Minul on ka kogemus: kui lahku läksime, jäi 10aastane poeg isaga, 8aastane tütar minuga. Umbes kaks-kolm aastat oli periood, kus ma oma poega teinekord nädal aega ei näinud ja ta ise mulle ei helistanud ka. Tütar seevastu käis tihedasti isa juures, sest me elasime lähestikku ja minu töö tõttu läks ta pärast kooli lihtsalt isa juurde, et mitte pikalt üksi kodus olla. ma pelgasin siis hirmasti, et isa meelitab mõlemad lapsed enda juurde. Isa oli paras manipulaator ka, kuid ma surusin oma hirmud maha ja kinnitasin: ma ei kaota lapsi!
Ei kaotanudki. Nüüd on poeg 15 ja tütar saab 13. Kuna kolisin pojale ja tema koolile veelgi lähemale, siis vastupidi, poeg on tihti minu juures peale kooli ja ka nädalalõppudel. Olen kursis tema õppimisega ja tean, et ta saab korralikult süüa. Tütar käib ikka isa juures nädalavahetustel, nädala sees enam mitte. :-)
Mulle tundubki, et ei tohi pabistada sellise asja pärast. Asjad sujuvad iseenesest, kui neil rahulikult areneda lasta ja mingil hetkel maha suruda oma kartus ja hirm, et isa lapsed võtab. Kui oled ise hea ema, siis lapsed sind ei hülga.
Nõustun eelkõnelejatega, et KÕIGE jubedam on lastega manipuleerimine.