Elasin hiljuti üle meeleheitliku nädala, arvates, et olen rase ja tuleb teha aborti. Sünnitada pole hetkel lihtsalt mitte mingit võimalust. Kõik õnneks lahenes, aga raskused jätsid väga masendava jälje. Minu otsus oli, et mehele ei ühtki sõna. Me pole abielu ega ela koos, seega leian, et otsus vast jäigi rohkem minu kaela. Ilmselt oleks mehe kaasteadmine meie suhtele lõpu ka teinud, sest kõik juurdekäivad teod ja ettevõtmised oleks selle lihtsalt hävitanud.. Nüüd aga on siiski minu poolt suhtlemine raskendatud, kuna ma olen justkui pahane mehele, et sellise raskuse üksi üle elama pidin. Meele teeb mustaks, et kui taoline olukord peaks ette tulema, siis peangi kõike üksi taluma meie suhte hoidmise nimel. Tema asjasse pühendamine ei annaks kokkuvõttes midagi, pere loomine lihtsalt ei tule hetkel kõne allagi. Mida teha, kuidas üle olla, ma ju armastan tegelikult teda.

Ole siis ettevaatlik, et sellist soovimatut rasestumist ei juhtuks. Aga kummaline ikkagi, et nii lähedastes suhetes mehega olles ei saa temaga rääkida! Siis pole ta ikkagi see õige ja sinu armastust väärt!

Miks siis pere loomine kõne alla ei tule, oled abielus või, või on tema, või istub kinni? muid mõjuvaid põhjusi nagu ei meenu. Salaja tehtud aborti ei andesta mõni mees surmani, vaata, et sa suu kinni hoiad!

Tóepoolest, ehk ta pole siiski see óige...? Hirm úksi jääda, hirm tuleviku ees; äkki oled selle pärast tema kùlge klammerdunud? Hea suhe on see, kus kóigest, absoluutselt kòigest vòib ja peabki rääkima, see lähendab.

Vótad ikka aja maha, viskad pórmandule patjade hunniku otsa pikali ja hakkad heietama. Vot kus on tunne! Pärast nagu uuestisúdinud. Mòlemad.

Jóudu Sulle, tegid ränga otsuse. Peaasi, et kòik läks hästi ja mingeid komplikatsioone ei tule nùùd ega tulevikus. Hoian Sulle pöialt!

kahju, et teda armastad. ta ei tundu su tunnet väärt olevat. kui juba praegu oled raskustes üksi, kas siis edaspidigi midagi muutub? teise inimesega koos peaks ikka kergem olema, mitte raskem. üks õige paar on koos nii heas kui halvas.

aga mis te siis üldse koos olete, kui peret ei taha luua?

Selle otsuse, et raskustes üksi oled, valisid endale ise. Sa ei andnud mehele võimalustki ennast toetada. Mida sa siis kõige rohkem kardad? Kas seda, et mees sind raskustes üksi jätaks või hoopis seda, et äkki mees positiivselt sellele uudisele oleks vastanud. Kardad hoopis ennast ja ei ole endas kindel?
Varem või hiljem jahtub selline suhe, kus ei saa lõpuni aus olla. Väikesed luiskamised teevad suhtlemist huvitavamaks. Aga see oli küll päris pirakas pettus. Kõige raskem ongi selle teadmisega ise edasi elada. Kui sellega hakkama saad siis oled küll tugev inimene.
Jõudu!

sa oled järjekordne mingi armuke või?

Ära heida meelt! Ehk ikkagi ükspäev suudate kõigist asjadest avameelselt rääkida ja sa ei pea kartma, et kui midagi juhtub, mis siis saab. Proovi oma suhe muuta avameelsemaks mõlemalt poolelt. Tean, et see on väga raske (omad kogemused) ning nõuab tohutult aega ja tahtmist, aga kui olete aususeni jõudnud, on see seda väärt. Jõudu sulle avameelsuseni jõudmiseks!
Siinkirjutajatele: Alati ei ole ju võimalik kohe kellegagi abielluma hakata, ei maksa teisele sellepärast silte kleepima hakata!

Kuidas sa said sellist asja üksinda otsustada??? Ma ei suuda seda mõista.

ma küll ei lugenud välja, et tegelikult ka abort toimus. tegemist oli arvamisega, et võib olla rasestumine. on mul õigus?

Oleksid ikka võinud rääkida!Selleks ta Sul on ja arvatav Uue Elu Algus on ju Imede Ime!!!Suhe Sinu jaoks aga millel pole nn. ühist tulevikku ühise pere näol on aga mõtetu ja laastav eelkõige Sinule,eriti kui Sa meest armastad.Tekib tõesti küsimus-miks te koos olete?Kas Sa oled talle lihtsalt ajutine seksobjekt või näeb ta Sinus seda Ainust???