Feministi nurgake
"isa"
| Üksikema 27. veebruar 2002, kl 20.42 |
Mida teie, kallid naised minu asemel teeksite?
Mul on 2 aastane poeg. Lapse isa aga on viimane tõbras(vabandust), kes oma pojast absoluutselt ei hooli. Kui me tuttavaks saime olin mina armastusest pime ja uskusin tema helesiniseid lubadusi ühisest tulevikust, abielust, lastest, kodust. Kui rasedaks jäin oli ka mees pealtnäha ja jutu järgi õnnelik. Kuid täiesti ootamatult teatas ta mulle mu 8. ndal(!!!!) raseduskuul, et tema ikkagi last ei taha ja kõndis minema, jättes mu lihtsalt maha. Rohkem pärast seda päeva ei tea ma temast midagi, tean vaid seda, et ta on abielus. Oma last ta näinud ei ole. Ta teab mu tlf numbrit ja elukohta jne . Olen ise ka olnud uhke ja pole ühendust võtnud, mis ma hakkan ennast kaela määrima.
Mina aga olen järjekordne üksikema, kelle peale kõik viltu vaatavad, kelle lapsel sünnitunnistusel isa kohta märge puudub ning hädavaevu tulen ots-otsaga kokku. Elan ainult lapsele, riiete ostmisest endale ma parem ei unistagi. Kas ma peaks mehe üles otsima ja paluma toetust? Tema kuupalk on selline summa, millest ma ainult und näen. Samas kui ta absoluutselt mingit huvi pole ilmutanud, pole helistanud ega mitte midagi, kas teie küsiksite? 2,5 aastat on möödas sellest kui me viimati nägime/kuulsime.
Mul on 2 aastane poeg. Lapse isa aga on viimane tõbras(vabandust), kes oma pojast absoluutselt ei hooli. Kui me tuttavaks saime olin mina armastusest pime ja uskusin tema helesiniseid lubadusi ühisest tulevikust, abielust, lastest, kodust. Kui rasedaks jäin oli ka mees pealtnäha ja jutu järgi õnnelik. Kuid täiesti ootamatult teatas ta mulle mu 8. ndal(!!!!) raseduskuul, et tema ikkagi last ei taha ja kõndis minema, jättes mu lihtsalt maha. Rohkem pärast seda päeva ei tea ma temast midagi, tean vaid seda, et ta on abielus. Oma last ta näinud ei ole. Ta teab mu tlf numbrit ja elukohta jne . Olen ise ka olnud uhke ja pole ühendust võtnud, mis ma hakkan ennast kaela määrima.
Mina aga olen järjekordne üksikema, kelle peale kõik viltu vaatavad, kelle lapsel sünnitunnistusel isa kohta märge puudub ning hädavaevu tulen ots-otsaga kokku. Elan ainult lapsele, riiete ostmisest endale ma parem ei unistagi. Kas ma peaks mehe üles otsima ja paluma toetust? Tema kuupalk on selline summa, millest ma ainult und näen. Samas kui ta absoluutselt mingit huvi pole ilmutanud, pole helistanud ega mitte midagi, kas teie küsiksite? 2,5 aastat on möödas sellest kui me viimati nägime/kuulsime.
| arli 27. veebruar 2002, kl 20.49 |
| Üksikema 27. veebruar 2002, kl 20.53 |
| Kristi 27. veebruar 2002, kl 21.17 |
Vaevalt, et keegi tänapäeval üksikema peale viltu vaatab. Mehe peaksid maksma panema küll. Minu tutvusringkonnas on päris mitu üksikut ja kahju on vaadata, kuidas nad päevast päeva rabelevad, et oma lastele elementaarseid asju lubada. Selleks ju isad ongi, et raha teenida emad peaks nagu põhiliselt kasvatamise peal väljas olema.
| emmeliine 27. veebruar 2002, kl 21.20 |
Mõistlik oleks uhkus alla suruda ja lapse isaga see asi rahulikult läbi arutada. Eriti, kui su enda sissetulekud pole kiita. Kui su oma palk kirjutataks viiekohalise numbriga, siis oleks tore pea kuklasse visata ja uhke olla. Aga nagu sinu kirjast paistab, ei ole su palk viiekohaline.
Seda raha pole ju vaja sulle, vaid lapsele. Et tal oleks korralikud riided, mänguasjad, elutingimused, saaks käia nukuteatris ja kinos, tulevikus ringides ja trennides. Nii pisikese lapsega ei ole kulud veel suured, tuttavad pakuvad korralikke kasutatud riideid, sööb ka vähe alles, huvialadega ei tegele. Aga läheb kooli, hakkab nõudma Nike jopet nagu teistel ja jalgpallitrenni vms.
Aga räägi isaga asjalikult ja rahulikult, ilma emotsioonideta. Eks see olegi äriasi. Ega sa armastust ja hoolimist ei saa lapsele nõuda, ainult raha.
Üks väike kavalus veel: ehk ei tea tema praegune abikaas, et mehel kusagil laps. Võibolla tahab mees seda edaspidigi salajasse jätta ja see oleks argument, et ta maksaks. Kui vabatahtlikult ei maksa, ähvarda ta naisele ära rääkida ja alimendid kohtu kaudu välja nõuda.
Muide, mina tema naise asemel oleks sügavalt shokeeritud, kui selguks 1. et mu mees on varjanud minu eest, et tal on laps ja 2. et ta ei hooli sellest lapsest ei emotsionaalsel ega materiaalsel tasandil.
Seda raha pole ju vaja sulle, vaid lapsele. Et tal oleks korralikud riided, mänguasjad, elutingimused, saaks käia nukuteatris ja kinos, tulevikus ringides ja trennides. Nii pisikese lapsega ei ole kulud veel suured, tuttavad pakuvad korralikke kasutatud riideid, sööb ka vähe alles, huvialadega ei tegele. Aga läheb kooli, hakkab nõudma Nike jopet nagu teistel ja jalgpallitrenni vms.
Aga räägi isaga asjalikult ja rahulikult, ilma emotsioonideta. Eks see olegi äriasi. Ega sa armastust ja hoolimist ei saa lapsele nõuda, ainult raha.
Üks väike kavalus veel: ehk ei tea tema praegune abikaas, et mehel kusagil laps. Võibolla tahab mees seda edaspidigi salajasse jätta ja see oleks argument, et ta maksaks. Kui vabatahtlikult ei maksa, ähvarda ta naisele ära rääkida ja alimendid kohtu kaudu välja nõuda.
Muide, mina tema naise asemel oleks sügavalt shokeeritud, kui selguks 1. et mu mees on varjanud minu eest, et tal on laps ja 2. et ta ei hooli sellest lapsest ei emotsionaalsel ega materiaalsel tasandil.
| Liza 27. veebruar 2002, kl 21.21 |
Mina küll ei tahaks mingisuguse hoolimatu inimesega uuesti kokku saada ja tema käest ennast alandades veel raha nuruda. Ta on sinu elust läinud. Ja hea ongi. Sa oleksid temaga veel õnnetum, kui ta ei oleks julgenud sulle oma otsusest rääkida ja sinuga edasi elanud oleks. Mis sa arvad, kas ta siis oleks sind toetanud. Ei oleks. Mina tean paljusid üksikemasid, kelle tee ühel või teisel põhjusel lapse isaga lahku läinud. Suurem osa on leidnud endale uue mehe. Keegi ei kurda, sest elu suurim kink, laps, on ju nende kasvatada ja armastada. Mis on parem, kas õnnelikku last vaadata, või ennast peeglist uutes rõivastes imetleda?
Ole õnnelik, leia uus suhe ja kasvatage last koos.
Kui sa seda teinud oled, siis ei taha sa ju ometigi, et lapse pärisisa ilmub ukse taha ja ka nagu tahaks millestki osa võtta?
Ole õnnelik, leia uus suhe ja kasvatage last koos.
Kui sa seda teinud oled, siis ei taha sa ju ometigi, et lapse pärisisa ilmub ukse taha ja ka nagu tahaks millestki osa võtta?
| emmeliine 27. veebruar 2002, kl 22.59 |
Liza, kõik oleneb ikka, kui suures maj kitsikuses see üksikema on. Olen kahe käega ema uhkuse poolt, kui lapsel on seejuures kõht täis ja riie seljas. Aga kui pole? Kirjutad, justkui tahaks ema lapse isa käest raha, et ennast uutes rõivastes peegli ees imetleda. No ma arvan, et ta kulutaks selle eelkõige ikka lapse peale.
| Kessu 28. veebruar 2002, kl 08.54 |
Ka minul on üks tuttav üksikema, kes peab tulema välja sellest 1050 kroonist mida riik talle maksab... Tal on 8 kuune laps, ta käib koolis, tahaks tööle minna, aga last pole kellelegi hoida jätta ja eriti nagu ei tahakski... siis helistab lapse isa ja on vihane, kui tüdruk lapse kõrvalt kooli pooleli jätta tahab. Aga isa hoolitsus piirdubki sellega, et ta vahel helistab ja siis üritab selgeks teha, et küll sa ise hakkama saad....
| salaja 28. veebruar 2002, kl 08.58 |
Minu soovitus (ja praktikas järeleproovitud variant) on:
1. räägi lapse isaga telefonitsi ja küsi lapsele elatist (kui ta ei ole piisavalt mees, et isa olla, maksku siis vähemalt elatist)
2. kui kõnele ei järgne kokkulepitud tähtaegadeks kokkulepitud summad (või ta ei nõusutnud elatist maksma), siis pöördu kohtusse. Mõtle sellele, et ees on ligi 16 aastat, mil ta peab elatist maksma, mis on selle kõrval mõned korrad kohtuskäimist! Lõpuks saad sina niikuinii kohtus õiguse ja see mees pannakse maksma. Ja seda, et ta ka lapsega suhtleks ära parem unistagi. Saad sina ja su laps ilma osalise-aja-isata palju paremini hakkama. Alguses on muidugi raske ja kurb, aga sellega harjub ja lõpuks ei kujuta teisiti ettegi.
Mina ootasin 1,5 aastat, siis pöördusin kohtusse. Nüüd on laps üle nelja aasta vana ja me saame hakkama ka kahekesi.
Jõudu!
1. räägi lapse isaga telefonitsi ja küsi lapsele elatist (kui ta ei ole piisavalt mees, et isa olla, maksku siis vähemalt elatist)
2. kui kõnele ei järgne kokkulepitud tähtaegadeks kokkulepitud summad (või ta ei nõusutnud elatist maksma), siis pöördu kohtusse. Mõtle sellele, et ees on ligi 16 aastat, mil ta peab elatist maksma, mis on selle kõrval mõned korrad kohtuskäimist! Lõpuks saad sina niikuinii kohtus õiguse ja see mees pannakse maksma. Ja seda, et ta ka lapsega suhtleks ära parem unistagi. Saad sina ja su laps ilma osalise-aja-isata palju paremini hakkama. Alguses on muidugi raske ja kurb, aga sellega harjub ja lõpuks ei kujuta teisiti ettegi.
Mina ootasin 1,5 aastat, siis pöördusin kohtusse. Nüüd on laps üle nelja aasta vana ja me saame hakkama ka kahekesi.
Jõudu!
| salaja 28. veebruar 2002, kl 08.59 |
Minu soovitus (ja praktikas järeleproovitud variant) on:
1. räägi lapse isaga telefonitsi ja küsi lapsele elatist (kui ta ei ole piisavalt mees, et isa olla, maksku siis vähemalt elatist)
2. kui kõnele ei järgne kokkulepitud tähtaegadeks kokkulepitud summad (või ta ei nõusutnud elatist maksma), siis pöördu kohtusse. Mõtle sellele, et ees on ligi 16 aastat, mil ta peab elatist maksma, mis on selle kõrval mõned korrad kohtuskäimist! Lõpuks saad sina niikuinii kohtus õiguse ja see mees pannakse maksma. Ja seda, et ta ka lapsega suhtleks ära parem unistagi. Saad sina ja su laps ilma osalise-aja-isata palju paremini hakkama. Alguses on muidugi raske ja kurb, aga sellega harjub ja lõpuks ei kujuta teisiti ettegi.
Mina ootasin 1,5 aastat, siis pöördusin kohtusse. Nüüd on laps üle nelja aasta vana ja me saame hakkama ka kahekesi.
Jõudu!
1. räägi lapse isaga telefonitsi ja küsi lapsele elatist (kui ta ei ole piisavalt mees, et isa olla, maksku siis vähemalt elatist)
2. kui kõnele ei järgne kokkulepitud tähtaegadeks kokkulepitud summad (või ta ei nõusutnud elatist maksma), siis pöördu kohtusse. Mõtle sellele, et ees on ligi 16 aastat, mil ta peab elatist maksma, mis on selle kõrval mõned korrad kohtuskäimist! Lõpuks saad sina niikuinii kohtus õiguse ja see mees pannakse maksma. Ja seda, et ta ka lapsega suhtleks ära parem unistagi. Saad sina ja su laps ilma osalise-aja-isata palju paremini hakkama. Alguses on muidugi raske ja kurb, aga sellega harjub ja lõpuks ei kujuta teisiti ettegi.
Mina ootasin 1,5 aastat, siis pöördusin kohtusse. Nüüd on laps üle nelja aasta vana ja me saame hakkama ka kahekesi.
Jõudu!
| kim 28. veebruar 2002, kl 09.51 |
| :( 28. veebruar 2002, kl 10.16 |
Mh... kohtus käimine on parasjagu mõtetu asi. Kui ikka isa ei kavatse hakata maksma, siis ta ei maksa ja mitte midagi ei juhtu temaga. Käisin ise lapse isaga kohtus, alimendid mõisteti välja, kuid ta ei maksnud. Hiljem uuel kohtuistungil ikkagi tõdeti kuna vaesel mehel pole võimalusi, siis maksab kunagi siis kui saab hakata maksma, sellest on möödas juba 4 aastat ja selle aja jooksul on armas "isa " kasnud lapsele 850.-
| ka lapsega naine 28. veebruar 2002, kl 10.21 |
| xxx 28. veebruar 2002, kl 10.29 |
Mul oli täpselt sama juhtum. Lapse isa elas minuga koos ja kaks kuud enne lapse sündi lihtsalt teatas, et talle meeldivad lapsed alles alates neljandast eluaastast. Siis on võimalik nendega rääkida ja suhelda. Nagu enne seda nad polekski inimesed. Lasi lihtsalt jalga.
Loomulikult võitlesin lapsele kõik õigused välja. Kohtus nõudsin isaduse tuvastamist, millele mees vastu ei hakanud. Nüüd on lapsel ametlikult isa olemas ja toetus tuleb ka iga kuu.
Igavesed tõprad sellised mehed. Kui olid võimeline valmis tegema ja nõudsid veel lapse alles jätmist, siis olgu ka vastutatud.
Rumalad ja madala eneseväärikusega naised, kes lasevad meestel ilma vastutuseta ja lihtsalt süüdimatult minema jalutada. Siin ei ole juttu mingist uhkusest. Ega seda raha teile ei anta, vaid lapsele. Iga mees peab oma lapse eest ka vastutama, kui juba tilli kõvaks ajas.
Loomulikult võitlesin lapsele kõik õigused välja. Kohtus nõudsin isaduse tuvastamist, millele mees vastu ei hakanud. Nüüd on lapsel ametlikult isa olemas ja toetus tuleb ka iga kuu.
Igavesed tõprad sellised mehed. Kui olid võimeline valmis tegema ja nõudsid veel lapse alles jätmist, siis olgu ka vastutatud.
Rumalad ja madala eneseväärikusega naised, kes lasevad meestel ilma vastutuseta ja lihtsalt süüdimatult minema jalutada. Siin ei ole juttu mingist uhkusest. Ega seda raha teile ei anta, vaid lapsele. Iga mees peab oma lapse eest ka vastutama, kui juba tilli kõvaks ajas.
| piix, to kim 28. veebruar 2002, kl 10.41 |
| kim 28. veebruar 2002, kl 10.44 |
Isale kohustuste ja õiguste peale panemine, sõltub asjaolust, kas laps sai planeeritud nn ema poolt üksi või isaga koos.
Esimesel juhul, tuleb naisel üksi laps üles kasvatada, sest sunniviisiliselt mehest isa teha on alatu.
Teisel puhul tuleb isalt kohustuste täitmist nõuda, kuid see tähendab ka õigusi lapsega kokku saada ja olla pärisisa. Abieluvälise lapse õigusi tuleb nõuda kohtu kaudu.
Kolmas variant on uus mees otsida ja püüda temaga oma laps üles kasvatada.
Soovitus teistele: Kergem on olla enne viljastamist mehega abielus ja plaanida last koos, kui hiljem meest DNA testiks ja raha eesmärgil mööda ilmataga ajada!
Esimesel juhul, tuleb naisel üksi laps üles kasvatada, sest sunniviisiliselt mehest isa teha on alatu.
Teisel puhul tuleb isalt kohustuste täitmist nõuda, kuid see tähendab ka õigusi lapsega kokku saada ja olla pärisisa. Abieluvälise lapse õigusi tuleb nõuda kohtu kaudu.
Kolmas variant on uus mees otsida ja püüda temaga oma laps üles kasvatada.
Soovitus teistele: Kergem on olla enne viljastamist mehega abielus ja plaanida last koos, kui hiljem meest DNA testiks ja raha eesmärgil mööda ilmataga ajada!
| muksi 28. veebruar 2002, kl 10.52 |
Ära targuta Kim, igasuguseid asju juhtub kui armunud oled. Pealigi on ka tablettide kasutamise ajal ja muude vahendite tarvitamisel rasedaks jäädud.
Ja liz, väikese sissetulekuga on väga raske hakkama saada. Oma lapsele tahaks ka ikka kõige paremat. Elu suurim kink võib teinekord südame väga murelikuks teha.
Mina ütlen et nõudku toetust ja mitte vähe, kuid siiski mõistuse piires. Uhkusega pole siin midagi pistmist vaid lapse heaoluga. Nagu ma aru saan pole lapse isal rahaga ka kõige kitsam. Ja kui muu ei aita, siis tõesti luba rahulikult uuele naisele olukorrast teada anda.
Edu üksikemale ja tema südamerõõmule
Ja liz, väikese sissetulekuga on väga raske hakkama saada. Oma lapsele tahaks ka ikka kõige paremat. Elu suurim kink võib teinekord südame väga murelikuks teha.
Mina ütlen et nõudku toetust ja mitte vähe, kuid siiski mõistuse piires. Uhkusega pole siin midagi pistmist vaid lapse heaoluga. Nagu ma aru saan pole lapse isal rahaga ka kõige kitsam. Ja kui muu ei aita, siis tõesti luba rahulikult uuele naisele olukorrast teada anda.
Edu üksikemale ja tema südamerõõmule
| xxx 28. veebruar 2002, kl 11.01 |
to kim:
pole mõtet targutada asjade üle, kui ise midagi sellist kogemud ei ole. minul ei olnud mingit plaani oma elukaaslasega last saada. rasedus tuli täiesti ootamatult, kuna enda arust olime väga ettevaatlikud. mina last alles jätta ei tahtnud, aga mees ise nõudis, et ma aborti ei teeks. lubas hoolitseda ja hooldada. kui aga aeg kätte hakkas jõudma, lasi jalga. Palju sinu arust neid planeeritud lapsi on? mina oma last mehele pähe ei määrinud. panin aga mehe oma tegude eest täies ulatuses vastutama. kohtus ta ei väitnud vähimalgi määral, et ei ole lapse isa. maksab nagu kiisuke nüüd lapsele toetust. loomulikult vähemalt pool lapse hoolduseks vajaminevast rahast tuleb minult endalt. ei ma virise ega vingu. Iga inimene peab oma tegude eest vastutama. ärgu ajagu siis oma tilli püsti. hoidku püksis, kui vastutada ei taha.
pole mõtet targutada asjade üle, kui ise midagi sellist kogemud ei ole. minul ei olnud mingit plaani oma elukaaslasega last saada. rasedus tuli täiesti ootamatult, kuna enda arust olime väga ettevaatlikud. mina last alles jätta ei tahtnud, aga mees ise nõudis, et ma aborti ei teeks. lubas hoolitseda ja hooldada. kui aga aeg kätte hakkas jõudma, lasi jalga. Palju sinu arust neid planeeritud lapsi on? mina oma last mehele pähe ei määrinud. panin aga mehe oma tegude eest täies ulatuses vastutama. kohtus ta ei väitnud vähimalgi määral, et ei ole lapse isa. maksab nagu kiisuke nüüd lapsele toetust. loomulikult vähemalt pool lapse hoolduseks vajaminevast rahast tuleb minult endalt. ei ma virise ega vingu. Iga inimene peab oma tegude eest vastutama. ärgu ajagu siis oma tilli püsti. hoidku püksis, kui vastutada ei taha.
| Lisbet 28. veebruar 2002, kl 11.05 |
No c'mon, inimene, kes väidab pidevalt, et küll meil on kena tulevik ja lapsed jne., ning siis ALLES 8ndal kuul ärkab teadmisega, et vist ikka liiga tossike ja poisike, siis milles peaks süüdi olema naine? Kas liigume samas suunas, kuhu osa maailmast: abielueelsed lepingud, varalepingud jne. Ühesõnaga tehakse ka kooselust äri, kus peale paberi ei maksaks enam nagu miskit?! Maailm aina segasemaks minemas...
| kim 28. veebruar 2002, kl 11.10 |
xxxle: Kui sa mehe panid fakti ette ja ta oli nõus, siis peab ta loomulikult last toetama.
muksile: Kuidagi palju on neid "tööõnnetusi". Ei taha uskuda, et kõigil kondoomid katki läksid ja pillid alt vedasid. Üksi on kindlasti raske nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt. Kuid oodatud lapse planeerimisega on võimalik riske maandada. Vastasel juhul tuleb hiljem emal üksi nuputada, kuidas kuu lõpuni toime tulla. Kurb kui inimesed teevad oma elu raskeks!
muksile: Kuidagi palju on neid "tööõnnetusi". Ei taha uskuda, et kõigil kondoomid katki läksid ja pillid alt vedasid. Üksi on kindlasti raske nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt. Kuid oodatud lapse planeerimisega on võimalik riske maandada. Vastasel juhul tuleb hiljem emal üksi nuputada, kuidas kuu lõpuni toime tulla. Kurb kui inimesed teevad oma elu raskeks!
| muksi 28. veebruar 2002, kl 11.13 |
| xxx 28. veebruar 2002, kl 11.32 |
millisest faktist sa räägid. kui rasedusest, siis loomulikult ma ütlesin mehele, et olen rase. läksime koos arsti juurde ja mina ütlesin, et soovi aborti teha. mees aga kategooriliselt keelas seda, arsti kabinetis vastuvõtul. seitse kuud silitas kõhtu ja tundis uhkust. kuni s-tt pähe lõi ja minema tõmbas. pärast hakkas muidugi jälle tagasi tahtma ja roomama, aga mina teda enam jutule ei võtnud.
| kim 28. veebruar 2002, kl 11.52 |
xxxle: Kas sa küsisid oma mehelt enne viljastamist, kas sa tahad last saada? Kas sa tahad olla armastav isa meie lapsele?
Seda nimetatakse pere planeerimiseks ja oma planeerimata raseduse rääkimist -mehe fakti ette seadmiseks. Kui mehel ja naisel on enne viljastamist kokkulepe ja ühine tahe laps saada, siis ma ei usu, et naine peaks hiljem meest lapse pärast taga otsima. Mõnu pärast armatsemisel ja tite tegemisel on erinevad tulemused!
Seda nimetatakse pere planeerimiseks ja oma planeerimata raseduse rääkimist -mehe fakti ette seadmiseks. Kui mehel ja naisel on enne viljastamist kokkulepe ja ühine tahe laps saada, siis ma ei usu, et naine peaks hiljem meest lapse pärast taga otsima. Mõnu pärast armatsemisel ja tite tegemisel on erinevad tulemused!
| vip 28. veebruar 2002, kl 11.55 |
| kim 28. veebruar 2002, kl 12.13 |
xxxle: Ma ei püüa arvustada! Kuid mulle tundub, et naised suhtuvad egoistlikult lapse saamisse. Naine tahab ja mees pannakse tahtma. Ja mees on loll, kui ta polnud valmis olema isa ja jalga lasi.
Meest tuleks lapse saamise mõttega enne viljastamist harjutada ja küsida tema arvamust. Soovitan võtta mõne tuttava lapse/ lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja nendega tegeleda. Käia katsikutel. Tasapisi hakkab mees ise tundma, kui palju vastsündinu ikka öösel magab ja mitu korda tahab piima, kui palju neid mähkmeid läheb jne. Saab aru, mis suuremale lapsele meeldib ja millest temaga rääkida.
Emaks sünnitakse, isaks arenetakse. Ja kui mees valmis pole, ei ole vaja teda kohe maha põhja kiruda ja jutumärkidesse panna!
Meest tuleks lapse saamise mõttega enne viljastamist harjutada ja küsida tema arvamust. Soovitan võtta mõne tuttava lapse/ lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja nendega tegeleda. Käia katsikutel. Tasapisi hakkab mees ise tundma, kui palju vastsündinu ikka öösel magab ja mitu korda tahab piima, kui palju neid mähkmeid läheb jne. Saab aru, mis suuremale lapsele meeldib ja millest temaga rääkida.
Emaks sünnitakse, isaks arenetakse. Ja kui mees valmis pole, ei ole vaja teda kohe maha põhja kiruda ja jutumärkidesse panna!
| Ra 28. veebruar 2002, kl 12.20 |
Ka minul asi üle elatud:
Jäin suurest tundest rasedaks.
Lapse isa aborti teha ei lubanud (selle üle on mul küll hea meel)
Sünnitasin ära, märgistas tite oma nimele ja lahkus mu elust.
Organiseerisin endale uue mehe, kes on mu lapsele siiani väga hea isa olnud.
"Päris" isalt nõudsin elatusraha kohtu kaudu, aga kuna ta oli ennast töötuks registreerinud ja viitas oma seaduslikule perele, siis ma ei saanud temalt mitte ühtegi senti (ise sõidab ringi sportautoga jne.)
Lapsest ei arva ta (veel) midagi ja parem on.
Ma arvan, et elu kõige suurma alanduse peab ta üle elama siis, kui mu pojast on kasvanud mees ja ta on välja öelnud oma arvamuse antud käitumise kohta autorile näkku.
Mina olen hoidnud alles kõik kirjad ja värgid, kus lapse isa vannub armastust mulle ja ilusat elu lapsele. Kui õige aeg käes, siis näitan neid "teoseid" pojale, las ta ise otsustab oma suhtumise.
Minu laps on mulle kõige kallim ja see, et ta sündis oli kõige õigem tegu üldse mu viimase 4 aasta jooksul!
Jäin suurest tundest rasedaks.
Lapse isa aborti teha ei lubanud (selle üle on mul küll hea meel)
Sünnitasin ära, märgistas tite oma nimele ja lahkus mu elust.
Organiseerisin endale uue mehe, kes on mu lapsele siiani väga hea isa olnud.
"Päris" isalt nõudsin elatusraha kohtu kaudu, aga kuna ta oli ennast töötuks registreerinud ja viitas oma seaduslikule perele, siis ma ei saanud temalt mitte ühtegi senti (ise sõidab ringi sportautoga jne.)
Lapsest ei arva ta (veel) midagi ja parem on.
Ma arvan, et elu kõige suurma alanduse peab ta üle elama siis, kui mu pojast on kasvanud mees ja ta on välja öelnud oma arvamuse antud käitumise kohta autorile näkku.
Mina olen hoidnud alles kõik kirjad ja värgid, kus lapse isa vannub armastust mulle ja ilusat elu lapsele. Kui õige aeg käes, siis näitan neid "teoseid" pojale, las ta ise otsustab oma suhtumise.
Minu laps on mulle kõige kallim ja see, et ta sündis oli kõige õigem tegu üldse mu viimase 4 aasta jooksul!
| kim 28. veebruar 2002, kl 12.22 |
xxxle: Ma ei arvusta! Kuid mulle tundub, et naised suhtuvad lapse saamisse egoistlikult. Naine tahab ja mees pannakse tahtma. Kui ei ole isaks saamiseks valmis ja jalga laseb on loll ja jutumärkides.
Enne viljastamist peaks meest lapse saamise ja kasvatamise mõttega harjutama. Soovitan võtta tuttava/ sugulase lapse/lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja tegeleda nendega. Käia katsikutel! Tasapisi hakkab mees huvi tunda, kui palju vastsündinu öösel magab, mitu korda tahab süüa, kui palju neid mähkmeid läheb jne. Kõik tuleb tasapisi, mitte ehmatusega, ma olen nüüd rase, mis me teeme? Suuremal jaol vallalistel noortel meestel pole aimugi lapse kasvatamisest ja tema eest hoolitsemisest!
Emaks sünnitakse, aga isaks arenetakse!
Enne viljastamist peaks meest lapse saamise ja kasvatamise mõttega harjutama. Soovitan võtta tuttava/ sugulase lapse/lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja tegeleda nendega. Käia katsikutel! Tasapisi hakkab mees huvi tunda, kui palju vastsündinu öösel magab, mitu korda tahab süüa, kui palju neid mähkmeid läheb jne. Kõik tuleb tasapisi, mitte ehmatusega, ma olen nüüd rase, mis me teeme? Suuremal jaol vallalistel noortel meestel pole aimugi lapse kasvatamisest ja tema eest hoolitsemisest!
Emaks sünnitakse, aga isaks arenetakse!
Lisa postitus