tundub nagu natsa hilja aga lugesin siin teie kommentaare ja tahtsin ka paar sõna öelda.
elasin 5 aastat oma mehega enne kui vormistasime selle ametlikuks. olime õnnelikud ja ei mõelnudki abiellumise peale. elu oli niisama ilus ja lilleline, kasvatasimekoos imekaunist ja toredat tütart. ametliku käigu sai asi sellepärast,et abikaas sai piiri taha tööd ja abikaasana olid mu olud kaasa minnes palju soodsamad. mulle tegeilult ei meeldinud üldse see abiellumisplaan. ja mitte sellepärast, et oleksin seda õiget oodanud, vaid sellepärast, et olin näinud ümberringi abiellunud tuttavaid-sõpru kolinal laiali minemas. suure kisa ja käraga, kakeldes ühiselt soetatud vara ja laste pärast...
nüüd, mil olen 2,5 aastat abielus olnud, võin tagant järele öelda, et eelnevad aastad olid isegi huvitavamad. võibolla ongi see suur turvatunne, millest siin kõik räägivad liiga rutiinseks elu teinud ( ma ei taha sellega öelda, et kõik pahasti oleks, lihtsalt adrenaliinihulk on märgatavalt vähenenud).
tegelikult ei olegi oluline, kas sul on paber ja sõrmus. mõnel on neid koguni mitu, esimene, teine, kolmas, lõpuks tüdinuna elab viiendaga niisama. just sellesama valusa lahkumineku pärast.
tähtis on see, et inimesed teineteisest hoolivad, ükskõik, kas siis paberita või paberiga. ja tähtis on ausus...
paber aga on tegelikult vanamoodne mõiste ja suur kartus selle ees, mida sugulased ja tuttavad arvavad. tegelikult enamik ühiskonnast...
ahjaa,niipalju veel, et minu vanaema ja vanaisa elasid vabaabielus peaaegu et 50 aastat, oleksid veelgi elanud kui üks neist ei oleks lahkuma pidanud... praeguseks on nad juba jälle koos. ja vot see on minu jaoks armastus, see tõeline.:)
jube pikaks läks, see paar rida nüüd:)))
päikest teile silmadesse ja põuegi:)