Feministi nurgake
feministi nurgake
| mul on kahju 28. jaanuar 2002, kl 18.06 |
Minu mure on veidi teistlaadi kui paljudel siinkirjutajatel enne on olnud.
Olen 33-aastane pereema, õnnelikult abielus, lapsed toredad, töö hea...Aga üks asi on halvasti juba ammu.
Ma vihkan oma ema. Kõlab jubedalt? Vihkan ja samas tunnen kahjutunnet, et see nii on...Tema mind vist põlgab või ma ei tea täpselt, sest suhelda me teineteisega ei suuda. Olen ammu kaotanud arvamuse, et ta armastab mind...
Alguse sai kõik juba 15-20 aastat tagasi, siis mulle tehtud halba ma ei suuda unustada. Ta on mind löönud, mõnitanud, olnud autoritaarne elus kibestunud naine, kes oma õnnetus elus ei suutnud muud teha kui laste peal oma kibestumist välja elada... Ses osas ma isegi mõistan teda - võib-olla ta armastas mind, kuid ei suutnud seda välja näidata.
Nüüd me ei suhtle ja ma ei tunne temast ka puudust, kuid kahju on lastest, kellel pole vanaema. Kas tõesti on nii, et suurte inimeste vaheline vaen on võitmatu?
Jumaldan oma kalleid lapsi ja olen neile teistsugune ema kui minu ema minule oli. Kuid isegi nende pärast ei ole ma suuteline suhtlema inimesega, kes on mulle vastuvõetamatu. OH JUMAL, JA TA ON MU OMA EMA! Mis saab siis, kui ta on vana ja abitu? MA EI SUUDAKS TEMAGA KOOS ELADA! AGA MA PEAN JU SIIS TEDA ABISTAMA JA HOOLDAMA!
Palju süüd võib olla minul...palun, ärge hakake kohe sõimama!
Olen 33-aastane pereema, õnnelikult abielus, lapsed toredad, töö hea...Aga üks asi on halvasti juba ammu.
Ma vihkan oma ema. Kõlab jubedalt? Vihkan ja samas tunnen kahjutunnet, et see nii on...Tema mind vist põlgab või ma ei tea täpselt, sest suhelda me teineteisega ei suuda. Olen ammu kaotanud arvamuse, et ta armastab mind...
Alguse sai kõik juba 15-20 aastat tagasi, siis mulle tehtud halba ma ei suuda unustada. Ta on mind löönud, mõnitanud, olnud autoritaarne elus kibestunud naine, kes oma õnnetus elus ei suutnud muud teha kui laste peal oma kibestumist välja elada... Ses osas ma isegi mõistan teda - võib-olla ta armastas mind, kuid ei suutnud seda välja näidata.
Nüüd me ei suhtle ja ma ei tunne temast ka puudust, kuid kahju on lastest, kellel pole vanaema. Kas tõesti on nii, et suurte inimeste vaheline vaen on võitmatu?
Jumaldan oma kalleid lapsi ja olen neile teistsugune ema kui minu ema minule oli. Kuid isegi nende pärast ei ole ma suuteline suhtlema inimesega, kes on mulle vastuvõetamatu. OH JUMAL, JA TA ON MU OMA EMA! Mis saab siis, kui ta on vana ja abitu? MA EI SUUDAKS TEMAGA KOOS ELADA! AGA MA PEAN JU SIIS TEDA ABISTAMA JA HOOLDAMA!
Palju süüd võib olla minul...palun, ärge hakake kohe sõimama!
| fille 28. jaanuar 2002, kl 18.20 |
| Leana 28. jaanuar 2002, kl 18.40 |
Lapsed on oma vanemate suhtes alati õiglased. Või kui, siis pigem võtavad enese peale vanemate süü. Mul on üks sõbranna, kes süüdistab ennast selles, et ta ema end tappis kui sõbranna oli kolmeaastane. Ja kuigi ta saab nüüd mõistusega aru, et ta ei ole süüdi, on süütunne juurdunud talle sügavale, sest kogu lapsepõlve aja ta uskus oma süüd, et oli halb laps, kuna ema tema juurest ära tahtis minna. Loomulikult olid sel naisel enesetapuks hoopis teised põhjused.
Ära tunne ennast süüdi. Need olid tema tegematajätmised, valeotsused ja valeteod. Sina ela oma elu ja ära põe, mõnel on vanemad surnud ja ka ei ole vanaema-vanaisa lastele anda, aga elavad ikkagi ja midagi ei ole katki. Sinu ema on oma saatuse endale ise endale teinud ja peaks ise ka järeldused tegema.
Ära tunne ennast süüdi. Need olid tema tegematajätmised, valeotsused ja valeteod. Sina ela oma elu ja ära põe, mõnel on vanemad surnud ja ka ei ole vanaema-vanaisa lastele anda, aga elavad ikkagi ja midagi ei ole katki. Sinu ema on oma saatuse endale ise endale teinud ja peaks ise ka järeldused tegema.
| mul on kahju 28. jaanuar 2002, kl 18.43 |
| iileus 28. jaanuar 2002, kl 19.44 |
Iga inimene määrab oma saatuse ise. Ka minu ema (paadunud alkohoolik) on hooldekodus juba neljandat aastat. Koju oma laste kõrvale igapäevasesse ellu ei pidanud ma teda võimalikuks paigutada. Kord paari kuu tagant käime teda vaatamas, ninni-nänni viimas, rääkida pole nagu millestki, pool tundi kulub
voodi kõrval jalalt-jalale tammudes. Põhjused, miks nii on läinud, on emal muidugi varnast võtta, aga mida oleks saanud teha, et nii poleks läinud, seda ei suuda ta siiamaani aru saada.
Ameeriklastel on selline ütlus - hoidke oma lapsi, sest nemad valivad teile vanadekodu. Ja nii ongi.
voodi kõrval jalalt-jalale tammudes. Põhjused, miks nii on läinud, on emal muidugi varnast võtta, aga mida oleks saanud teha, et nii poleks läinud, seda ei suuda ta siiamaani aru saada.
Ameeriklastel on selline ütlus - hoidke oma lapsi, sest nemad valivad teile vanadekodu. Ja nii ongi.
| elevant 28. jaanuar 2002, kl 20.19 |
mul on kahju, sa pole süüdi!
lapsed EI PEA oma vanemaid armastama ja vastupidi ka! vanematel on küll nii palju kohustust, et oma lapsi igati hoida ja toetada, nende eest hoolitseda, aga armastust ei saa sunduslikuks teha. enamus vanemaid armastab oma lapsi ja lapsed vanemaid, aga me pole neid ise endale valinud. seega ei saa ka nôuda, et nad meile meeldiksid. see on raske probleem, kui vanem-laps iseloomudelt , ellusuhtumiselt, jm üldse ei klapi, aga kahjuks on elus palju asju nii, nagu nad ei tohiks olla.
minu meelest teed sa piisavalt, kui tunned kohustust oma ema eest (tulevikus) hoolitseda. rohkem ei saa sult nôuda.
lapsed EI PEA oma vanemaid armastama ja vastupidi ka! vanematel on küll nii palju kohustust, et oma lapsi igati hoida ja toetada, nende eest hoolitseda, aga armastust ei saa sunduslikuks teha. enamus vanemaid armastab oma lapsi ja lapsed vanemaid, aga me pole neid ise endale valinud. seega ei saa ka nôuda, et nad meile meeldiksid. see on raske probleem, kui vanem-laps iseloomudelt , ellusuhtumiselt, jm üldse ei klapi, aga kahjuks on elus palju asju nii, nagu nad ei tohiks olla.
minu meelest teed sa piisavalt, kui tunned kohustust oma ema eest (tulevikus) hoolitseda. rohkem ei saa sult nôuda.
| vovik 29. jaanuar 2002, kl 07.55 |
| Feliks 29. jaanuar 2002, kl 07.59 |
Hommik!
Tuleb tuttav tunne..aint see on üle läinud. Absoluutsest vältimisest on see muutunud osaliselt vaikivaks taluvuseks, osalt kaastundeks, osalt (peaaegu täielikuks) nende omaaegsete tegude tagamaade mõistmiseks. Aga selleks oli vaja aega...ja nende väetiks muutumist.
Vaatamata kõigele tuleb meil olla tänulik neile, kes meid on sigitanud. Veelgi tänulikum neile, kes meid on kasvatanud...usun, et iga lapsevanem on kasvataud meid täpselt nii nagu on osanud ja suunud...katsume ise paremad olla.
Tuleb tuttav tunne..aint see on üle läinud. Absoluutsest vältimisest on see muutunud osaliselt vaikivaks taluvuseks, osalt kaastundeks, osalt (peaaegu täielikuks) nende omaaegsete tegude tagamaade mõistmiseks. Aga selleks oli vaja aega...ja nende väetiks muutumist.
Vaatamata kõigele tuleb meil olla tänulik neile, kes meid on sigitanud. Veelgi tänulikum neile, kes meid on kasvatanud...usun, et iga lapsevanem on kasvataud meid täpselt nii nagu on osanud ja suunud...katsume ise paremad olla.
| Renate 29. jaanuar 2002, kl 08.20 |
Sul kallis naine ei ole absoluutselt mingit suud ja ara ka tunne et oled mingis suhtes suudi.Kui Sa ei sobi oma emaga ja tema Sinuga OK!Selleparast et lastel pole vanaema-ei ole kull onnetus.Kui Sul on moni kena vanainimene,kellega suhtled ja kes Sinu lastega/perega klapib siis SEE tore naine voibki olla Su laste vanaema.Loomulikult kui ta seda soovib.Tean uhte sellist lugu,nagu Sinu kirjast loen.Ja neil on maailma toredam vanaema,kuigi tal on ka oma lapselapsed!
| Indrek 29. jaanuar 2002, kl 08.41 |
Parem ärgu olgu lastel üldse vanaema kui mingi u. kord kuus kolm kainet päeva...pealegi pole kellelgi kohustust oma vanemate eest hoolitseda. See toimib ikka vastupidi, sina hoolitsed oma laste eest need omakorda tulevikus enda laste eest jne. Pole mõtet loodusseadust hakata tagurpidi aretama...
| Tova 29. jaanuar 2002, kl 12.09 |
| Kirbu 29. jaanuar 2002, kl 12.42 |
Mul sama lugu. Nous Felixiga, et praegu arvan suutvat oma ema ja tema käitumist moista aga armastada ma teda ei suuda. Igapäevaelus suudan end valitseda, aga viha on kuskil nii sygaval, et naen sageli unes, et lahen talle kasitsi kallale. Ja syytunne on ka minul valdav tunne, koikide oma ebaonnestumiste parast, tegematajatmiste parast. Elan praegu asjaolude sunnil emaga koos ja uskuge mind, ma elan nagu vangis, ma ei suuda tema voimu alt lahti murda.Paras pahkel psyhhoterapeutidele:)
| troll 29. jaanuar 2002, kl 13.08 |
Minul tekkis hoopis selline küsimus, et mida hullu peab tegema, et Su oma lapsed Sind suureks saades ei austaks ega hindaks??? Ei saanud minagi teismelisena oma emaga läbi ja keelud käsud jmt tolleaegne temapoolne käitumine lähevad siiani vastuollu minu tõekspidamistega. Aga sellegipoolest on mul säilinud lugupidamine tema vastu, just sellepärast, et ma tean, et ta tahtis mulle parimat.
| Kirbu 29. jaanuar 2002, kl 13.16 |
Mõnitav ja halvustav ja mahategev suhtumine kõigesse, mida su laps iganes ette võtab, kahtlustamine (a la - sa oled @!#$, sa peaksid erikoolis käima, alati kõige halvemate omaduste omistamine oma lapsele) Sama kordub praegu mu pojaga, varateismeline, aga ema kahtlustab teda ja kõiki ta tüdruksõpru kõlvatutes tegudes.
| krõõba 30. jaanuar 2002, kl 13.31 |
Mina küll aru ei saanud, et "mul on kahju" ema joodik oleks...
Aga üks asi, mille osas tahaksin arvamust avaldada: olgu täiskasvanute vahelised suhted kuidas on, aga lapsed võiks ju ikka vanaemaga suhelda, kui just vanaema neid vaimselt ja füüsiliselt ei terroriseeri. Mina omal ajal tülitsesin ka palju oma emaga, nüüd, kui ta surnud on, leian, et mõneski asjas oli tal õigus, mõnes asjas ka muidugi mitte. Aga need meievahelised tülid ei tähendanud seda, et ma oleks aastaid teda vihanud või üldse mitte suhelnud. "Mul on kahju", ütled, et ta on sind löönud. Nojah, paarkümmend aastat tagasi oli füüsiline karistus ikka tavaline kasvatusviis ja ausalt öeldes on ta praegusajalgi teatud äärmuslikel juhtudel vajalik, arvan ma. Muide, hiljaaegu lahkunud Luule Viilma rääkis palju andestusest, mitte et ma tema teooriaid täielikult aktsepteeriks, aga arvan siiski, et andestamine on tõesti oluline inimsuhete võti. Endal on palju kergem elada, kui suudad andestada ja mitte vihata. Kui tunned, et ei suuda, ära siis ise suhtle nii väga, aga vii lapselapsed vanaemaga kokku (veelkord, kui tõesti asi nii hull ei ole, et ta neid terroriseerib). Ükskord hakkavad nad sinu käest küsima, et miks me oma vanaema pole näinud?
Aga üks asi, mille osas tahaksin arvamust avaldada: olgu täiskasvanute vahelised suhted kuidas on, aga lapsed võiks ju ikka vanaemaga suhelda, kui just vanaema neid vaimselt ja füüsiliselt ei terroriseeri. Mina omal ajal tülitsesin ka palju oma emaga, nüüd, kui ta surnud on, leian, et mõneski asjas oli tal õigus, mõnes asjas ka muidugi mitte. Aga need meievahelised tülid ei tähendanud seda, et ma oleks aastaid teda vihanud või üldse mitte suhelnud. "Mul on kahju", ütled, et ta on sind löönud. Nojah, paarkümmend aastat tagasi oli füüsiline karistus ikka tavaline kasvatusviis ja ausalt öeldes on ta praegusajalgi teatud äärmuslikel juhtudel vajalik, arvan ma. Muide, hiljaaegu lahkunud Luule Viilma rääkis palju andestusest, mitte et ma tema teooriaid täielikult aktsepteeriks, aga arvan siiski, et andestamine on tõesti oluline inimsuhete võti. Endal on palju kergem elada, kui suudad andestada ja mitte vihata. Kui tunned, et ei suuda, ära siis ise suhtle nii väga, aga vii lapselapsed vanaemaga kokku (veelkord, kui tõesti asi nii hull ei ole, et ta neid terroriseerib). Ükskord hakkavad nad sinu käest küsima, et miks me oma vanaema pole näinud?
Lisa postitus