Juriidilises mõttes on vahe, aga kas ka tegelikult? Mind tahab mees, kes on 10 a olnud nn. vabaabielus ja kasvatanud lapsi naise eelmisest abielust. Tema peab end vabaks, aga mina teda mitte... Põhimõtteliselt ma abieluinimesi omale armukesteks ei taha. Kumb ta siis on? Kust jookseb piir?

Tegelikult pole mingit vahet, peale selle, et ühel juhul on teatud paberid mängus. Kooselu on ikkagi kahe inimese ühine asi, mitte nii, et üks on vaba ja teine ei ole. See mees tahab loomulikult ennast sinu jaoks vastuvõetavamaks upitada, aga tore lugu küll, ei mingit vastutust eelmise suhte ees!?

No ma küll ei pea oma vabaabikaasat vabaks, ennast ka mitte. Kohustused on võetnud ju inimene südamest ja vabal tahtel, mitte paberiga pandud.

Nii arvan mina ka, aga kuuldes sõbrannade jutte ja arvestades praegu nii moes olevat vabaabielude värki on paljudel naistel tulnud kokku puutuda samasuguse asjaga - mees ütleb, et on vaba, ainult elab hetkel koos, aga see nagu lubaks palju enamat...

Loevad tunded, mitte paber. Kui mees petab, saab naine igal juhul haiget, olgu ta siis abielus või vabaabielus. Leian ka, et kohustused vastaspoole suhtes võetakse tunnetest lähtuvalt, aga mitte paberist.

Aga paber paneb siiski inimesed rohkem pingutama, et peret koos hoida. Vabaabielus on inimene siiski nagu vabakäiguvang, mis tähendab, et ta võib hommepäev ilma sekeldusteta oma seitse asja võtta ja minema kõndida, nagu on näha ka Merje juhtumi puhul.

Tunded loevad rohkem naistele.Naiste jaoks on abielu või elukaaslased üks ja sama sotsiaalne staatus. Mehed küll ütlevad, et vahet pole kas oled abielus või ei ole/elad koos ei või ei ela(seda öeldakse uuele sõbrannale/armukesele.Siit järelda ise edasi.......

to Tiia: Ütlesid: loevad tunded, mitte paber. Siis on nagu sel mehel täiesti õigus end vabaks lugeda, kui tal armastus üle läinud!?

Kahjuks oled sina selles olukorras armuke ja perekoosluse lõhkuja. Kui mees sulle juba öelnud on, et tema 10 aastat kestnud kooselu on fiktsioon ja ta tahaks end hoopis sinuga siduda, ei ole teie kohtumised piirdunud vaid vaimse tasandiga. Lapsed keda see mees on kasvat. peavad teda kindlasti oma isaks.
Neile ei tee selgeks abielu ja vabaabielu piir.

to minake
aga kui tunded on üle läinud, siis ongi õigus end vabaks lugeda, ükskõik, kas ollakse vabaabielus või ametlikus. Aga see tuleks omavahel selgeks rääkida, kui oled ühe inimesega mingi aja koos elanud, kas siis ametlikult või mitte, siis pidi temas ju midagi head olema, mille pärast temaga koos elasid, ja ta väärib vähemalt nii palju austust, et ausalt asjad selgeks rääkida, mitte nii, et muudkui lähed ja petad teisega, samas naine kodus ei tea midagi.

to Tiia: Mõtleme me tunnete all ikka armastust? Selge see, et kirg läheb mingi aja jooksul üle (need hormoonid pidavat keskmiselt 5 aasta jooksul otsa saama), aga see ei tähenda, et siis istume mehega maha ja otsustame, et mis nüüd saab! Hea jutt ikka küll - siis ongi õigus end vabaks lugeda! Irw

Merje loos toodud mees tundub ikkagi seotud olevat, kuigi paistab, et ta seda ei taha.

Aga vabaabielu ise. Muidugi on neid, kellele "paber ei loe".
Aga kui palju on neid, kellele vabaabielu on n.ö. prooviabielu või n.ö. ajutine abielu üksinduse leevendamiseks kuni leitakse see õige?

Merje: Võtame nüüd niimoodi ikka asja, et abielu on seaduslikult registreeritud kooselu. Vabaabielu on üks ütlemata tobe sõnavärd, mis abielus olemist tähendab sama palju kui suudlus suguühet. Sind tahab mees, kes on olnud 10 aastat püsisuhtes või on elanud 10 aastat kellegagi koos. Muudab see suhtumist?

Kui "paber ei loe", miks siis seda nii ebaolulist sammu välditakse, suisa kardetakse? Ja miks mujal maailmas homopaarid endale ametlikku abiellumise õigust nõuavad, kuigi keegi ei keela neil lihtsalt niisama koos elada?

"Vabalt" kooselu jätab justkui mingi "vabaduse" illusiooni alles. Vajadusel võib ju alati vastata, et ei ole abielus, ja näe, ei valetagi? Koos võidakse ju niisama elada, ent jumala või kaasinimeste ees paarilisteks pole end tunnistada tahetud. See on küll liiga pidulikult ehk öeldud... Aga mis on selle taga? Kardetakse, et lahku minnes tuleb liiga palju sekeldusi ja hiljem on teisel poolel õigus esitada mingeid nõudmisi?

Usaldus on tore asi. Aga mulle tundub, et "vabalt" kooselu on tegelikult vabaduse maski taga peituv umbusaldus, millega mina ealeski leppida ei suudaks.

Zookolliga 100% nõus.

noh ma elan yle viie aasta mehega "vabaabielus" ,kasutame yhist pangaarvet,tema surma korral olen edusaajaks mina,ja teiste ees kutsub mind ikka naiseks ja ytleb et tal on naine...moned teinekord imestavad jah et miks me abielus pole...aga midagi see juurde ju ei annaks...mingeid unistusi mul ka pole et saaks valges kleidis altari ees seista...sormuseid on mul niigi ja tunne puudust sellest kuhu ta nimi oleks graveeritud...ja ausalt öeldes pole kordagi isegi jutuks tulnud et peaksime oma kooselu registreerima et teised kah näeksid ikka et me koos elame...

See on muidugi igaühe enda asi. Aga siiski - kui pole olnud põhjust abielluda, siis mis on olnud põhjuseks mitteabiellumisel?

Eks iga abielluja ja mitteabielluja teab täpselt miks ta seda teeb või ei tee. Mina olen ka korra abiellunud - ilus oli ja teisiti ei kujutanudki ette. Enne abiellusime ja siis hakkasime koos elama. Nüüdseks olen lahutatud ja elan nö vabalt. Ja veel ilusam on... Abiellumisele me ei mõtle, küll aga mõtlesime enne kui koos elama hakkasime.

Varsti hakatakse kurameerimist ehk "käimist" nimetama vabakooseluks. Noh, et sõbrannade ees kelkida. Kuidas sa ikka ütled, et me oleme lihtsalt paar korda kokku saanud. Sama asi on vabaabieluga, et kuidas sa ikka ütled, et elame lihtsalt koos. see ju labane. Aga ütled, et vabaabielus - nooh, kohe teine jume.

Ei ole tähtsust ütlemisel! Tähtis on kuidas pooled end tunnevad, olgu siis abielus vabalt tahtlikult või paberite najal. Kui teineteisele tähtsad ollakse, siis ei loe paber midagi. Mõnele väiklasele inimesele küll, näiteks lahutuse puhul.

Päris hea nali tuli meelde kui ämm ei osanud mind kuidagi tutvustada seltskonnale ja ütles,et see minu poja kaaslane, tolla olime juba koos elanud 4,5 aastat. Pigem ajab teisi segadusse, et kuidas see asi teil on, kas ikka tõsine või mitte? Kas tõesti peab altari ette jooksma, et suhe tunduks tõsine just teistele. Pigem ikka teised arvavad, et teil selline vabawärk,et kohe kumbki osapool paneb oma kodinad minuti pealt kokku ja lääb ära:)

Tasa.
Ütled, et tähtis on, kuidas pooled end tunnevad. Aga ütle nüüd, milline tunne on aluseks soovile teisega mitte abielluda? On aluseks sellele, et ei teki mehel tahtmist sulle (või sinul talle) öelda "kallis, ma tahan terve elu sinuga veeta, palun tule mulle naiseks"?

Tixil õigus. Abiellumine on millegi vormistamine, see on justkui millegi lõpp ja millegi uue algus. See on teadmine, et mina olen see ainus ja õige, see väljavalitu... See annab turvatunde.
Ma ei ole võhik, olen teist korda abielus. Enne viimast abielu elasin kolm aastat vabaabielu. Põhimõtteliselt olime ka siis abielus - ühised asjad, ühised mured, ühised rõõmud. Aga oli tunne ka, et kõik on natuke nagu poolik ja "vaba"... Praegu olen abielus ja võin öelda, et see on mu MEES, kes mind naiseks võttis. Esimese abielu ajal olin noor ja tahtsin proovida, mis see abielu on, teine kord olin kindel, et selle mehe naiseks tahan ma saada. Tunne, et selle mehe naiseks ma sain, tekitab turvatunnet aga mitte töövõidu tunnet

Vabaabielu on tegelikult mitteabielu, nagu vabakasvatus on kasvatuse puudumine.

Mind ajendab paberi puudumine just rohkem pingutama. Paberiga abielus on just lihtsam suhe käest lasta, sest mõeldakse - kus ta ikka läheb.
Ja paberit ma mitte ei väldi, vaid see on minu jaoks täiesti mõttetu. Kui me oma mehega pere lõime, siis ikka paneme kogu oma hinge sellesse. Paber oleks minu jaoks sama, kui tšeki küsimine saia ostmisel. Ega ma tšekita saia ostmata jätaks ju.

Ega ma ikka mehe juurde vägisi sisse kolinud. Ta ikka ütleski, et tahab minuga elu lõpuni koos elada, lapsi saada ja mind enda naiseks pidada. Ära jäi vaid traditsiooniline asja vormistamine, muu on sama. Ja kui mõni ei too jõuluks traditsioonilist kuusepuud koju, kas siis nagu on jõulude mängimine vaid.

Krt! Sinu kommid panid mind mõtlema, et mees, kellega ma 11a. koos olen elanud ja kellega ma kaks last olen saanud, tegelikult nagu ei tahagi mind. Et ootab seda õiget hoopis :((

Mõtlesin selle Merje loo üle.

Mida tähendab "mind tahab mees". Mida ta tahab, õigemini mida ta sulle pakub? Kas sõbratari, armukese, vabaabielunaise või abielunaise rolli? Ehk annab uurida, see ütleb palju.
Teiseks sa ei kirjuta, kuivõrd sulle see mees üldse meeldib. Kas oled armunud ja pead teda, välja jättes tema problemaatiline vabadus, sobivaks partneriks või on lihtsalt üks austaja?
Kuidas ta oma praegusest suhtest räägib? Kas ta pole seda suhet algusest peale tõsiselt võtnud või on tegemist viimasel ajal toimunud jahenemisega?

Minu kursusekaaslasel oli ülikooli ajal peigmees. Kursusekaaslane pidas end nooreks ja ei tahtnud abielule mõeldagi. Peigmees hakkas elama koos ühe naisega ja tegi talle 2 last. Samal ajal oli ikka minu kursusekaaslane meeles ja mõtetes.
Pärast ülikooli oli kursusekaaslase elus raske periood ja oli nõus end peigmehe võtma.
On seniajani õnnelikult abielus ja neil on kolm ühist last.
Omamoodi vastutustundetu lugu küll, aga vahel näitab see, kui mees ei ole abiellunud, et ta sisemas ei pea oma elukaaslast selleks õigeks naiseks.

no tule taevas appi, millas on vabakasvatus olnud kasvatuse puudumine.........kui ei tea päris täpselt millega tegu, siis ei tasuks nagu termineid loopida. see et kasvatamata jätmist vabakasvatuseks nimetatakse mõnel juhul ei muuda veel vabakasvatuse olemust.
Tegelikult on vabakasvatus vägagi teadlik ja lapsega arvestav praktilise tagapõhjaga teooria. Nime annab just lapse isiksuse vaba arengu soodustamine ja juhendamine, st et mitte lapsevanem ja õpetaja kasvataja pole maailma keskpunkt, vaid laps on oma maailma keskpunkt ja täiskasvanud ja keskkond on vaid tema abistamiseks ja suunamiseks

tundub nagu natsa hilja aga lugesin siin teie kommentaare ja tahtsin ka paar sõna öelda.
elasin 5 aastat oma mehega enne kui vormistasime selle ametlikuks. olime õnnelikud ja ei mõelnudki abiellumise peale. elu oli niisama ilus ja lilleline, kasvatasimekoos imekaunist ja toredat tütart. ametliku käigu sai asi sellepärast,et abikaas sai piiri taha tööd ja abikaasana olid mu olud kaasa minnes palju soodsamad. mulle tegeilult ei meeldinud üldse see abiellumisplaan. ja mitte sellepärast, et oleksin seda õiget oodanud, vaid sellepärast, et olin näinud ümberringi abiellunud tuttavaid-sõpru kolinal laiali minemas. suure kisa ja käraga, kakeldes ühiselt soetatud vara ja laste pärast...
nüüd, mil olen 2,5 aastat abielus olnud, võin tagant järele öelda, et eelnevad aastad olid isegi huvitavamad. võibolla ongi see suur turvatunne, millest siin kõik räägivad liiga rutiinseks elu teinud ( ma ei taha sellega öelda, et kõik pahasti oleks, lihtsalt adrenaliinihulk on märgatavalt vähenenud).
tegelikult ei olegi oluline, kas sul on paber ja sõrmus. mõnel on neid koguni mitu, esimene, teine, kolmas, lõpuks tüdinuna elab viiendaga niisama. just sellesama valusa lahkumineku pärast.
tähtis on see, et inimesed teineteisest hoolivad, ükskõik, kas siis paberita või paberiga. ja tähtis on ausus...
paber aga on tegelikult vanamoodne mõiste ja suur kartus selle ees, mida sugulased ja tuttavad arvavad. tegelikult enamik ühiskonnast...

ahjaa,niipalju veel, et minu vanaema ja vanaisa elasid vabaabielus peaaegu et 50 aastat, oleksid veelgi elanud kui üks neist ei oleks lahkuma pidanud... praeguseks on nad juba jälle koos. ja vot see on minu jaoks armastus, see tõeline.:)
jube pikaks läks, see paar rida nüüd:)))
päikest teile silmadesse ja põuegi:)