mu meelest selle „sahvtise” otsimise tulemusel tekib arvestatav hulk kõrvalehyppeid. just selleks, et tunda jälle seda lausa lämmatavat ja seletamatut tunnet ning sinna juurde veel kapaga seda meelitatud olekut, mille teaduslik nimi oleks „jess, ma suudan ikka veel kedagi sadulast tõmmata”!
ja siis kui tegu tehtud, hakkab kõhklemine-kahtlemine teemal „aga kui ta teada saab?”, sest enamaltjaolt käib vasakul käimine ju salaja. ja kui ka seda põdemist pole, tuleb ikkagi kord ka selle suhte argipäev ja ring on täis.
olen 10 aastat elanud oma kalliga koos ja meil on yhine minevik, olevik, kaks last ja loodan, et ka tulevik. SEE teravus, mis alguses oli, on muidugi kadunud. aga jäänud on teised mõnusad teadmised: olgu kui s#tt päev tahes, mind oodatakse ja armastatakse, kalli ja musi on kindlustatud, öine kaisusmagamine ja tunnustus minule kui majaemandale on piisav. stabiilsus on selle väärtuse nimi, mida lakkamatult elukaaslasi-armukesi vahetades ei kipu tekkima. ja miskipärast on ikka nii, et tõelisi elu väärtusi hakkab inimene jagama alles siis kui miski ta läbi raputab ja silmad avab.
mõtle igal õhtul kui õnnelik sa oled, sest sinu lähedased on elus ja terved, kõht täis, katus peakohal, sõbrad ymberringi. see on tegelikult suur asi.....
sai vist pikk ja segane monoloog-tyypi jutt, aga mina arvan nii... :)