Oma 30a elukogemuse põhjal olen jõudnud järeldusele, et armukadedad on eelkõige need mehed, kes ise kipuvad üle aisa lööma. Põhjendus võiks olla, et kui ise teed, siis oskad ka teise poolt karta. Ja truu mees jälle ei oska sellist alatust ka teiseltpoolelt oodata.
Millised on teie kogemused?

Jutt õige. See tõsi on ajaloo algusest saadik eksisteerinud ja käib samas ka naiste kohta.

Ei pole mitte see asi nii lihtne..mis nii viga oleks elada, kui igasugu järeldusi nii lihtne oleks teha:))

Minu puhul see reegel töötab - kui endal patumõtted teoksil, siis vahin ka oma teistpoolt kahtlustavalt.

Olen Feliksiga nõus: pole küll mees, aga ....... olen kole armukade, kuigi olen tõesti truu olnud (kohe igas mõttes, mis pähe tulla võib). Niiet ju siis erandid kinnitavad reeglit. Või ei kinnita ka.

arvan tegelikult sama mida Feliks. päris nii lihtsad need asjad ei ole. mõned inimesed lihtsalt on armukadedad. nende loomus on selline, aga samas on täielikult olemas ka see teine variant. kes ise petab, see kardab kaaslaselt seda sama. ühest ja kindlat seisukohta ei ole selles asjas olemas.

Armukadedus on mu meelest omandiinstinkti väljendus..kui Kiks räägib armudadedusest..mitte aga nt kurbusest, mida on põhjustanud tema hülgamine (et ma olen ni kehva, et ta eelistab mind kelegile teisele)

ahh..tihti tuleb üldse selline tunne et ELUSEES EI USALDA ENAM YHTEGI MEEST!!!! ja et ma ei vaata enam kunagi mehi...

to Feliks:
Minu meelest on enamasti meestel armukadedus omandiinstinkti väljendus. Naistel enamasti on kartus kaotada. Muidugi on sageli ka segu nendest kahest...

EneL: Siis ongi see juba kartus kaotada..aga mitte armukadedus:)

Pealkiri klapib - inimesed, kes ise on truudusetud, teavad kui
lihtne on kõrvalhüppeid sooritada ja oma kogemusi kaasale üle kandes võivadki jõuda paranoiliste tulemusteni. Kel endal vastavaid kogemusi pole, see ei oska ka kahtlustada.

to Feliks:
Parafraseerides - siis ongi see omandiinstinkt, mitte armukadedus ;-)

To EneL: et kaotada...kas kardetakse üksi jääda..või kardetakse kaotada kui asja..? On vahe?:)

to Feliks:
Ikka sellepärast, et kardetakse üksi jääda või õigemini sellest inimesest, kelle lähedust tahetakse, ilma jääda. See on ka kaotus? Eks ole? Aga mitte kui asja. Lihtsalt ilma selle inimeseta on paha olla

Jutt vale!

Minu puhul küll risti vastupidi mõjunud!

Armukadedus=ebakindlus=suhte algus

Minu puhul peab see küll paika, ehkki olen naine. Ise vaatan väljas tihtipeale kenasid mehi ja veitsa flirdin nendega, mõnega käin väljas kah, aga kui elukaaslane seda peaks tegema (nii et teada saan), siis tuleks küll üks korralik torm. Enda puhul leian vabanduse selles, et näen nii hea välja, nägusamatel inimestel ikka ahvatlusi rohkem.

kas su mees ei näe siis hea välja või, et temal sellist privileegi pole,nagu sul!!!

See eeslnev oli mõeldud eevale

Ise defineerin armukadeduse kahtlustamiseks. Mõned inimesed on armusuhetes kahtlustavama loomuga, mõned usaldavamad. Ehk siis armukadeduse vastand oleks usaldus. Feliks, kui mind on hüljatud, siis see armukadedus on juba natuke teine tunne. Ütleme siis, et üks on kahtlustav armukadedus ja teine vihane ja/või kurb armukadedus.
Ehk siis teema juurde tagasi minnes: kahtlustavama loomuga on minu arvates need, keda ennast on ka rohkem põhjust kahtlustada kõrvalehüpetes.

küllap on armukade ka see inimene, kes ei taha, et tema partneril oleks kõrvalsuhteid. Üsna normaalne soov ju. Mõõdukas armukadedus on ikka positiivne nähtus.

Minu kogemus on selline: esimene mees oli kohutavalt armukade ja kahtlustav, ehkki mingit objektiivset põhjust ei olnud. Kui teda rohkem tundma õppisin, sain teada, et ta oli kasvanud koos vanaemaga maal ja näinud oma ema väga harva, kes elas sel ajal linnas ja tegeles tööga ja oma asjadega, mitte lapsega. Sellest jäi usaldamatus ja kaotushirm mehe hinge ja ka usaldamatus kõigi inimeste suhtes, kaasaarvatud mina. Võib-olla on paljude teiste meeste (ja naiste) armukadeduse juured kusagil lapsepõlves kui neid üksi jäeti ja nad õppisid inimesi mitte usaldama ja mahajätmist või reetmist kartma?

Mina arvan, et armukadetus võib olla: 1. Inimese enda tekitatud(paranoia) 2. Teise inimese tekitatud( meelega või kogematta antud põhjust) 3. Väike ja igas sutes lubatud ja vajalik armukadedus ( ~hoolivus~).
Iga armukade peaks siiski mõtlema lahti , miks ta armukade on. Ega ma ise ka mingi inglike ei ole, kuid truudus igas mõttes on kõige olulisem ühes suhtes, kuid minu armukadedus ~kahtlustamine~ on kahjuks tingitud teise inimese eksimisest( mitte pahatahtlik) ja ma püüan sellega lihtsalt hakkama saada( aga mitte teisele koguaeg mõista anda)

Petan aegajalt oma meest, aga armukadedust ma tema suhtes küll ei tunne, pole aimugi kas tema minud ka petab, ma ei taha seda teada ja ei uuri ka. Tema ei uuri minu käike samuti mitte (nii ma arvan). Armukadedus tooks mõtted maa peale tagasi. Kui ei saa aru et midagi käest ära libiseb, siis pole ka armukadeduse tunnet. Vist.

Hea ja muretu elu Sul, Muri..

Ei saa küll siis aru miks te üleüldse koos elate, kui täiesti ükskõik on? Kui te nii ükskõiksed olete siis oleks ju palju lihtsam eraldi elada?Ei saa mina sellistest aru....

Ma ei saa ise ka aru, miks ma niimoodi teen. Olen olnud abielus pea 10 aastat, imearmas lapseke sirgumas, ühist on liiga palju, et see lihtsalt sinnapaika jätta.
Aga ma ei arva ikkagi et truudusetus tähendab armukadedust.

Truudusetus tähendab ehk midagi muud..

to:mees2
Ei tea mida see truudusetus siis tähendada veel võib??Loodan vastust saada!!!

Pole vist vahet kas truudusetus on füüsiline või vaimne petmine. Kas keegi usub ka mind kui ma ütlen, et ma armastan ühte meest ja magan aegajalt teisega.

Muri, miks ei peaks keegi sind uskuma
kõik on võimalik, peaasi et inimene ise rahul on