! VABALT on võimalik ühte mehesse mitu korda uuesti armuda!

Ma kah pikka aega abielus ja olen heietanud sel teemal mõtteid.
Hetkel vaid olen elujõust ja elujanust tühi, aeg liig kiire möllamiseks.
Aga miks siis mitte, Siiri, sa ei tekita neid unetuid öid, saatke lasped ära, üllata oma kaaslast, mölla.... valmista mõni lumine rabareis küünlavalgel, suvilasse vatiteki peale, soojamaa reis, keskpäevane kähkukas. Muidugi ei ole kõik sama tunne, mis nooruses, aga tegelt, mis sul takistab ettepanekuid tegemast ja surprise valmistamast oma mehele??? võõra mehega võid tõesti enesele vee peale tõmmata ja alles siis saad aru, mis SUL TEGELIKULT OLEMAS OLI.

Ma arvan, et kogu su heietus (vähemalt minul) tuleneb sellest, et tahaksid veel noor ja nooruslik olla. Kui sul jõudu on, aga palun.

Olengi noor. 26 aastat.

Seda aega praktiliselt pole, kui väikest flirti silmapiiril pole (olgu või ühepoolne), see annab elule värvi. Eriti kevadel on hinges soov "heljuda, lennata".... Ei ole halli hiirekese tüüpi ja loodan väga, et niipea seda aega ei tuleks, mil hing selle järele ei ihkaks.

ma olen tegelt 27