külastasin sugulasi maal. üksielav tädi rääkis, et külamehed, kes terve elu tema kallal näägutanud on tema üksinduse pärast, võtavad nüüd juba tema 18-aastase tütre elu arutada. killud umbes sellised, et tütar on sul kena, aga peabki olema, muidu ei saa mehele. ja ütlejad ja arvustajad on ise mingid külakollid, kelle elu tippaeg oli nõukogude-aegses kolhoosis.
kas tõesti meeste meelest on mehelesaamine ilge õnn naisele?

kolhoosikollidega külas on vist tõesti raske tanu alla saada.

Mis sa ise arvad? Õnn on kuidas kellelegi. Meestel on tõetera sees. Ma arvan, et enamus inimesi on õnnelikud, et neil on paariline. Mina olen õnnelik, üksinda oleksin masenduses. Sellepärast ma otsisingi endale paarilise, et mitte üksinda jääda. Kui küsida, mis on minu kõige kallim asi, siis loomulikult minu naine ja lapsed (kuigi neid veel pole).

Pole küll mees, aga kuna üle hulga aja üks mitte-seksiga-seotud teema, võiks asja arutada küll. Minu arvamus selline: need naised, kelle ülim elueesmärk on mehelesaamine, on vähe põrunud. Tunnen ise ka ühte sellist naise karikatuuri, kes on valmis kasvõi nahast välja pugema et valges kleidis altari ette marssida. Kusjuures temal on see ebameeldiv joon, et ta ei hoia oma väärtushinnanguid omale, vaid arvab et teised peaksid kah tema ideaalid omaks võtma. Ja tema on kah kuskilt maakolkast pärit. Ei taha olla eelarvamustega, aga ju seal maal siis üle.-eelmise sajandi vaimus elatakse, mis siis ikka teha.

no võtke kasvõi eesti keel: mees võttis naise, naine sai mehele;)
tundub küll jah. ja minu üle 60aastaste sugulaste arvates on asi samamoodi, keegi ei küsi et kuidas tööl läheb või edasiõppimine või muud asjad, esimene küsimus ikka et "nooh, sina ikka veel ei ole..?"

mis ikka, ma olen 23! arenenud riikides vaadatakse selles vanuses abiellujat kui napakat et pole muud teha või? aga meil on jah juba 15ndast eluaastast põhieesmärk et saaks ikka mehele...tobe ju?

ei ole see elu maal nii hull midagi. see paistab ainult linnainimesele nii.
kui oled noor ja sinu tuttavad enamuses vallalised, siis nagu polekski midagi. saab koos kuskil väljas käia, suhelda. kui aga, sõbratarid hakkavad meheleminema ja äkki avastad, et oled üksi kuna teistel ei ole pereelu kõrvalt aega lullata, siis on küll paha. jututeemad neil rohkem perega seotud ja see üksik vallaline siis ongi nagu tõrjutud. see tõrjutus ja teistest erinemine hirmutabki inimesi. (noh, ju tal ikka midagi viga on jne.) seepärast ongi tung mehelesaada nii tugev. olgu kasvõi mingi joodik või looder, aga ikka mees, kelle kohta võib öelda nii muuseas , minu mees tegi ja rääkis.

No kuule, mis jutt. Nagu me elaks Aafrikas. Meil on ju ka kogu aeg selline suhtumine, et pigem ikka viivitada abieluga, et peaks ikka enne kokku elama ja proovima.
Vanatüdrukuks on ka väga nutune jääda, seda te ju ei taha. Arvestades seda on teie ülim soov ka mehele saada.

ei ütleks et arenenud riikides 23.aastast abiellujat kui napakat vaadatakse...

tarakan, tundud väga normaalne inimene :) rõõm lugeda sinu elutervet suhtumist :))

Olgu kasvõi joodik-looder-...See nii primitiivne, et oi-oi...tõesti üleelmise sajandi vaim...
Ja järgmises loos kurdab see õnnelik joodikule saanu, raske elu üle...:)))
Naise-mehe ülim õnn on ehk hingesugulase leidmine.Armutakse, armastatakse, aga alati ei juhtu see hingekaaslane olema...Kui juhtub ongi ülim...

Vaata Laura..kui need maamehed sedasi afravsid, siis oli see NENDE arvamus. Kui sa juba sedasi küsid, et ju siis Sinul on isearvamus ...ja kellegil kolmandal on hoopis kolmas arusaam asjast...ja mis selles imelikku on?

Mingi kontingent naisi väidab, et ei taha üldse mehele minna kuni selle ajani, mil mehele lähevad, siis lõpetavad selle jutu ära. See siis nagu enesekaitse refleks või mis?! Ei usu, et keegi üksikuks tahab jääda (no on siingi erandid, mis reeglit kinnitavad). Kahjuks on palju ka ülipüüdlikke - need kes (nagu juba eelpool mainiti) joodikutele jm taolistele pereeluks tegelikult kõlbmatutele naiseks lähevad.

Tänan. Ma suudan elutervelt mõelda, aga mitte sedasi käituda alati.

ülim soov on hästi elada ja eluga rahul olla. kui mehel olemisest rahuloluks piisab ..noh tore on, siis võib tõesti mehelesaamist ülimaks eesmärgiks nimetada. mul aga läheb üht-teist muud ka vaja.

...tuleb meelde aeg, kui omal sõjavägi läbi hakkas saama....ohvitser tegi selgeks, et vat nüüd pärast sõjaväge oletegi mehed ja võtate naise ja....et oli mõnevõrra üllatav küll, et nii lihtsalt käibki või. Koju jõudes kuulsin peagi ka selliseid kilde, et hulk naisterahvaid olevat kuulnud taolist juttu juba keskkooli lõpus "vot lõpetad keskkooli, lähed mehele, teed karja lapsi ja..."...jutud ilusad ja ju siis see noor (ja äkki veel natsa primitivne kah) inimene võtabki asja puhta kullana teema üle mõtlemata..pealegi kui ikka külas kõik teised tüdrukud juba tanu all ja mida siis ika selle sõbrannaga rääkida - tema muudkui jahvatab lastest, ma oska miskit öelda....ja nõnda ongi sõbralikult arusaam kujundatud. Nii on tehtud aastaid, kui mitte sadu ja ju nüüdki peab tegema sama moodi. On jah ahjad muutujud, mõnele on see aegade muutumine osutunud varasemaks, mõnele mitte. Pealegi - tabada (noore inimesena) ära see, et ma ei ol eveel abiellumiseks (ja sellega kaasnevateks kohustusteks, vastutusteks) valmis...ega see polegi nii lihtne...sai isegi omal ajal sellesse ämbrisse astutud ju. Ja mitt eiant mina..paljud teisedki.

mulle jäi meelde üks Tarakani ütlus, mis kõlas umbes et 'kui seksin oma naisega, siis olen kõige õnnelikum mees maailmas' vm, mehed räägivad harva midagi sellist, kui Tarakan nii ka oma naisele räägib, (mitte ainult meile siin) siis Tarakani naisel on kõvasti vedanud..

ise eelistan olla pigem vanatüdruk, üksinduse peletajaks sobib ka kass, suvaline mees on liiga tülikas pidada.
armastatuga pole aga patt ka abiellu heita, see asi on hetkel plaanis kah.

Mehelesaamine iseenesest ei ole mingi õnn. Aga leida omale nii hea mees, kellega terve elu koos tasub elada - vaat see on õnn.

Pealegi, maal on noorel üksikul naisel raske. Nagu ka üksikul mehel. Maal on jätkuvalt suht tavaline see kooselamine peamiselt ja eelkõige sellepärast, et kahekesi on lihtsam, on abi elus. Maja remontimine, aiatööd, ja nõnda edasi ja tagasi. Naabrimeest liiga sageli paluda ei saa, naabrinaine võib viltu vaadata. Nende kolhoosiaegsete meestega on kah keerulisevõitu hakkama saada, paiguti nad raha eest tööd teha ei tahagi, paku neile siis süüa või osta pudel või nojah, teadagi.
Vanad kombed, nagu näiteks suht kiire tanu alla saamine pole tühja koha peale tekkinud, neil ikka mõte sees ja põhjus olemas. Ja küllalt suurel määral kehtivad needsamad põhjused aina edasi.

...kui kusagilt normaalse mõtlemisega ja veel enam normaalse teguviisiga (ma ei mõtle seda, et keegi midagi imehästi varjata oskab) mehi saaks... minul ehk ongi, aga enamus ei kõlba sõnnikut ka loopima!

Feliks ämbris?
feliksi naine ülima õnnega?

Oh, hea et sul mees juba olemas on, hirmus, kui sa vaba oled ja sinu otsa komistada võiksin. Selline ennast täis frukt oled. :P

Ehee: Mida kommenteerid..millest aru ei saand..võin selgitada:)

mina leian, et parem üksi kui kehva mehega. Ja mehelesaamine ÕIGELE mehele on muidugi ülim õnn naise jaoks. Ei leia ma aga, et igasugu troppidel on õigus üksikuid naisterahvaid kritiseerida võtta. Neil naistel on eriti maal niigi raske, aga minu meelest on nad õige valiku teinud, otsustades elada pigem üksi raskusi trotsides kui sita mehega, kes probleeme ainult juurde tekitaks. Mis õnn see külapeal praaliv töötu näss ikka on.

nuh feliks - et sa kirjutasid et omalajal kah oled ämbrisse astunud - naine siis selle teemakäsitluse(õigemini püstituse) järgi pidanuks sul ülimalt õnnelik olema - et kuidas siis tegelikkus?

Ei ole linnaski vilets mees eriliseks õnnetoojaks, nii mõnigi naine tunnistab peale lahkuminekut, et üksi palju kergem/parem.
Mehelesaamine ei pruugigi seega eriti suureks õnneks osutuda. Rohkem nagu loterii, kas veab või ei vea.

Nõus nendega, et õnn on leida hea mees. Igasugune tropp küll ülimalt õnnelikuks ei tee.
Teemat edasi arendades, siis mina leian, et naiste, ka siin foorumis kurtjate hädad algavad sageli sellest, et nii hirmsasti tahetakse endale meest saada, et ollakse nõus ka troppidega ja algul pigistatakse puuduste koha pealt silm lihtsalt kinni. Naised andestavad oma meestele liiga palju, kartuses neid kaotada. Ja nii mehed ongi ülbed ja teevad, mis tahavad. Kui lugeda siit teemasid stiilis "kuus aastat ma ei tea, kus mu mees õhtuti on, lubab kohe koju tulla, aga ei tule", või "mehel oli armuke kolm aastat, siis läks armukese juurde elama, nüüd tahaks tagasi tulla, ei tea, kas peaks võtma", või "tuleme mõlemad õhtul hilja töölt, mina pean hakkama süüa tegema ja koristama, miks mees mind ei aita", siis on ju selge, et ülim õnn on mehele saada ja mehele jääda.

Tibid ei saagi mehele.Te ju selleks ,et maastel oleks kellega nalja teha.Omale koju ei taha keegi tibi!

Toetan su arvamust igati

ah et külameeste arust peab tüdruk ilus olema, et mehele saada? No olen isegi maalt pärit, ei julge küll öelda, et need,kes kõige ennem omale mingi antsu majja saavad, need kõikse ilusamad oleks...
aga see on küll õige, et maainimestel on mingi imelik arusaam naise rollist. Tean omast käest, kuidas mõned mutid mul ema käest pärivad, et no kas lapselapsi ka juba on? Et kui 25 aastaselt lapsi veel pole, siis oled tõesti ebanormaalne ja viljatu? ja no meheleminekuga on nii, et kakskümmend kaks- viimane taks, kakskümmend kuus- lootus uus. See on maal tõesti mõnelpool mitte reegel, aga siiski sagedane nähtus.
linnaelu juures on igasuguste miinuste juures vähemalt see pluss, et võõrad inimesed ei topi oma nina su ellu, nagu maal seda iseenesest mõistetavalt tehakse.

Ehee: :) eks ta algul oligi.....temagi kuulus selle kategooria alla, kes naiivselt pidas keskkooli lõpetuseks enda "elu lõpuni" sidumist normaalseks ja vaat et ainuõigeks talitamisviisiks...:(