Istuda ja särada heldimusest, et vaat kus mind säästetakse, kui teisel on probleemid? No jah, miks ka mitte!
Aga kuhu siis jääb see: võtan sinu ja annan enda koos saba ja sarvedega, rõõmus ja mures... igavesti, amen???
Kooselu on ikka teineteise usaldamine ja jagamine. No hoiab mees ja säästab oma naist... aga mingil hetkel tahaks nagu ikka rääkida ju kah endast välja. Ja satub kusagil üks kena võõras naisterahvas kõrvale, kelle juuresolekul järsku nagu lähevad keelepaelad lahti ja mured väljuvad iseenesest. Ja kohe rõõmuga, sest kaastundlik kuulaja olemas ja oma naine säästetud?
Ja järgmise murega jälle tolle sama tüdruku juurde...
Ja siis avastab veel, et vaat kui tore tüdruk ja hea kuulaja ja saab kõigest aru ja mõistab ja...
Ja mingil hetkel on see oma naine säästetud nii mehe muredest kui ka mehest endast? :)
Ah, jama, aga mõte läks lihtsalt uitama.