Reivu siin mõni päev tagasi kartis ja kurtis, et lapse isa ähvardab lapse ära võtta. Õnneks kaitseb teda selle õuduse eest seadus. Minul aga hullem mure.
Mees leidis uue ja lahkus, kui poeg oli viiene. Kuna poiss isa hirmsasti hoidis, samas oli olemas kogemus, et oma vanema pojaga eelmisest abielust mees üldse ei suhtle, palusin teda seda last mitte hüljata. Oma solvumist maha surudes ei takistanud nende kokkusaamisis - andsin lapse temale nädalavahetusteks ja kaasa vanaema juurde jne.jne. Et lapsel ikka hea oleks ja isast ilma ei jääks. See, et isalt elatusraha ei tulnud, on siinkohal kõrvaline seik. Nüüd aga on seis selline, et "kallis" issi töötleb poega juba tükk aega, et tema juures oleks lapsel parem elu ja koligu emme juurest ära. Nüüd mina ahastuses - oleksin olnud samasugune, nagu mehe esimene naine, kes oma last isale ainult kodus ja enda juuresolekul näitas, poleks mu pojal suure tõenäosusega praeguseks isaga enam mingit suhet. Samas poleks mehel võimalik minu headust sedasi alatult ära kasutada.
Saan isegi aru ja olen nõus, et poeg 15-16-aastaselt isa juurde kolib, aga praegu tundub ta veel siiski liiga noor (11), et pidevalt emast eraldi elada.
Ootaks arvamusi -
1. kas peaksin võitlema, et laps minu juurde jääks
2. ja kui, siis kuidas

issand jumal, hakkab jälle see lastejagamise teema pihta. Kui see on ikka poja soov ja tal on isaga väga hea kontakt, siis miks peavad nüüd vanemad asja ära rikkuma? katsu oma armukadedusest ja solvumisest üle saada, miks sa arvad, et mees seda ainult mingi eriliselt salakavala mõtte ajel teeb? kas sinuarust on välistatud, et tema soov pojaga koos elada on siiras? Kuidas sinu majanduslik seis võrreldes isaga on, võibolla pojal selles mõttes oleks tõesti parem? Ega sa siis sellega lapsest igaveseks ilma ei jää!! Sa paistad olevat maru kindel, et mees teeb seda kõike ainult alatusest- no mis nõu sulle siis peaks oskama siin anda? meie siin ju sinu meest ega sindki ei tunne, loeme ainult sinu subjektiivset hinnangut asjale. Aruta ikka oma teiste lähemate inimestega,kes tunnevad nii sind, su poega kui ka eksabikaasat, nemad oskavad sulle paremat nõu anda kui võhivõõrad netis.

Kirjutad, et töötleb, aga kas poeg ka minna tahab? Paljugi, et töötleb. 11a vana poiss saab juba päris hästi asjadest aru. Kes õige ja kes vale. Põhiline, et sa ei hakkaks pojaga hüsteeritsema nagu mahajäetav naine, vaid vestle temaga rahulikult ja selgita välja, kas ta tahab tõesti ise ka isa juurde minna ja kui jah, siis miks. Ja kui see on tõesti tema tahtmine, ei tohiks sa teda takistada.

Selles eas vajavad poisid kõige rohkem isa. Mu poeg hakkas minu nõuandeid isa käest üle küsima ja eelistas isa omi. Koguni ignoreeris mind, kui hakkasin midagi peale suruma. Tõmbusin siis tagasi. Nüüd on poeg 17 ja jälle "minu oma." :) Eelistab minu arvamust, ei küsi ega palu midagi enam isalt jne. Vahepeal olin küll väga solvunud, sest poeg eelistas "paha isa". Jõuga siin ei tee midagi. Vaid armastusega. Tasakaalukat tarkust Sulle ja pojale.

Peaasi, et teil ei tekiks selle isaga mingit võimuvõitlust, kus püüate üksteist kõiges üle trumbata. Endal kogemused oma vanematega. Lapsed näevad seda läbi ja väga piinlik ja paha on kahe tule vahel olla.
Laps vast tunnetab ise keda ta hetkel enam vajab ning kindlasti olete te talle mõlemad väga tähtsad. Peaasi et ära püüa teda takistada või liialt suunata, sest nagu laste puhul ikka, on mõju hoopis vastupidine.
Pealegit on ju kõige olulisem ikkagi laps- nii Sulle kui sellele isale!

Minul on ka kogemus: kui lahku läksime, jäi 10aastane poeg isaga, 8aastane tütar minuga. Umbes kaks-kolm aastat oli periood, kus ma oma poega teinekord nädal aega ei näinud ja ta ise mulle ei helistanud ka. Tütar seevastu käis tihedasti isa juures, sest me elasime lähestikku ja minu töö tõttu läks ta pärast kooli lihtsalt isa juurde, et mitte pikalt üksi kodus olla. ma pelgasin siis hirmasti, et isa meelitab mõlemad lapsed enda juurde. Isa oli paras manipulaator ka, kuid ma surusin oma hirmud maha ja kinnitasin: ma ei kaota lapsi!

Ei kaotanudki. Nüüd on poeg 15 ja tütar saab 13. Kuna kolisin pojale ja tema koolile veelgi lähemale, siis vastupidi, poeg on tihti minu juures peale kooli ja ka nädalalõppudel. Olen kursis tema õppimisega ja tean, et ta saab korralikult süüa. Tütar käib ikka isa juures nädalavahetustel, nädala sees enam mitte. :-)

Mulle tundubki, et ei tohi pabistada sellise asja pärast. Asjad sujuvad iseenesest, kui neil rahulikult areneda lasta ja mingil hetkel maha suruda oma kartus ja hirm, et isa lapsed võtab. Kui oled ise hea ema, siis lapsed sind ei hülga.

Nõustun eelkõnelejatega, et KÕIGE jubedam on lastega manipuleerimine.

Ei maksa alahinnata "töötlemise" osatähsust. Minu vend ei tulnud meie ema matustelegi. Eluaeg oli ema meie eest hoolitsenud, ta kasvatas meid üksi. Isa võttis uue naise ja elasid kahekesi kui miskad. Isa ei suhelnud meiega absoluudselt.
Emal ei olnud kerge üksi lapsi kasvatada. Vend tegi noorukina mõned rumalused ja sattus vanglasse. Ema maksis advokaatidele ja viis neile nänni, et laps kergema karistuse saaks. Viis vennale ka vanglasse head paremat oma kõhu kõrvalt. "Isa" ei andnud ka siis endast märku, läinud isegi vaatama, rääkimata mingist abist. Kui vend välja sai, läks tööle, abiellus ja ostis korteri. Peale seda kõike avastas "isa", et tal on üks tubli 23 aastane poeg. Hakkasid omavahel suhtlema ja eks vanaemagi sillutas teed. Ei tea mida mu vennale pähe aeti, igatahes surnuaias käin mina üksi...

Mõistan hästi, mida see mure sulle tähendab. Minu exmees ka töötles last aastaid, ostis endale spanjeli, et laps seal oleks(koerad talle endale ei meeldinud,)ilusaid riideid, viis restorani sööma ja ilusaid asju mida ma iial osta poleks saanud. Mina ka aastaid raha ei küsinud - see tundus nii alandav, aga mis ma sellest sain mehe teenistus oli hea ilus korter, mersedes ja sõbrannal naaritsakasukas, mina elasin uuesti vanemate juures peost suhu. Ta maksis mulle elatusraha 65kr. kuus. See oli siis mingi alimentide alampiir sel ajal. Ma olen kindel kui oleksin julgen olnud ja rohkem nõudnud, oleks mu seast mees lihtsalt lapse jaoks kadunud. Raha oli alati tähtsam. Ükskord tuli mu laps isa juurest nädalavahetuselt tagasi sinise silmaga(11a.tüdruk) siis olin ma sokis ja sain aru, et ei nii enem ei saa, pealtnäha oli kõik nii ilus!!!
Igal juhul ma arvan, et sa pead raha küsima/nõudma see suurendab isa vastutust, muidu ongi nii, et isa hooleks on ainult nädalavahetuse meelelahutused lapsega. Aga sinu mureks on lapse kasvatamine/raha/koolitamine/sõbrad ja veel kindlasti palju asju. Ma ei usu et su poeg tahab alatiseks isa juurde.Lastel on alati lähedane suhe sellega, kes tema eest hoolitseb.Just hoolitsus loob läheduse. Ära võta tõsiselt neid kes kirjutavad et kuidas sa võid olla nii ego ja last isale mitte anda.
Ära anna jah! Mina ei annaks ka. Pärast kannatad veelgi rohkem. Meeste jaoks ei ole lapsed alati kõige tähtsamad.

Ka minu tütred lähevad isaga,siin pani raha ja võimalused asja paika.14-aastasel on puberteet nii võimas,et ta lausa vihkab mind.Kõik mis ütleb isa on õige,mis mina -on tema vabaduse piiramine.Ta suitstab ja on olnud korduvalt purupurjus,ainult seda tean mina.Isa arvates on laps tubli ja pai ning ma pole midagi öelnud.Ma pole olnud hea ema,sest pole selline kallistaja tüüp,aga ikkagi teeb see nii kõvasti haiget,et nad lähevad isaga ja midagi hullemat ei saa olla,kui su oma laps sind vihkab.

tunnen sulle südamest kaasa, et pead sellise mure pärast südant valutama. olen taolise olukorra läbi elanud vanemate tõttu. nad kavatsesid lahutada ja küsisid, kes kellega jääda tahab. õde oli juba nii vana, et tema ütles, et läheb hoopis kodust ära ja hakkab omal käel elama. nii et mina pidanuks siis valima. valisin jääda emaga, sest olin aru saanud, et isale olen ma ainult relv võitluses ema vastu. ema aga andis mulle tõelise kodu- ja turvatunde. ilmselt peab ka sinu laps ise valiku tegema. kui ta on veel väga noor ja kogenematu, võib ta valida selle järgi, kelle juures majanduslikult mugavam elada on. on ta aga kogenum, valib vast just selle järgi, kes talle tegelikult rohkem turvatunnet annab. minu vanemad aga lõpuks ei lahutanudki, vaid elasid lihtsalt lahus. nüüd elavad jälle koos ja tülitsevad nagu nad seda kogu aeg on teinud. meie elame õega mõlemad omal käel. aga oma vanemate kooselu kohta ütlen küll kellegi sõnadega, kes siin kunagi küsimuse esitas, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. kahju on nende mõlema raisatud elust. vabandust, hakkasin oma probleeme sinu mure vahele tooma. sulle soovin aga jõudu, kuidas ka laps ei valiks, ta vajab mõlemaid vanemaid. ja kui sa tema valikuga rahul ei ole ja tal vale valiku pärast elu kibedaks teed, võid tast hoopis ilma jääda.

Noh, eks ma öelnud eelmises kommis: tarvitseb vaid laps muretseda, kui eluks ajaks häda ja probleemid kaelas. PArem jätke laps rahulikult mehe kasvatada, ja makske talle see 65 krooni alimendiraha ning käige kord kuus lapsega kinos. Ei juhtu nende vääksudega midagi, kui kanaema kogu aeg ümber ei kudruta.Endale jääb suurem vabadus, ja mees vaeseke ei saa ka nii lihtsalt vöib olla enam naaritsanahkades tibi soetada - kes see ikka lapsega meest tahab. Nii et, ärge muretsege - andke julgesti lapsega seotud igapäevamured meeste kaela. (Eriti juhul, kui veel mersu ja majaga tüüp on). Kui mees päris maniakk ei ole, pole lapsel häda midagi.

loll jutt suhu tagasi!

Tänan toetuse ja nõu eest kõiki, kes vaevusid oma mõtteid kirja panema. Issanda loomaaed on tõesti rikkalik ja sinna sisse mahub igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Ja kuigi algul mari=Maria (?) kommentaaride (eriti esimese) peale vihastusin, tundub tema lähenemine üsna ahvatlev. Tõesti-tõesti: oleks isa jota või muidu luuser, ei tekiks mul ju üldse küsimust - last näeks ta samapalju kui oma kõrvu. Aga korraliku issi puhul poleks vist tõesti vale ise mõnda aega "pühapäevaemmet" mängida - jaguks ohtralt nii raha kui aega lapsele pühendada.
Miskitmoodi tuleb vaid lahti saada süümekatest, et pole järelikult suutnud olla NII hea emme, et laps kuidagi ei raatsiks ära minna. Ja hirmust, et nii vähese suhtlemise puhul laps minust võõrdub. Aga need on puhtalt minu isiklikud mured ja lapse heaolu seisukohalt täiesti kõrvalised.
Veelkord - tänan kõiki!

mari ei võrdu Maria. aga mis puutub kanaemadesse, siis olen sama meelt.
kui võtsid ette küsimuse esitada, siis lepi ka selliste vastustega. pole nagu sügavat mõtet siia kirjutada ja ainult endale takkakiitmist ja meeltmööda juttu oodata. siis jäta parem oma mure kurtmata, kuna inimesed teatavasti kipuvad asju nägema vääääga erinevalt.
ma ei taha sulle öelda, et jäta oma laps maha ja hakka mingiks rongaemaks. no muidugi mitte! mina arvan, et sinu laps tahab täielikku komplekti, st tahab ka isa. seda ei saa talle pahaks panna. minuarust on väga kiiduväärt, et tal on isaga hea suhe! on see võlts või mitte, no selle üle ei saa meie siin kohut mõista. mina küll ei usu, et ta sellepärast enam ema ei armastaks või teda koguni vihkaks!! oled sa selleks siis põhjust andnud, last löönud või muud moodi halvasti kohelnud? selleks, et laps oma ema vihkama hakkaks, peab ikka aastate jooksul kõvasti sigadusi korda saatma. kahtlustan, et siin üks eelkõneleja ka ema vihkamisest rääkimisega natuke üle pingutas. üks asi on see, kui ei ole hea kontakt emaga või ei taha temaga väga palju suhelda, VIHKAMINE on ikka midagi hoopis muud!

Las poiss läheb isa juurde, kui tahab. Peaasi, et ta teaks, et alati võib tagasi tulla, olgu või südaöösel.
Ja kui poiss nädalavahetustel isa juures käis, küllap ta hakkab siis ka ema juures käima.

Arvan ka, et las läheb.
Aga tehke kaup, et näiteks 1 kuu pärast arutate asja uuesti ja laps teeb uue otsuse. Või midagi sellist.

mina sattusin täiesti segadusse neid kirju lugedes. minu laps oli poole aastane kui isaga lahku läksime. Ja läksime me seda kanepi probleemi pärast. Kõik oli normaalne kuni ta sai teada et mul on uus mees. Siis tekkis suur tahtmine last ise kasvatada ja minuga koos olla jne. Minu jaoks aga oli tema aeg läbi ja olin otsustanud teisiti elada. Kuna lapse isa korralikult lapsele toetus raha ei maksnud siis lõpetasin ka nahaalselt nende kohtumised ära. Nüüdseks on laps paar kuud üle kahe ja elab rahulikult minu ja mu uue mehega koos. Kutsub teda isaks. Oma isa pole ta juba üle aasta näinud. Loomulikult saab ta mingi aja pärast teada kes ta õige isa on ja kunagi ei hakka ma temale rääkima halba õigest isast ja siis on tema otsustada kas ta tahab temaga ise kontakti otsida või ei. Siiani leian et lapsele oli see hetk kõige parem sedasi toimida ja mitte kuidagi ei leia et oleksin kuidagi talle ülekohut teinud. Teie arvamused?

Loomulikult Sul õigus. Su laps väike veel ja isa probleemne ise. Siit üldse ju raske nõu anda, kuna ei tea kõiki üksikasju. Arvame nagu oskame.

Laps ju kannatab,kui tema pärast kaklete.Mul on ämmaga sama probleem-alati proovitakse kõike minupoolset üle trumbata-vahel tunnen end nn. doonor- ja sponsoremana-kes on sünnitanud tema kallile pojakesele tütre.Minu isik on vähetähtis.Ka minu lapse isa pole meid kunagi rahaliselt toetanud ja olen näinud näguripäevi päris jubedaid.Muidugi on kallil pojakesel alati õigus ja last kaitstakse ka minu,kui rahvavaenlase eest!Puhas armukadedus!Kuid mis ei tapa-teeb tugevaks.Usu-laps ei ole loll,küll ta aru saab,kes on kes.Etteheidete,nuuskimise,armukadedude jm.teed ainult kahju ja õõnestad lapse usaldust Sinu vastu ja murdeeas tasub see valusasti kätte.Ja lõpuks-oma emme on ikka kõige kallim!!!

Rahustuseks kahtlejatele - ma EI kakle lapse isaga lapse pärast, ammugi mitte lapse kuuldes. Ka olen kogu aeg püüdnud isa lapse ees mitte halvustada. Kas see päriselt õnnestunud on, ei julge väita, sest eks külmast hääletoonist ja solvunud silmavaatest oska ka lapsed üht-teist välja lugeda. Õnneks pole pidanud ka nälga kannatama vaatamata sellele, et lapse isa rahaliselt ei toeta - töötan keskmisest paremini tasustataval ametikohal. Just selle murega siia kirjutasingi, et ehk mõni kogenum annab nõu, kuidas EDASPIDI toimida. Tundub, et kinnituse enda esialgsele mõttele olen saanud. Tänan veelkord kõiki!