Nõus nendega, et õnn on leida hea mees. Igasugune tropp küll ülimalt õnnelikuks ei tee.
Teemat edasi arendades, siis mina leian, et naiste, ka siin foorumis kurtjate hädad algavad sageli sellest, et nii hirmsasti tahetakse endale meest saada, et ollakse nõus ka troppidega ja algul pigistatakse puuduste koha pealt silm lihtsalt kinni. Naised andestavad oma meestele liiga palju, kartuses neid kaotada. Ja nii mehed ongi ülbed ja teevad, mis tahavad. Kui lugeda siit teemasid stiilis "kuus aastat ma ei tea, kus mu mees õhtuti on, lubab kohe koju tulla, aga ei tule", või "mehel oli armuke kolm aastat, siis läks armukese juurde elama, nüüd tahaks tagasi tulla, ei tea, kas peaks võtma", või "tuleme mõlemad õhtul hilja töölt, mina pean hakkama süüa tegema ja koristama, miks mees mind ei aita", siis on ju selge, et ülim õnn on mehele saada ja mehele jääda.