Kas siinsete kommenteerijate meelest on või pole imelik, kui väita, et mul pole ühtegi sõbrannat? Sõpru nagu võiks isegi üles lugeda, saan meessooga paremini läbi. Aga neile ju kõigest ei räägi. Vahest tunnen end ses meestekarjas väga üksikuna - mul nimelt ka kodus ja töö juures kõik mehed. Tahaks nagu naistejuttu ajada, aga pole kuskilt kedagi võtta. Niisama tühja lobiseda veel, aga teinekord on tõsisemaid probleeme või tahaks lihtsalt südant puistata või ka rõõmu jagada. Ehkki need mind ümbritsevad mehed on harjunud sellegagi, et ma vahest kuskilt linnapealt tulles pahvatan, et vaadake, mul uus kostüüm või et mul on paha tuju ja deprekas. Mis sest, et nad hoiavad mind, ikkagi tahaks sõbrantsi ka. Huvitav, mis valesti on läinud, et mul neid pole?

Liisu, usu mind ega neid ei tulegi ja kui tulevadki siis ei saa sa sellele sõbrannatamisele õieti pihta. Tean mis räägin. Ise enam vähem samas olukorras olnud ja kui võtsin end kokku ja niisama sõbrannatama hakkasin, leidsin, et naised enamuses ei tea mida tähendab sõna "sõber". PS on ka väga meldivaid erandeid, aga meeldivaid inimesi on nii naiste kui ka meeste hulgas vähevõitu.

sandra PS on mõistlik, ülejäänud jutt mitte eriti..

Liisu ära põe. Minule on meestega sõbrustamine alati rohkem istunud kui naistega. Kord oli ka minul sõbrants, pärast keeras mulle sellise käki kokku, et sõbrannatamise isu on eluks ajaks otsas. Naisi ei saa usaldada, usu mind. Minu jaoks on sõbranna nüüdsest selline nimi, et sõbrannaks kutsun tavaliselt neid naisterahvaid, kes mulle kohe kuidagi ei istu ja kes tahaksid mulle kaikaid kodarasse loopida igal võimalikul juhul.

mul sama lugu, ainult et sõbrannad küll on, aga kõik teises linnas. ja ise elan Tallinnas, aga siin pole ühtegi sellist sõbrannat kellele muresid kurta, või kellega lihtsalt vahel kohvikus käia näiteks. mees on mul väga hea ja mõistev, aga on ju asju, mida arutaks ainult naisterahvaga ja teinekord oleks just vaja sellist silmast silma arutamist, mitte maili teel. aga kus linnas elad? ehk saame üksteist aidata?

mul jälle pea kõik kolleegid naissoost, üks ilusam/toredam kui teine, keegi kaigastega ei loobi ja käkke ei keera.
olen sõbrannatsemisega väga rahul, teeme ka vabal ajal koos koerusi, mitmeid aastaid juba.

minul oli mingi aeg tagasi sama mure, aga interneti kaudu on praegusel ajal võimalik endale ükskõik mida soetada ja mina küll veel senini pole seda ettevõtmist kahetsema pidanud...leidsin just sellise inimese, kellega on nüüd mõnus koos väljas käia ja kõiksugu ilmaasju selgeks rääkida

Võibolla oled sa kuidagi kinnine?
Ise küll selle üle kurta ei saa, et pole sõpru/sõbrannasid. Ja siiani pole küll keegi kaikaid kodaratesse loopinud.
Samuti korraldame korra nädalas naisteõhtuid ja huvitavaid väljasõite.
Ma ei kujuta ette, kui ma kõigest sellest ilma jääksin. Kuigi ka mul on väga tore ja mõistlik elukaaslane, vajan ma ka naiste seltskonda

Mina olen Tartust. Miks mitte kohtuda, kui võimalik.

Ei ole kinnine, ausõna, täitsa hea suhtleja olen. Amet ka selline, et päevast päeva muudkui suhtlen. Aga põhjus on ehk ajanappus, ega ma meesisikutega ka väljaspool töö- ja koduaega ju läbi ei käi. Sõbrad on tegelikult mehe sõbrad ja nendega ja nende naistega saab kord kuus vast ikka kuskil käidud-oldud. Ja võib-olla ma olen vana ka, te vast siin kõik nooremad, ma ikka nii 40 ligi juba.
Ja seda olen ma ka tähele pannud, et naised justkui ei mõista mind. Teinekord hakkad oma pereelust rääkima kellelegi, nood (naised) kohe kadedalt - mis sinul viga, sul nii hea mees ja kõik nii hästi. Aga pole ju alati kõik hästi, see oleks patoloogiline, kui kõik kogu aeg viimase peal oleks. Ma arvan, et naised on kadedad ja see ei luba neil objektiivselt asju võtta. Meestel pole põhjust kade olla. Kui just et leiaks mõne sellise naisterahva, kes ise oma eluga rahul on, see ehk saaks rahulikult su ära kuulata.

liisu!

olen nõus sandra jutuga, enamasti ongi nii inimesega, kes peab(ja üldjuhul ongi) piisavalt tugev, et ise oma probleemidega hakkama saada. ega see hea ei ole ja hoopiski mitte ei poolda ma sellist tugev-olemist, aga...mõnel on lihtsam meestega suhelda ja vägisi sõbrannatamine ei ole ka õige.

teisiti võttes - on asju, mida saavad ainult naised omavahel arutada või ette võtta. noh, minul kasvas tütrest sõrbranna õnneks...aga ega temagagi kõike jagada saa.

ja ära arva, et midagi valesti läinud on:)

Siin oli u kuu aega tagasi pea sama teema, keegi kurtis, et kõik lapsepõlvesõbrannad on ära kadunud ja et mehe sõprade naised on hädaabinõudeks jne. Ja oli palju kommijaid ja samamurelisi ja siis tehti mingi aadress, kus pidi suhtlemine ja kokkusaamine hakkama toimuma. Ise olin vahepeal ära, ei tea, kas see "üksildaste sõbrannade klubi" läks käima.

sai jah klubi püsti pandud, edasine on klubiliste endi teha suuresti
võib ainult oletada, et inglise keelne keskond ehmatas
klubi ise on siin
http://communities.msn.co.uk/YxikuteS6pradeKlubi

Ma ei oska kuhugi edasi minna, kui olen selle lehe avanud.Andke nõu asutajad.

Olin ja olen samasugune.Lapsena selline poiss-tüdruk-sõpradeks peamiselt poisid.Keska ajal oli a´6 sõbrantsi aga suhted nendega ammendasid ruttu-armukadedus,käkkikeeramine jne.Siis otsustasin et saab ka ilma...Tõeline "shokk"oli aga kutsekoolis-ainult tüdrukud-siis õppisin "naistega"rohkem suhtlema,kuid pean tunnistama-sõbrantsi ei evi tänaseni.Ja missiis.