Minu mure on veidi teistlaadi kui paljudel siinkirjutajatel enne on olnud.
Olen 33-aastane pereema, õnnelikult abielus, lapsed toredad, töö hea...Aga üks asi on halvasti juba ammu.
Ma vihkan oma ema. Kõlab jubedalt? Vihkan ja samas tunnen kahjutunnet, et see nii on...Tema mind vist põlgab või ma ei tea täpselt, sest suhelda me teineteisega ei suuda. Olen ammu kaotanud arvamuse, et ta armastab mind...
Alguse sai kõik juba 15-20 aastat tagasi, siis mulle tehtud halba ma ei suuda unustada. Ta on mind löönud, mõnitanud, olnud autoritaarne elus kibestunud naine, kes oma õnnetus elus ei suutnud muud teha kui laste peal oma kibestumist välja elada... Ses osas ma isegi mõistan teda - võib-olla ta armastas mind, kuid ei suutnud seda välja näidata.
Nüüd me ei suhtle ja ma ei tunne temast ka puudust, kuid kahju on lastest, kellel pole vanaema. Kas tõesti on nii, et suurte inimeste vaheline vaen on võitmatu?
Jumaldan oma kalleid lapsi ja olen neile teistsugune ema kui minu ema minule oli. Kuid isegi nende pärast ei ole ma suuteline suhtlema inimesega, kes on mulle vastuvõetamatu. OH JUMAL, JA TA ON MU OMA EMA! Mis saab siis, kui ta on vana ja abitu? MA EI SUUDAKS TEMAGA KOOS ELADA! AGA MA PEAN JU SIIS TEDA ABISTAMA JA HOOLDAMA!
Palju süüd võib olla minul...palun, ärge hakake kohe sõimama!